Horvaatia 2009

Horvaatia autoreis 09 – 21.08. 2009



09.08 . 7.00 ärasõit Tallinnast. Õhtul kella kümne paiku olime Lõuna - Poolas.

Tallinnast sõitsime välja kahe autoga. Ühes Veiko ja Marju, teises Angela, Toomas, Carmel ja Triin.

Marsruuti planeerides arvestasime kuni sihtpunktini vahemaid läbida võimalikult kiiresti. Esimeseks asjalikumaks puhkepeatuseks sättisime mõnd Balatoni järve äärset laagripaika Ungaris.

Ööbida plaanisime põhiliselt kämpingutes. Me Marjuga olime autos kahekesi ja autoks oli universaalkerega Toyota Avensis. Katusel oli Thule kast, kuhu sai paigutada enamuse padajannist ja õhtul magamise sättimine auto tühjas tagaosas oli hästi kiire ja lihtne. Nii võis päev otsa pikalt sõites silma kinnivajudes magada kus tahes ehk siis suvalises bensukaparklas. Vahel, eriti kiidaks Horvaatia kiirteeäärseid, olid bensiinijaama parklad palju mugavamate ja puhtamate sanitaarsete võimalustega kui nii mõnigi kämping reisu jooksul. Parklates ööbijaid jätkus köikjale.

Telk oli kaasas, kuid mitte kordagi me seda ei kasutanud, sest autos magamine oli mugavam. Olid ka autokülmik ja priimus hommikukohvi keetmiseks. Priimusega kuuma kohvivett tegime igal hommikul ja vahel ka midagi asjalikumat süüa. Ühest väikesest gaasiballoonist jätkus peaaegu reisu lõpuni.

Teisel autoseltskonnal oli olukord pisut keerulisem, Angela ja Toomas olid reisul koos 12 ja 16 aastaste tütardega ja ööbimiseks oli alati vaja kas kämpingut või motelli. Magamiskoha valik polnud neil nii lihtne kui meil.
Horvaatia kodumajutustega, isegi sel suvituskõrghooajal, valitses ülepakkumine. Me neid ei kasutanud.

Kaasas olid raadiosaatjad kuni 1 – 2 km kaugusel suhtlemiseks, nendega oli pikal maanteesõidul omavahel päris hea jutustada. Kõiki ettevõtmisi me koos ei teinud, aga kogu reisul olime üksteistele suhteliselt lähestikku.

Esimese öö magasime Poola lõunaosas rekkaparklas motelli kõrval, teise auto rahvas motellis sees.

10.08 ,Poola – Tšehhi – Slovakkia – Ungari

Pärastlõunaks olime Balatoni ääres ilusa kuurortlinna Balatonfüredi kandis. Ujusime soojas vees ja õhtuks jäime järveäärsesse kämpingusse 20 kilomeetrit enne Kezthelyt, samasse kohta, kus olime eelmisel aastal Slovakkia – Ungari – Austria – Tšehhi reisul.

Kämpingus olid bassein ja hea restoran, aga et eelmisel aastal seal juba õhtust sõime, otsisime mõnd muud traditsiooonilist söögikohta. Leidsime sellise paar kilomeetrit eemal, mida kohalikud soovitasid oma hea guljašši ja muu rahvusliku köögi poolest. Jäime täiesti rahule.

Järve lõunaotsas on veepõhi kaetud mingite torkivate vetikatega. Paremad ujumiskohad ja liivased rannad jäävad siit põhja poole.

11.08 .Seitsme paiku hommikul oli minek ja lõunaks olime Zagrebis. Kesklinnas ostsime turult kõiksugu puuvilju ja sõime peaväljaku tänavakohvikus struudlit. Müüakse mingeid meile tundmatuid, seest moosiseid puuvilju figo`sid, kohalikus keeles on nende nimeks smokva. Saadaval oli ka smokva õiemesi.

Hiljem, tänu siinse jutu kommentaarile saime teada, et eesti keeles on nende viljade nimeks viigimarjad.

Parkimine maksis pealinnas 14 kunat tund ja parkimisaega pikendades õnnestus mul anda parkimis-mugavuse, -kalliduse ja parkimisautomaatide korrasolekuteemaline intervjuu mingile telesaatele. Nad jahtisid kaameraga minusugused õnnetuid, kui automaat keeldus rahast ja ei andnud piletit ning samas lähedal jagati trahvikviitungeid. Linnas oli ka mobiil-parkimine, kuid selleks oleks vaja olnud läbi kohaliku võrgu toimivat telefonikaarti.

Nelja – viiepaiku õhtul olime Plitvice järvede ääres ehk kohapealse nimega Plitvice jezeras. Kämpingus maksis kahe inimese autos ööbimine 125 HRK ja 135 kunat andsime korraliku õhtusöögi eest kahele. Sarnane hinnatase oli kogu riigis.
100 HRK = 214 EEK.

12.08 ,Hommikul kell kaheksa avatakse Plitvice looduspark ja sel ajal läksimegi matkarajale mägijärvedest langevaid koskesid ja veejugasid vaatama. Plitvices on 16 mägijärve, kust vesi koskede ja jugadena allapoole kukub.

Stardipaik on suhteliselt pargi keskel ja üsna ükskõik kummale poole esimeses järjekorras minna. Mõlemasse suunda saab jalgsi või bussiga ja ühte suunda ka laevaga. Vajadusel oleks buss kõige kiirem, elektrimootoriga laev sõidab umbes jalakäija kiirusega. Ükskõik missugune transpordiliik on ostetud piletihinna sees.

Me valisime esimeseks laevareisu, kus ühe ümberistumisega sai pargi ühte ja nagu tagantjärgi arvan, sellesse ilusamasse serva. Seal saab teha mõnekilomeetrise jalgsimatka koskede vahel ja üleval kaljudel, kust on ilusad vaated allalangevatele veejugadele ja kogu ümbruse loodusele. Kala püüda ja ujuda ei tohi, ja kalu on selgeveelistes mägijärvedes päris palju.

Läksime laevaga ka tagasi ja sealt algas veidi lühem jalgsirännak järve teises otsas. Kaasavõetud söögid said söödud ja piknik peetud. Tagasi alguspunkti saab sealt jälle lühikese, ka hommikul alustatud paarisajameetrise ülejärve laevasõiduga või mõnekilomeetrise ümberjärve bussisõiduga.

Jalgsikäigu lõppedes oli sadama lähedal 35 kraadise päikese käes meeletu, pooleteisetunnine laevajärjekord tagasisõiduks. Keegi ei teadnud, mis eespool toimub, lihtsalt seisti ja oodati. Angela ja Toomas olid meist eespool ja mobiili abil saime olukorrast ettekujutuse. Pöörasime otsa ringi, trügisime laudteel hanereas seisvatest inimestest mööda ja läksime lähedalolevale bussiteele. Tunnise jalutamisega jõudsime kella kolme ajal alguspunkti autoparklasse tagasi.

Kaasa tasuks võtta pisut joogivett ja võileib pikniku materjaliks ning rajale tuleks minna mida varem, seda parem. Pilet Plitvice parki maksis saja kuna ringis per nägu.

Kogu see jutt käis turismi kõrghooaja, juuli ja augusti kohta. Mais, juunis ja septembris peaks rahvast hoopis vähem olema.
Autonumbrite järgi tundus puhkajaid kõige rohkem olevat Itaaliast ja Saksamaalt. Aadria meri on mõlemal rannikul vist suhteliselt sarnane, Horvaatia poolel aga tüki odavam.

Edasi mere poole sõites teelähedale jäänud Paklenica rahvuspargi koopad olid õhtuks juba suletud, sinna lastakse kell 10 – 13.00 päeval, Lonely Planet`i andmed olid veidi valed.

Sõitsime Zadar`isse ja jalutasime vanalinnas. Kesklinna lähedastel majadel oli viimasest suurest sõjast alles jäänud kuuliauke.

Linnast õhtpoolikul väljaisõites panin kogemata GPS-le vale marsruudi ja see hakkas meid suunama mereäärse tee asemel kiiremale kiirteele. Pöörasime peagi otsa ringi ja õhtuks jäime Biograd`i linnaserva motelli- ja rekkaparklasse ööbima. Pisikesi mõõdaminekuid oli kogu teekonnajooksul paaril korral veel, kui olin aparaadi helitugavuse vaikseks unustanud ja ei pannud õigel ajal teejuhiseid tähele.

Angela ja Toomas sõitsid õhtuks lastega Krka looduspargi lähedale kämpingusse.

13.08 -Trogiri vanalinn ja turg
Vanalinn on suur müüridega ümbritsetud kompleks sajandeid vanadest hoonetest. On tänavaid, kus käed-laiali ulatub mõlemat seina katsuma. Ehitised on kõik heledast kivist, tänavad on kaetud kiviplaatidega, mis sadu aastaid taldadest lihvituna jätavad marmorpõranda mulje.

Turul müüdi pükse, särke, suveniire ja sealt sai osta ka veeskäimise sussid, mis sealkandis on peaaegu et hädavajalikud. Müügilettide ääres nägime teisigi eestlasi – ainsaid selle reisi jooksul.

Horvaatiapoolne Aadriamere rannik on kõikjal kaetud peenikese kruusase kiviklibuga. Ühtegi liivast mereranda pole olemas. Vetteminek on alati kivine ja kruusane ning pisike oht on ka mõne meresiili otsa astuda. Selleks siis ongi vaja neid veeskäimise jalanõusid, millega mugav ja ohutu vetteminnes astuda.

Aadria merevesi on soolane, varem pole ma nii soolases vees olnud. Ujumisel ilmnes omapärane efekt: kui püsti vees olles end üldse mitte liigutada, siis kergelt õhkutäis kopsudega kaelast allapoole vette ei vaju. Ehk siis, niikaua kuni hingad, pole uppumine võimalik. Soola mahapesemiseks on randades dušid.

Spliti vanalinnaks on paksude ja kõrgete müüridevahel olev nelja peaväravaga Rooma imperaator Diocletianuse palee. See hoonetekompleks oli kordades suurem Trogiri omast, mere kaldal, hästi säilinud ja kena. Vaade merevärava poolt jättis mulje suurest ja vägevast merekindlusest. Diocletianus kolis väikese linna suurusesse paleesse pärast poliitikast tagasitõmbumist 305 aastal pKr pensionipõlve pidama.

Kuldvärava juures on suur, nii umbes viie meetri kõrgune kümnendal sajandil elanud piiskop Grgur Ninski kuju, kelle suurt varvast peab igaüks kindlasti katsuma. See toob palju head õnne. Suur õnn saabus meile kohe, kui kuju kõrval purskkaevus sai jaheda veega maha loputatud 35 kraadine higi.

Omiš`i lähedal on Cetina looduspark ja raftingusõidu mägijõgi. Mägijärvest voolab välja Cetina jõgi ja langeb sealt kärestike ja jugadena mere poole. Lonely Planet annab raftinguelamusele positiivse hinnangu. Võtsime hommikusele veeatraktsioonile 250 kuna eest kaks piletit ja jäime ööseks linnaserva kämpingusse.

14.08 --9.00 – 14.00 rafting Cetina jõel
Hommikul linnast suure bussiga mööda serpentiini siksakitades mägedessesõit võttis ligi tunni. Iga kurvivõtmine käis pikal sõidukil manööverdamise ja tagurdamisega.

Stardipaigas jagati meid kuuestesse gruppidesse ja taha paadipärasse istus seitsmendaks kaptenist instruktor, kes meile sõiduajal hüüdis mida ja millal teha ning kustpoolt ja kuidas aerudega tõmmata. Paate oli jõel ca 15 ja sõit kestis paar tundi.

Umbes 10 km jõepikkuse kohta oli veelangust 100 meetri ringis ja sinna oli kontsentreerunud 10-15 kärestikulist lõiku. Kõige ägedama veelanguse juures oli fotograaf üles sättinud statiiviga peegelkaamera ja tulistas sarivõttega igast paatkonnast fotosid. Kohe pärast sõitu sai iga soovija saja kuna eest oma paatkonnast CD ca 50 fotoga.

Mägijõe vesi oli umbes 17-18 kraadine ja kes tahtis, sai ujumas käia. Vesi oli hästi läbipaistev ja paaris kohas hakkasid silma poolemeetrised laisklevad forellid, kuskil põõsa all ujus kaldapoole poolemeetrine madu.

Ühes puhkepeatuses lubati soovijatel ligi 10 meetrise kaljunuki otsast vette hüpata. Algul kõhklesin, aga kui meie paadi poolatar hüppama läks, panin kribinal järele. Alla vaadata oli päris hirmus, kõhedaks võttis, ent teha polnud enam midagi. Tagasi ei kõlvanud enam jalgsi minna. Tõuge, jalad lahti, vaba langemine ja jalad ees plärtsti vette. Päris hea tunne oli, sest ikkagi mu elu kõrgeim hüpe.

Dubrovniku poole sõites läbisime ka kümmekond kilomeetrit Bosnia Hertsegoviinat. See “Horvaatiasõbralik“ riik on endale kaubelnud lühikese kuurortise mererannajupi, et seal omas keeles ja rahas päevitada.

Dubrovnikus saime õhtuhakul üle paari päeva jälle kokku Angela ja Toomasega. Linnast umbes 10 km kaugusel, 5 km enne Cavtat`it Mlini linnakeses jäime ööseks Kate kämpingusse. Õhtuks langesime pikkadest treppidest alla mereäärde jalutama, vaatasime pisut veepallivõistlust ja jäime pidama veepiiril olevasse elusmuusikaga restorani, kus sai paar tundi tantsida.

Kämpingupidaja arvas, et Eesti on kusagil Venemaal ja meil on talvel alati raudselt 40 kraadi külma.

Maanteeäärsetes müügikohtades müüvad kohalikud oma talukaubasaadusi. Lettidel on kõiksugu puuviljad, kurgid, tomatid, arbuusid, veinid, rakija, juust , mesi jne. Üks parem kui teine, kõik on hea. Tasub proovida. Kohalik juust oli päris huvitav. Mett, keda huvitab, tuleks kaasa osta kohe, sest eri sordid varieeruvad piirkonniti. Hea lõhna ja maitselist mandariinimett oli vaid Dalmaatsia lõunaosas, hingamisteedetõvele hästimõjuvat lavendlimett, mida ei soovitatud süüa rohkem kui teelusikatäis päevas, oli ka mujal. Istria kandist neid kumbagi enam ei leia. Suur, 1 kg purgitäis mett maksis 50 Hrk ja ligi poole väiksem 30 kunat.

Lavendlilõhna on Dalmaatsias palju. Poodides ja turgudel müüakse eri kujus ja suuruses kotikesi nende lehtedega. Selle lõhna abil peaks lahtisaama unetusest ja depressioonist, see peaks taastama ja lõõgastama ning vererõhku alandama.

15.08 -Selle päeva pühendasime me Montenegrole, Škoda Roomster pööras tagasi Makarska poole. Piiriületus võttis veidi aega ja aknale tuli kleepida pisikese riigi 10- eurine ja üheaastane maanteevinjet.

Montenegros Kotori poole sõites viib praam kilomeetrise otsa üle vee, me käärutasime ümber merelahe mööda mereäärset teed 20 - 30 kilomeetrise tiiru. Tegime mitmeid supluspeatusi ja kulgesime suht aeglaselt kaldapealsel teel läbi vana ehitusarhitektuuriga linna. Senikäidud mererandade edetabelis paigutasime selle piirkonna oma kenaduse ja kasutusmugavuse poolest esikohale - mõne päeva pärast lähitulevikus taandusid nad siiski teiseks.

Montenegro meenutas mõnes mõttes tükikest Venemaad. Kui need ilusad mererannad välja arvata, siis oli näha veidi räämas ümbrust ja vaesemat ning kehvemat elu kui naaberriikides. Tänavatel nägime venekeelseid kaubareklaame ja kinnisvara müügiplakateid, oli ka venekeelseid suunaviitasid. Oli vene numbrimärkidega autosi ja supermarketis oli kuulda vene keelt. Kuna sadamates oli palju rohkem pirakaid luksuskaatreid kui mujal Aadria rannikul, siis tekkis mõte, et Vene rahakatel on selles piirkonnas võib-olla head tingimused kinnisvara soetamiseks ja hoidmiseks. Igatahes oma kogukonna on nad sinna loonud.

Tagasitulles jäime loodust vahtima ja eksisime mõned kilomeetrid mägedesse Bosnia poole. GPS-i olin vaikseks keeranud ja selle hoiatavat häälitsemist polnud kuulda. Saime sõita äsjaehitatud kenal mägiteel ja enne tagasipööret jõudsime läbisõita mitmest tunnelist.

Tunneleid, lühemaid ja pikemaid oli reisu jooksul päris palju. Kõige pikem, see oli üle viie kilomeetri pikk, oli vist Zadari – Zagrebi vahelisel maanteel.

Montenegrost tagasi Horvaatiasse tulek tähendas tunnist piirijärjekorras seismist. Enne pimedat kella kuueks jõudsime Dubrovniku vanalinna müüride vahele ja mõned õhtused tunnid jalutasime seal. Pimenema hakkas Horvaatia laiuskraadil 20.00 õhtul, valgus saabus poole kuueks hommikul.

Õhtuks jäime jälle Kate kämpingusse.

16.08 äCavtat`i linnakeses on mererannal Hotell Epidaurum ja selle kõrval samanimeline sukeldusklubi. Samalajal meiega oli sinna jõudnud ka eestlaste Barrakuuda sukeldusklubi sukeldumisereis. See kohtumine oli meil Marjuga juba kevadest saadik etteplaneeritud. Aasta varem olime Barrakuuda klubi eestvedaja Sandriga Saaremaal sukelduskursuse läbinud ja nii sai nüüd eesti keeles sukelduda ja näha Aadria mere ilusat ja läbipaistvat alumist poolt.

Järgmisel päeval on kavas minna Brać`i saarele. Teise auto rahvast kohtasime jälle 22 km enne Makarskat Dole kampingus. Ööseks mõtlesime me minna õhtuse laevaga Makarskast Brać`ile, Roomster pidi hommikul järgi tulema.

Makarska sadamas enne praamile minekut jalutades veenis meid kruiisilaev Makarski Jadran, mis õhtul oli sadamas ankrusse jäänud lõbusa kalarestoranina, kruiisi ja kalapikniku reklaamiga kogu oma headuses ja nii otsustasime järgmisel hommikul minna mitte ainult Braćile, vaid ka Hvarile ilma autota ja hoopis selle kruiisilaevaga.

Olime seisnud ligi paar tundi praamijärjekorras ja sealt ärasõita polnud teepiirde tõttu võimalik. Ümberotsustamine sai tehtud pool tundi enne praami väljumist ja laevamehe nägu oli veidi üllatunud, kui nägi meie autot pööramas mitte laeva vaid linnasuunas.

Sõitsime tagasi Dole kämpingusse. Meid jälle nähes oldi üllatunud, aga sellest kruiisiideest teise auto rahvas siiski loobus ja hommikul läksid nad meie laevast pool tundi varasema esimese praami peale.

17.08 -Auto jätsime hommikul mingile Makarska tänavale ja 8.30 läks lahti lõbus laevareis Hvarile ja Braćile Boli randa. Üleva meeleolu eest hoolitseti ning aegajalt tehti turgutuseks rakija ja veiniringe, lõbus muusika hoidis meeled üleval.

Kõigile, umbes paarisajale laevasolijale pakuti lõunasöögiks grillitud makrelli. Grillimine käis piraatide väljanägemisega kokkade poolt lõbusa melu saatel. Vahepeal sain nende tööotsa veidikeseks üle võtta ja tegelesin kalade õlitamise, soolamise ja grillimisega. Maitsestamist võõrastele päris ei usaldatud.

Rakija on ca 40 - 43 kraadi kange jook, mida tehakse viinamarjaveini jääkidest. Sama joogi nimi on Gruusias tšatša, Itaalias grappa, kreetal raki ja Lõuna-Ameerikas Peruus ning Tšiilis pisco. Horvaatia rakijat sai osta nii puhtalt ja segatuna meega kui leotatult mingite taimedega.

Kusagilt Hvari saare sadamast võtsime peale veel mõned reisijad ja veidi aja pärast Jelsas lasti meid tunnikeseks linna vaatama. Seejärel jälle otsad lahti ja jätkus edasisõit endiselt hästi lõbusal ja muusikast mürtsuval laeval. Nüüd oli meil kõrvalsõitmas veel teine sarnane alus, kust meieni levis samasugust tantsu ja tümpsu.
Braćil saadeti meid neljaks tunniks maismaale, kus siis jalutasime ja ujusime Boli rannas.

Braći saare Boli mereäär on kuulus oma suplusranna poolest, seal olles tuleks ärakäia kindlasti Boli sääreninal kuldsel rannaneemel. Surfi-ja kaatriatraktsioonidest saaks seal vist küll peaaegu kõike proovida, mida inimfantaasia veepeal ja kohal sõitmiseks on välja mõelnud.

Laeval oli seekord ka mingi juubeli või sünnipäevareis. Ruupori ja muusikaga õnnitleti marsruudi vältel kõiki maismaalolevaid laevafirma töötajaid ja vahetati kingitusi – rakijat ja triibulisi meremehesärke vastutulnutega.

Hvari päikselisuse kohta oli kuskil reklaam, mis vihmasaju korral lubas majutuse poolehinnaga ja lumesaju korral saab hotellid ja joogid tasuta.

Lahe laevareis oli veidi odavam, kui oleks maksnud autoga edasi-tagasi sõit Braćile, lisaks kuulus piletipaketti söök, jook ja mõnus melu. Õlle eest pidi ise maksma.

Pooletunnise hilinemisega olime 19.00 ajal Makarskas ja lõpuks leidsime linnatänavalt ka auto üles. Hommikul selgelt meeles olnud tänavad olid õhtuks veidi ununenud.

Reisukaaslased läksid Braćilt autopraamiga Splitti ja õhtuks jäid Zadari lähistele kämpingusse. Me süstisime mööda kiirteed Zadari poole ja jäime teekõrval mugavasse parklasse autosse magama.

Siinsete kiirteeparklate sansõlmed näevad välja nagu oleks äsja remonditud. Duššid ja WC-d säravad puhtusest, seintel on peeglid ja elektripistikud. Ruumid on avarad ja valged ning nii mõnigi hotell võiks selliseid vaid kadestada.

18.08 -Hommikul sõitsime läbi Senj`i linna ja Rijeka mereäärset teed mööda Pula linna amfiteatrisse. Vana Roomaaegse linnateatri säilinud müürid ülevaadanud, jalutasime veidi linnas. Taaskohtusime teise autoseltskonnaga ja mõtlesime juba viimaste Horvaatia rahade kulutamise peale.

Õhtuks sõitsime Poreć`i linna Zelena Laguna kämpingusse. Sealt leitu oli nüüd parima rannaga koht kogu reisu jooksul: kõige soojem vesi, kõige mugavam rand ja vetteminek, mõnusad basseinid, dušid ning kohapealne ilu ja elu olid parimad ning seninähtud randade edetabelis sai see meilt kindla ja väärika esikoha.

Esimest korda elus nägin nudistide randa. Madal hekk piiras rannaesist, kus oli vanemaid kõhukaid mehi ja naisi, mõned kenamad nooremapoolsed ja oli mitmeid perekondi 10 – 15 aastaste lastega.

Kämpingulinnakus oli paartuhat telkimiskohta ja hetkel oli ööbimisplatsi raske, aga mitte võimatu leida. Angela ja Toomas võtsid aiasisese telkimiskoha, meie neist mõnikümmend meetrit eemal metsaaluses parklas aiavälise tasuta koha. Öösel kõrtsust tulles polnud meil vahet kummalpool piiri autos magada. Rannad, pesemised, poed ja kogu muu värk on kasutamiseks kõigile.

Õhtusöögiks valisime Marjuga kohapealses restoranis mereandide prae kahele. Kokku oli pandud segu paljudest erinevatest mereelukatest ja saime teada, et hai kala oma maitselt ei olegi midagi erilist, küll aga meile eksootiline.

Koos kesköö kellapauguga algas mul sünnipäev, pärast kõrtsusulgemist mängisime mõned mängud piljardit ja tegime lahti Dalmaatsia meerakija. Toomas võitis meid mõlemaid.

19.08 -Kella kaheksaks hommikul oli priimusekohv joodud, võileib söödud ja jalutasime mereranda. Kuskil 11 – 12.00 ajal hakkab päike põhjamaalastele liiga tegema ja umbes üheajal läksime autodega liikvele Sloveenia suunas.

Kuskilt bensukast tuleb pärast piiri kindlasti osta maanteevinjet, seda kontrollitakse. Selle aknakleepsu puudumist võidakse karistada ligi saja eurose trahviga.
Mingis riigis, vist Tšehhis, oli kontroll riigist väljasõites 30 km/h alas, mõnedes olid jälgijad statiivile paigaldanud võimsad binoklid. Miinimumvinjetid olid enamasti 5 – 10 päevased ja maksid viie kuni seitsme euro ringis.

Varsti, kella kahe ajal, olime Postonje koobastes Sloveenias. Pikka, üle 20 kilomeetrisesse koobastikku saab sõita rongiga. Sinna on ehitatud viis kilomeetrit raudteed, kuskil poolepeal tehakse peatus ja umbes kilomeeter käiakse jala. Temperatuur on aastaringselt +10°C ja maa-alune ekskursioon kestis ligi tund aega.

Koobaste pilet maksis a`20 Eur-i. Maa-all pildistada ei lubatud, aga seda tehti ikkagi. Kõiki koobastesse minejad ja pealt lahtisele rongile istujaid fotografeeritakse ja neid pilte pakutakse väljatulles osta 6 Eur/tk. Suures saalis rännaku lõpus oli väljapandud vist Mongooliast toodud mingi sauruse skelett.

Olime varem Slovakkia kirevates koobastes stalagmiite, -tiite ja -naate näinud, kuid siin üllatas rahvale avatud ala mastaapsus ja koopasaalide suurus. Oli spagetisaal, kus laest rippus alla palju spagetisuurusi stalagtiite, oli valge saal, roosa saal ja oli veel palju saale.

Ljubljana kesklinnast sõitsime lihtsalt peatumata läbi, vaatasime ainult autoaknast. Ööseks jäime Austrias Grazi lähistele teeäärse bensiinijaama parklasse. Kõrval autos magas ukrainlane, kes kogu hommikusöögiaja kirus venelasi ning nende elu ja tegemisi. Ta perekonnast said äkitselt ukrainlased, kui pärast sõda osa Ungarist läks Ukrainale.

Austria maanteed tundusid pärast Horvaatiat olevat kehvas seisus, natuke ärasõidetud ja konarlikud.

20.08 --Austria – Slovakkia – Tšehhi – Poola
Angela & Toomas läksid vaatama Viini kesklinna. Kuna eelmisel suvel olime selle läbikäinud ja väike koduigatsus peal, sõitsime me otse edasi Tallinna suunas.

Poolas Katowice supermarketis tegime paaritunnise söömis- ja poeskäigupeatuse. Odav maa see Poola, ostukorvi sai nii ühte kui teist loobitud.
Lihtsalt teadmiseks: Varssavist Tallinna suunas väljasõites on äärelinnas paremal pool teeääres väga suur kaubanduskeskus Eurocenter.

Ööseks jäime tähtedesiras ja kuupaistel 50 km teiselpool Varssavit mingisse rekkaparklasse. Siiani olid päevased temperatuurid 30 kraadi, öösel umbes 20°C ja merevesi 25 kraadi soe. Nüüd siin Poolas oli korraga öösel vaid +12°C. Päris karge.
Varahommikul tegin priimusega kohvi ja siis tuhatnelja kodupoole.

21.08 -Poola – Leedu – Läti – Eesti. Kell 20.15 kohaliku ajajärgi olime kodus Tallinnas Pääskülas.

See reis oli meil planeeritud varakult, juba kevadel. Olime esimest korda sooja mere ääres ja tundsime sellest puhkusest suurt mõnu.

Siinses reisujutus ei ole ma kirjeldanud teekonna kultuuriobjeke, seda on kuhjaga ja põhjalikult kõiksugustes reisuraamatutes. Mõned rahanumbrid tõin välja, et oleks mõistetav sedasorti ettevõtmise kulutustetase. Läbitud sai 13 päevaga peaaegu 6300 kilomeetrit ja ära põles 460 liitrit bensiini. Läbi sai sõidetud kaheteistkümnest riigist: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovaki, Tšehhi, Ungari, Horvaatia, Bosnia Hertsegoviina, Montenegro, Sloveenia, Austria.

Vaatasime merd ja mägesid, ujusime soojas vees, olime päikesest põlenud ja tundsime täit mõnu kõigest sellest looduseilust meie ümber. Inimesed olid ümberringi rõõmsad ja sõbralikud ning ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit selle aja jooksul meil ei olnud.

Kui tagantjärgi reisupeale mõtlesime, siis meeldivalt meeldejäävateks vahepunktideks olid Cetina jõe rafting, Epidaurumi sukeldumine, Hvari - Braći laevakruiis ning Poreći Zelena Laguna kämping ja mererand.

Sinna päikesekätte ilusale soojale maale oleks vahel hea tagasi minna, tuleb vaid see paartuhat kilomeetrit maanteed üleelada.


Reisul olid Toomas ja Angela tütarde Triinu ja Carmeliga,
Veiko ja Marju.


Loo pani kirja Veiko Raieste

Peruu 2008

.

-

Peruu reis 15.10 – 07.11. 2008


Marsruut :

Lima – Iquitos – Lima.

Lima – Pisco – Ica – Nazca – Chivay – Arequipa – Puno – Titicaca – Cusco – Ollontaytambo – Machupicchu – Cuzco – Abancay – Puquio – Nazca – Lima


15.10 Tallinn – Helsingi – London – New-York – Lima
Sellel reisul oleme neljakesi : Veiko ja Marju, Angela ja Toomas.


16.10 Lima

Rohkem kui kolmenädalane rändamine Peruus algas meil planeerimata lisapäevaga Limas, kuna seljakotid jõuavad Londonist kohale alles täna ehk siis päev hiljem, kui me ise.

Bookinghouse planeeris meile Londonist edasilennu 1,5 tunnise vahega. Me saime jooksmisega lennujaama ühest otsast teise hakkama, kottide transportijad mitte. Nii saamegi alles nüüd ära osta Iquitose piletid, hilinemise valurahaks andis lennukompanii meile kakskümmend USA dollarit. Seni aga Herzi autofirma lennujaamaesinduses lepime kokku nädalapärast meile laenutatavas rendiautos.

Õõbimiskoha leidsime endile Lonely Planeti juhatusel kesklinna lähedalt San Martini väljaku servast. Aknast oli ilus, eriti öine vaade väljakule ja selle keskel olevale ratsamonumendile.

Ülejäänud aja hulkusime vanalinnas, käisime Püha Franciscuse kloostris ja selle konte ja pealuid täis katakombides. Lima peaväljaku äärses katedraalis oli pühendatud nurgake inkade Tahuantinsuyu riigi vallutajale Francisko Pizarro`le kuhu siis olid hoiule pandud ka tema maised säilmed.

Platza de Armas oli kena, selle ümbruse majad on ehitatud kõik pärast vist 1916 aastal kesklinna maatasa teinud maavärinat.
Relvade väljaku ühes nurgas oli inkaturg, teine sarnane, aga veidi väiksem oli kloostri lähedal. Lihtsalt lonkisime ja vaatasime, samasugust kaupa nägime hiljem veel palju. Midagi veel ei ostnud, meie reis alles algab.

Plaza de Armas ehk relvade väljak on Peruus iga linna või asula keskväljaku nimi.


17.10 Iquitos

Hommikuse lennuga startisime teele ekvaatori suunas. Lauglesime üle 5 - 6 kilomeetrise Andide mäestiku, tegime lühikese vahemaandumise Pucallpa külalennuväljal ja lendasime käärulise pruuniveelise Amazoonase jõe kohal Iquitose poole.

Iquitoses lennukist mahaastudes lahvatas näkku 35 kraadine kuumus. Veidi lennujaama vetsudes ümberriietunud ja pesnud, tabas meid väljapääsu juures väga lärmakas taksoteenuste pakkujate armee. Õnneks lahutas meid torupiire ja see andis natuke aega valikute tegemiseks.

Umbes viiekilomeetriseks sõiduks kesklinna valisime lahtised motorikšataksod. Me veel ei teadnud, et mingeid muusuguseid sõidukeid, peale rikšade ja mootorrataste on selles linnas väga vähe.

Motorikšasle mahub peale kaks reisijat ja riidest varikatus peakohal varjab päikese eest. Taha pakiraamile pandud minu seljakotirihmad jäid mingil hetkel aparaadi keti vahele, see kiilus rattad blokki ja rebis ühe mu kotirihma puruks. Kerge sõiduk keerati külili, tehti mis vaja ja mõne minutipärast sõit jätkus.
Linna liikluspilt ongi seal selline, et sõiduautosi on imevähe, musttuhat mootorratast ja -rikšat sõidavad aga teineteisele nii lähedal ja nii mitmes reas kui mahub. Nendega sõit on väga odav, mõne soli eest võib sõita kuhu tahes.

Rikšajuht leidis meile ööbimiseks Plaza de Armas`e lähedal toreda Hostel Colibri ja Amazonase giidiks Guido Julca. Kokkulepe sai Amazonase dzungli osas neljaks päevaks tehtud ja õhtusööki soovitas Guido meile söögikohas nimega Zorritos. Selle otsinguil sai mitmeid kordi teed küsitud ja lõpuks ta peaväljaku lähedalt üles leidsime. Lihtsa tänavaäärse söögikoha toidumenüü oli meie jaoks eksootiline - proovitud sai krokodilliliha, mis maitse poolest meenutas kõige rohkem kana. Kolmeliikmeline ansambel mängis söögi kõrvale hispaanialikke kitarrilugusid.


18.10 Iquitos – Nauta - Sucre

Hommikul kell kuus sõitsime giid Guido ja kahe taksoga Iquitosest 90 km kaugusele Nauta`sse. See on väike linn Maranoni jõe kaldal ja sinna viib ainus selle piirkonna autotee. Iquitose linna ühendus muu maailmaga toimubki ainult kas lennuki või laevaga.

Iquitose ja Nauta vahel saavad kokku Ucayali ja Maranon, sealt alates on jöe nimi Amazoonas. Meie läksime Maranonile, Nautast laevaga ca 100 km ülesvoolu. Nende kahe jõe vahelisel ligi 400 km pikkusel alal on Pacaya Samiria rahvuspark. Sinna me läksimegi.

Don Antonio laevafirma jõealus väljus Nauta sadamast kell kümme umbes 50 reisijaga pardal. Sõita tuli vastuvoolu ja lõpppunkti kohale jõudsime pimedas kella kaheksa paiku õhtul. Suur, ca 10 m pikk jõelaev sõidab sellesse põhijõelt umbes 5 km kõrvale jäävasse Sucre külla vaid kokkuleppel Guidoga mõne meiesuguse turisti džunglisse viimiseks. Lühikesi peatusi oli sõiduvältel nii kümmekond – iga küla juures.

Mõnetunnise sõidu järel stardipaigast oli San Regis`e kiirtoidupeatus. Jäime arusaamatult ja põnevusega ootama, kui Guido seletas meile midagi peatsest fastfood`i peatusest. Meile seostus selline värk millegi Mac Donaldsi laadsega.

Kaldal ootasid meid pealael, käe- ja puusaotsas tassitavate kandikute ja korvidega kümmekond külanaist ja -last ning laeva sildumisel lausa lendasid pardale. Läbisegi karjudes pakkus igaüks mingit toidukraami. See on riisi ja kana, banaanide ja ananasside rünnak tühjadele kõhtudele.

Soojaks toiduks oli banaanilehes küpsetatud kuum riisipall, mille sees oli muna või kana. Soolasemaks suutäieks sai suitsukala. Iga asi maksis pisikese ümara raha ja kümne või vähema minutiga oli toidpakkujatel laev läbikäidud. Sõitsime teisel korrusel laevalael külgkülje kõrval asuvates võrkkiigedes ja reisijatele ligipääsemiseks tuli toidumüüjatel sealt koos kõigega läbivingerdada. Kilekottidesse pakendatud morssi ei lubanud Guido juua, sest selle puhtuse eest ei julenud ta vastutada.

Tigre jõe suudmes on küla nimega Miraflores. Selle küla järgi olevat saanud endale nime ka Limas ookeani kaldal asuv eliitlinnaosa.

Oma päevateekonna lõpp-punkti Sucre külla jõudsime õhtul pimedas kaheksakesi, meiega koos olid peale Guido ja kuskilt laevale ilmunud Amazonase loodusetundja Isidro ka ca 20 aastased rootslased Kent ja Annelie. Nad rändasid Lõuna-Ameerikas juba seitse kuud ja jõulud plaanisid mööda saata Ecuadoris. Kent oli aastakese elanud Hispaanias ja oli meile hiljem suurepäraseks Hispaania - Inglise keele tõlgiks.

19.10 Äratus kell 5.30 koidu ajal. Pärast hommikusõõki läksime kaheksakesi mootorpaadiga poolepäevasele linnuvaatlusreisule. Linde oli palju. Oli selline tore, vaikne ja rahulik looduse vaatamise poolepäevane retk. Mingi öökulli sarnane elukas jälitas meid tunnikese puult puule lennates, kenasti fotokaadrisse sain ka koolibrid.

Isidro on umbes 30 aastane, tal on Amazoonase loodusalane haridus ja 8 aastat töötanud selle kandi giidina. Tundis superhästi loomi, linde ja taimi.

Pärast lõunat läksime dzunglireisule. Eemal puude otsas nägime kargamas mingeid ahve. Veidi edasiliikudes ronis Isidro puu otsa ja tõi sealt meile vaatamiseks alla laisklooma, seda sai siis süleshoitud ja pildistatud.
Aeglaselt liikuvad laiskloomad sulanduvad enda nahavärvi puude okstevahele ja sellepärast ei ole neid lihtne märgata. Puude lehed on neile toiduks. Pärast korduvaid treeninguid, kui nägime selliseid lepasarnaseid, pisut laiguliste tüvedega puid, suutsime ka meie pilguga leida sealt laisikuid.

Dzunglipuudest jätsid muljet ceibad. Nad on jämedad, suurte lapikute maapealsete juurtega, kõrged ja mõnele võib mitmekesi tüve sisse astuda. Tüüpilised puud on veel Lupunad, ülalt lennukilt vaadates katavad need nagu vihmavarjud kogu vihmameta.

Haruldase ja ettevaatliku tiigerlinnu hiirvaikselt hiilides otsimisele kulutas Isidro tüki aega, aitas mul vaikselt peegelkaamera objektiive vahetada ja hoolitses, et ta ilusti pildistatud saaksin. Igatahes oli ka ta ise üsna õnnelik,et sellise harulduse suutis meile kätte näidata.

Veidi hiljem märkasin, et kuskil viimasel poolel kilomeetril olin kaotanud ühe objektiivi katiku. Meil paluti puhata ja kümne minuti pärast oli Isidro dzunglist jubinaga tagasi. Kui Isidro džunglisse kadus, jättis ta oma olekuga mulje, et ta ei lähe seda katikut mitte otsima, vaid tooma. Tal ei olnud kahtlustki, et ta seda ei leia.

Dzunglipuude juurestikult, mis selles kohas ulatusid maapinnast 4-5 meetri kõrgusele, oli näha suvise veetaseme kõrgus. Meie ajal oktoobris oli vesi madalaim, veebruaris on jõe veetase kümme meetrit kõrgem ja pirakas osa Lõuna-Ameerikast on üks suur Amazoonas. Kõik majad on ehitatud vaiadele ja suurvee ajal liigutakse vaid paatidega.

Õhtupimeduses lendas jõekaldal õhus palju helenduvaid sitikaid, mis nägid välja nagu lendavad jaaniussid.

Magamine oli korraldatud pererahva suure elutoa laudpõrandale pandud võrktelkides. Maja ise oli umbes paarisaja ruutmeetrine ligi pooleteisemeetristel vaiadel laudadest hoone, just nii kõrgele tõuseb üle kõrgete kallaste Amazoonase suurvesi. Majas oli kaks uksega suletavat pisikest kinnist magamisruumi pererahvale, nendes võisime soovi korral riietumas käia. Ülejäänud osa majast oli peaaegu nagu üks ruum, mis oli ääristatud meetri kõrguselt hõredate laudadega.

Köögipoolel oli pliit ja varem ka Tšiili põhja osas nähtud kujuga savist leivaahi ning söögipoolel pikk pinkidega laud. Ülejäänud ruumiossa mahtusid ära meie võrktelgid ja pesukuivatusnöörid. Aknaaugu taga kasvasid banaanipõõsad.

Amazoonase külades ei ole elektrit. Valgust oli Sucres paaril-kolmel õhtul nädalas, kui töötab diiselmootoriga elektrijaam. Ülejäänud õhtutel valitseb pimedus ja valgust annavad vaid tasku- või otsmikulambid, tubades põlevad küünlad. Mobiililevi siin ei ole ning ühenduseks maailmaga on SatTV ja vahel harva linnast tulevad külalised, näiteks Guido. Telekaid oli külas 2-3 tk ja nende ette kogunetakse õhtuti mõnd filmi vaatama.

Sel õhtul külas elektrigeneraator ei töötanud. Valgust oli vaid kahel poepidajal, kes päevase päikeseenergia olid salvestanud akudesse, ühel oli oma diiselgeneraator.

Õhtul kogunes kümmekond meest meie maja ette pingile istuma ja kohalikku puskarit maitsma. Sellesse eliiti kuulusid giid Guido, külavanem, koolidirektor, meie paadimees, ja veel mõned küla kalamehed. Tehti suitsu ja aeti juttu, ringi käis uuendatud sisuga coca cola plastikpudel. Tegin minagi sellele seltskonnale omaltpoolt 25 Soli eest välja poolteist liitrit mingist taimest tehtud kanget jooki. Tuli vaid raha anda ja keegi käis kuskil joogi järgi. Oli selline vaikne ja hea Amazoonase kaldaäärses pimeduses viinaviskamine ja jutumõmin.

Koolidirektori ja Guidoga leppisime kokku järgmise päeva koolimaja külastuses. Seda meil varem plaanis ei olnud ja mõte tekkis selle õhtuse külaaktiivi koosoleku käigus. Arvasin, et eriti hea on seda Marjul vaadata, kuna ta erialaks Eestis on koolis lapsi õpetada.

Kui õhtuti mõned lubasid endile pisut suitsu ja viina, siis päeval isegi mitte ühtegi tossavat sigaretti külavahel näha ei olnud. Päeval jäi mulje, et seal elavad ainult täiskarsklased. Guido näis kõige linnastunum, ta lubas vahel pärast džunglis rassimist endale ühe õlle.

Õlled, muud joogid ja veidi toidukraami olid meil hoiul suurte jääkamakatega kastis, mille Guido Iquitosest kaasa võttis. Neljaks päevaks oli see hea külmkapp, siis hakkas külmetuskütus otsalõppema.

20.10 Vaatamata dzunglirahva ravimtaimetarkustele, kust loodusetundjad šamaanid leiavad kõigile haigustele ravi on suremus, ka laste hulgas, suur ja ka vanu inimesi oli külades vähe. Päris arstiabi on siit vähemalt päevateekonna kaugusel Nautas või Iquitoses ja kes teab, millised tohterdamisoskused, võimalused ja järjekorrad seal abivajamisel oleks.

Sellise šamaani moodi paistis olevat ka Isidro, igatahes näitas ta meile hulga taimi, mille juurtest või koortest saab ravimit maohammustuste, maksa, neeru, palavikkude jne, või ka naistehaiguste vastu.

Paljud lapsed käivad koolis, osad ei käi. Koolimajad on üle Peruu kõikides külades kõige moodsamad hooned, neid ehitab riik ja ka õpetajad leitakse sinna linnast. Nii ka siin Sucres. Ahvatluseks on kindel kuupalk ja võimalus maal mehele saada. Asjalik Amazoonase kalamees olevat palju etem kui linna taksorikšajuht.

Käisime koolitundides, vaatasime õpikuid ja vihikuid. Tahvlil olid ruutvõrrandid ja õpikudki sarnase sisuga nagu meie koolideski. Tundus, et loodusõpetus oli põhjalikum.

Pika teibaga togiti meile alla mõned kookospähklid, need olid puuotsas pärislõpuni valminud ja maitselt väga head, mitte nagu meil poodides müügil – pooltoorelt ärakorjatud. Ka lõpuni valminud ananassid on hoopis parema maitsega.

Külas elati oma elu. Lapati kalavõrke, tambiti ja tuulati riisi, majaalustes oli kuivamas rullikeeratud tubakalehti. Nägime ühest tükist puust tehtava kanuu ehitust. Seda ühest puutüvest väljaraiutavat kanuud tehakse hommikust õhtuni ligi 20 päeva ja paadi eluiga vees on umbes kümme aastat. Ainult sellistega, natuke suuremate või väiksematega, seal söidetaksegi.
Olen sõitnud kanuudega ja käinud paljudel süstamatkadel. Selle Amazoonase kanuu kohta võib öelda, et liigub väga kergelt ja on väga hästi juhitav.

Kõik toiduks vajalik kasvatatakse kohapeal ja endist ülejäänud mais, riis, banaanid ja ananassid lähevad laevatäite kaupa linna müügiks. Peamine toit Amazoonase rahval on riis, kala ja kana. Külades tegeletakse põllumajanduse ja kalandusega, püsse ja jahimehi ei ole.

Piraajadega koosujumine ei ole ohtlik. Küla paadisilla juures, kus neid paarkümmend tükki õngega välja tõmbasin, ei naksanud meid ujudes keegi ja seda võimalustki ei hoiatatud kohalike poolt.
Jõest püütud kalu tehti meile õhtusöögiks. Maitselt ei ole piraaja midagi erilist, seest valge lihaga, natuke kondine, midagi kogre sarnast aga meile eksootiline ja huvitav proovida. Ise nad söövad neid tihti.

Ohtlikud on raid. Sain ühe 3-4-kilose õnge otsa ja viimasel hetkel enne väljatõmbamist võeti ritv mul käest. Saime teada, et raikala sabasutsakas võib surmav olla ja teda ei sõõda. Jalgu ei tohiks vees ujudes põhja panna, seda öeldi küll, seal võib rai olla.

Üks kohalik kalur tõi näidata elektriangerja. Ta oli selle eluka tabamise üle väga uhke ja selle harulduse pildistamise eest tuli mul väljaanda paar soli.

WC ehk veega peldiku probleem oli lahendatud originaalselt. Käimlaks oli pooleteise meetri kõrguste vaiade otsa ehitatud väike majake, milles oli prilllauaga vetsupott ja isegi tualettpaber. Maapinnast vihmaperioodi kaitseks kõrgeleehitatud ehitisse läks paarikümne sentimeetri laiune ja mõne meetri pikkune laudtee. Alt veetünnist tuli väikse ämbriga potipesemisvett kaasavõtta. Kogu peldikupotist allaläinud värk lendab läbi vaba õhu putka alla pandud suuremasse tünni.
Kõrgvee ajal on jõevesi hoone põrandani ja ligi pääseb vaid paadiga. Kõik, mis varem kattis maapinda ujub siis vees.

Dzunglirahvas ise käib ihu kergendamas kusagil võsavahel. Rohkem, kui see Guido turistikas, me peldikuid külavahel ei näinud.

Päike paistab lagipähe, varjud puuduvad, oleme punased ja põlenud ning asume ekvaatorist ainult neli kraadi allpool. Iquitosest ostsime päikesekreemi faktoriga 90. Eestis pole sellist olemaski ja need kreemid maksavad siin märksa vähem, kui meil.

Tulime just roosadelfiine iiniaid vaatamast, neid on jões palju, kui meid pandi külavõistkonnaga jalgpalli mängima. See oli külarahvale suur sündmus ja pidu, pealtvaatajaid oli ligi sada, umbes pooled elanikest. Võitsime 3 : 2 eelkõige tänu Kentile, kes selle mänguga sai meist kõige paremini hakkama. Tundsime, et olime hakanud nende inimestega segunema ja sõbrunema.

Kent ja Annelie rändasid Lõuna – Ameerikas juba seitse kuud ja jõulude ajal tahtsid olla Ecuadoris. Me tulime pärast džunglirännakuid tagasi allavoolu Iquitose poole, nemad läksid ülesvoolu Ecuadori poole.

21.10 Tunnise paadisõiduga saime hommikul Maranonile, kus 10.00 paiku võttis meid jälle peale Don Antonio liinilaev. Laeva oodates töi üks külatüdruk meile näidata kassipoja suuruse paelaotsas imearmsa ahvipärdiku.
Allavoolu tagasisõit Nautasse läks nüüd poole kiiremini ja aega võttis vaid külapeatustes kümnete ja kümnete riisikottide, banaanihunnikute ning ananasside pealelaadimine. Õhtul kella viieks olime Iquitoses.

Hüvastijätu ja lahkumisõlle Guidoga tegime arhitekt Gustave Eiffeli poolt projekteeritud Plaza de Armase äärses "Iron House-s". Järgmiseks hommikuks ostsime tagasipiletid Limasse.


22.10 Lima – Pisco

Lima lennuväljalt Herz`i autorendist olime kaheks nädalaks väljavalinud mugava dziibi Kia Sorento ja uhasime sellega mööda rannikut Pisco ja Paracase poole minema.
Liiklus Limas, eriti kesklinna ja lennujaama vahel on nagu temperamentsetes miljonilinnades ikka, pidev signaalitörtsutamine ja olematud, sentimeetrites piki- ja külgvahed. Ummikud ja samas tahavad kõik kiiresti edasi liikuda. Mujal oli rahulikum.

Kesklinna signaalitörtsuga ütleb möödasõitev taksojuht, et ta tahaks sind teenindada, aga neid törtse jagatakse ümberkaudsetele ka kõigil muudel põhjustel, kui soovitakse endale tähelepanu osutada. Pööretel, reastumistel ja ülekäiguradadel on signaalitamine tavaline. Eriti palju pidevaid prääksatusi kuuleb kui tänaval on liikumas potensiaalsed kliente - valgeid inimesi.

Linna ühistranspordi bussidel ripuvad usteküljes mingid bussijuhi abid. Need on vähemalt samaolulised, kui bussijuht ise. Nende olematute piki ja külgvahedega tänavaliikluses on sõidu ajal avatud uksel rippuva juhiabi käegavehkimine ainsaks veenvaks suunamärguandeks reastumistel ja vaheletrügimistel. Peatustes karjuvad nad oma sõidumarsruuti ja kutsuvad peale sõitjaid. Võimalik, et ka kirjaoskamatute suht suur protsent tingib selle lärmaka kõnekeele vajaduse.

Pisco on Limast 230 km kaugusel 2007 aasta augustis suure maavärina üleelanud, LP andmetel umbes 50000 elanikuga linn. Terveid maju on vähe, üht-teist on jõutud taastada. Kokkuvarises ka üks Ballestase saare võlvkäikudest.


23.10 Pisco – Paracas - Ballestase saar – Ica - Huacachina - Nasca

Laevasõit Ballestasele läheb mööda El Candelabro`st - küünlajalast. See on 50 x 150 m suurune liivase mäe seinale uuristatud kujutis, mis arvatakse olevat sama vana Nasca platoo maapinnajoonistustega st. umbes 2000 aastat.

Ballestas on 3 – 4 km pikk saar, kus elab miljoneid veelinde ja -elukaid. Nägime delfiine, merelõvisid, kormorane, pelikane, täpilisi Humbolti pingviine... . Saareelanikud tunnevad ennast seal kindlalt ja läevaga neist lähedalt mõõdasõit ei häirinud neid mittenatukestki. Ballestase saari kutsutakse tinglikult ka Peruu Galapagoseks.

Peruu rannik on külma Peruu ehk Humboldti hoovuse tõttu üks maailma kalarikkaimaid piirkondi. Ümbritsevast ookeanist 7 – 8 kraadi jahedam vesi paneb elutsema planktoni, see meelitab ligi tohutu hulga kalu ja sellepärast seal kerge elu peal ka need linnud ja muud mereelukad. Kogu see saartel pesitsev elusmass suudab National Geographicu andmetel päevas ära süüa ca 1000 tonni anšoovist.

Edas-tagasi sőit kestab kokku ligi 3 tundi. Tiir ümber saarte, maha minna ei lubata, kuna see häiriks sealseid elukaid. Ja ega ei tahakski, linnusitast guaanost on saar lumivalge. Guaano laevale laadimiseks on saarel omapärane ehitus ja vähemalt vanasti läks linnusõnnik ka ekspordiks.

Sadamast ca 10 km kaugusel olevast Paracase rahvuspargi liivamägedelt avanevad kenad vaated ümbruskonnale ja ookeanile.
All rannikul kuivatati rannal adru. Selle kokkukorjamisel visati pikkade maani ulatuvate veetaimede hunnikud üle pea ja õlgade ja adru transportivad tegelased nägid välja nagu päris pokud.

Umbes 5 km Ica`st Huacachinas on kõrbeliivadüünid. Asula jääb Ica lähedal Panamericana maanteest mõne kilomeetri kõrvale. Umbes sajameetriste mägede otsast liueldakse alla liivalaudadega ja kaheksakohaliste bagidega lõbusõidutatakse soovi korral liivadüünides turiste. Me ei sõitnud, käisime sealt päikeseloojangul läbi ja vaatasime niisama seda tegevust.

24.10 Nasca - Camana

Nasca joonised õhust vaadatuna olid palju mastaapsemad ja muljetavaldavamad kui internetipiltidelt nähtult. Pooletunnisel lennul kuuekohaline väikelennuk kallutas end jooniste kohal vasakule ja paremale tiivale, et mõlema parda reisijad kõike hästi näeksid. Ülalt vaadates ei ole kahtlustki, et ahvi, kondori ja astronaudi kujutised ning muud pildid suurel kõrbepinnal on tehtud just õhust vaatlejatele. Kaevetööde vanuseks on hinnatud umbes 2000 aastat.
Panamerikana maanteääres on ka vaatetorn, kust samuti näeb kõrbeavarust ja lähedal olevat linnujoonist.

Nasca Cantalloci akvedukt on 4 – 5 meetri sügavusele inkade eelsel ajal põllukividest ehitatud niisutuskanalite süsteem. See on paljude kilomeetrite pikkune, vähemalt kaheharuline ja korjab kokku mägedest tuleva vihmavee. See on mahukas veetrassiprojekt kaugest minevikust.

Akveduktivaht näitas ka kõrvalasuvat kaktusepõldu. Mingid ämblikud munevad just seda liiki kaktuste peale oma 3 – 4 mm suurused munad, mis katki pigistades jätavad näppudele tumepunase värvilaigu. See värvaine on tähtis tooraine kosmeetikatööstusele ja selliseid kaktusepõlde on Peruus palju.

Enne Camanat teeme ookeani supluspeatuse. Vesi on karge, aga tugevate ookeanilainete jõudu on huvitav tunda.
Camana on viimane linn meile ookeani ääres. Ilus kuurortlinn. Ööbime ja hommikul sõidame sisemaa ja mägede poole.

25.10 Camana – Cabanaconde – Cruz del Condor - Chivay

Valisime mereäärest Camanast mägisesse Chivaysse sõitmiseks marsruudi, mis ei läinud mitte Arequipa kaudu mööda asfaldist peateed vaid lähenesime sellele teiseltpoolt küljest mööda kruusast mägirada, sealtkaudu tee aga oli palju pikem, kui arvasime.

Kõiki mägedes teesakitamisi pole võimalik kaardile kanda ja nii osutus teekond Chivaysse läbi Colca kanjoni 2 – 3 korda arvatust ehk kaardilt loetust pikemaks. See eest nägime aga kanjoni ära kogu ta hiilgavas pikkuses ja sügavuses, lisaks veel üksikute paikade kohalik küla eluolu peale selle. Fotodele jäi hulga toredaid kaadreid mägiasulatest ja nende elanikest.

Sõidame üle 4 – 5 km kõrguste tippude, kõrgushaigus on pärastlõunal täiesti olemas, sest tõusime autoga äkitselt nullnivoolt ookeaniäärest. Olek on uimane ning pärast kümmet kiiremat sammu pea tuikab ja hingeldan autoistmel veel tükk aega. Vaated mägedele ja lumistele tippudele on aga võrratud. Pildistada on palju.

Kogu pika päevateekonna jooksul tuli meile vastu kaks autot ja needki olid mingid kohapealsed asjaajajad. Eriline turistikas see mägirada küll ei olnud. Kohalike käest mitmeid kordi teed küsides saime lõpuks aru, et kilomeetritest ei ole siin kellelgi erilist aimu, vaid teepikkusi hinnatakse tundides. Hindav pilk autole ja vastuseks kuuleb, et Chivay on tunni kaugusel. Pooltundi hiljem sama asja küsides kuuleme, et kahe tunni pärast oleme kindlalt kohal jne.

Pensunäidik ronib ohtlikult nullilähedale aga koos pimedusega oleme ka sihtkohas. Ei kujuta ette kui sellisel inimtühjal paarisaja kilomeetri pikkusel mägiteel saaks bensiin otsa või autoga midagi juhtuks.

Chivay küla asub 3600 m kõrgusel ja on ilmselgelt ülerahvastatud. Ööbimiskohta pole kerge leida. Turiste, eriti jaapanlasi on kõik kohad täis. Kraadiklaas näitas öösel -2°C.

26.10 Chivay - Arequipa

Hommikul kella viieajal sätime endid kondoreid vaatama. Kohalik baaridaam ütles, et neid näeb vaid 6-7 ajal hommikul. Sõita tuleb nii umbes 30 km eile tuldud teed tagasi. Juppaega hiljem märkame, et oleme eksinud, vales suunas sõitnud ja ees on hoopis Arequipa. Lühikese arupidamise järel jätkame sõitu otsesuunas, sest kondoritele, kui neid üldse näeks, oleks nüüd selgelt hiljaks jäänud ja kanjon ise sai eile Chivaysse tulles kogupikkuses ja põhjast tipuni läbisõidetud.

Arequipa linnavaadete taustal paistavad kolm kõrvutist lumiste tippudega vulkaani - Misti 5822 m, Chachn 6075 m ja Pichu Pichu 5571 m. Linn ise on ilus, kesklinnas on palju koloniaalajastu stiilis hispaanialikke ehitisi ja kasutatud on palju valget marmorit. Arequipas on mitmeid ülikoole ning see on ka haritlaste linn, nagu meil Tartu.

Santa Catalina klooster on linna tähtis vaatamisväärtus. Rahvale hakati hoonet seestpoolt näitama aastast 1970, selle sisustus ja interjöör pärineb 16 saj aegadest. Hooned on poolenisti avatud külastajatele, ülejäänud osas elavad senini nunnad.

27.10 Arequipa – Juliaca – Puno - Ayaviri

Teel Puno poole kõiguvad kõrgused 2 ja 4,6 km vahel. Teeservades ja ka keset teed on laama-, alpaka- ja vikunjakarju, üksikutes mägijärvede lompides näeme flamingosi. Kõrgusetõbi hakkab üle minema.

Juliaca jättis läbisõites inetu ja räämas mulje. Politseinik üritas seal meile täiesti ilmaasjata trahvi teha. Kirjutas trahvikviitungit ja arvas neilt gringodelt mõnusa noosi saavat. Allakirjutamise hetkel napsasin ta näppude vahelt tagasi oma juhiload, lubasin helistada turismipolitseisse ja mundris ametnik oli sunnitud rahule jääma rahakotist leitud peenrahaga, seda oli alla kümne Sol`i. Jättis sellise NL aegse miilitsa mulje.

Puno on linn Titicaca järve ääres. Aastal 1852 ehitati sinna esimene aurik ja sellest ajast on see maailma kõrgeim, 3809 m kõrgusel asuv laevatatav järv.
Enamus ca 50 x 150 km järvest kuulub Peruule, väiksem osa Boliiviale. Vesi on järves aastaringselt üheksa kraadi soe. Järvel on saari, mis on ehitatud roost ja neil elavad inimesed. Boliivia territooriumile jäävalt Isla de Sol`i saarelt peaks muistendi järgi pärinema kogu inkade sugu. Räägiti, et saared olevat tekkinud kui riigis kunagi väga ammu kehtestati maamaks ja osa inimesi otsustas hakata elama vees.

Käisime laevaga kõige lähemal oleval Urosel. Majad ja laevad, nagu saar isegi, on ehitatud roost. Samast materjalist olid ka Thor Heierdahli kunagised Kon-Tiki ja Ra ookeanilaevad. Kon-Tiki nimeline küla ja parve koopia olid täitsa olemas. Rahvariietes elanikud tegelevad saare pideva ehitamise ja kalapüügiga ning turistide ootamise ja teenindamisega. Lõigatud roogu vedavaid paate ja kaluritepaate on ümbruskond täis. Roost ehitatud laevad on siiski ainult turistidele näitamiseks ja sõidutamiseks, igapäeva elu käib plast- ja mootorpaatidega. Ühel õõtsuval ja ankurdatud roosaarel oli moodne koolimaja.

Kahtlustasime, et kas mitte vähemalt osa neist kirevates rahvariietes saareelanikest õhtul linna koju ei sõida, et päevane roosaareelaniku mängimine on vaid nende töö.

Ümbruskonnas elavad aimaraad. Aimaraad on indiaanirahvas Titicaca järve ümbruses, kelle 14-15. sajandil alistasid inkad. Aimaraasi hüüti nende peajumala järgi ka Viracochadeks. Nende riik Tiahuanaco oli piirkonna kõrgkultuuri keskuseks. Tiahuanaco tekkis esimese aastatuhande keskel ekr, õitsengu aeg jäi 3- 8 sajandisse ja umbes 1200 aasta paiku hääbus teadmata põhjustel.

Lonely Planeti andmetel on aimaraade veresoontes kaks liitrit rohkem verd kui meil. Nelja kilomeetri kõrgusel elaval rahval pidavat olema ka suuremad kopsud ja süda.


28.10 Ayaviri – ümbersõit mägedes – Andahuaylilla – Cuzco - Ollontaytambo

Ayavirist Cuzco poole minnes paarkümmend kilomeetrit enne Sicuanit on kuumavee allikad ja basseinid. Veetemperatuur on 35 – 40 kraadi, veesvedelemise taustaks olid lumised mäetipud. Lähedal tuleb maa seest välja vulkaanilist tossu.

Siit edasi Cuzco poole on tee sedakorda suletud. Käimas on nimelt Sicuani maakonna streik. Umbes Harju maakonna suuruse ala elanikud pole rahul kõrgete bensiinihindadega jätkuva naftahinna languse juures ja otsustasid protestiks teed kogu liiklusele eelmisel ööl sulgeda, kuhjates tõketeks kive ja palke, teele tehti lõkkeid ja põletati autokumme. Asfaldil oli autoklaaside kilde, ju keegi üritas ikkagi läbipääseda. Paarkümmend kilomeetrit varem püüdis ka politsei meid hoiatada aga me saime aru, et tegu on mingi varinguga ja võibolla on liiklus häiritud.
Vaatasime nüüd teesulgu paarisajameetri kauguselt binoklist ja lähemale minna ei üritanud. Ilmselt targasti tegime.

Kohalikud aga andsid ümbersõidulootust ja esimeseks alternatiivsele mägiteele juhatajaks saime ühe hispaania verd noore isa lapsekäru ja lapsega. Kõik mahtusime autosse ära aga kui kuulsime, et Sicuanisse mitte mingi trikiga ei pääse siis kaasareisijad loobusid ja laadisime asjad uuesti maha.

Edasi läksime asja uurima uuesti soojavee basseinide juurde. Sealt leidsime teejuhiks kaasa Cuzcosse reisida tahtva kohaliku, umbes viieteistaastase tüdruku Aidee ja sõitsime tema juhatusel 4 – 5 km kõrguste mägede kaudu kitsast mägirada mööda mõnetunnisele ümbersõidule. Ka seda päästvat teeotsa hakati just sulgema, kuid Aidee õhutusel ja abil kivide teelt äraloopimist õnneks takistada ei juletud. Meie ette sattus turiste täis pisibuss, mille giid terroristidele soravas hispaania keeles oma mõtteid väljendas. Kolmekesi siis neid kivikamakaid me ära veeretasime, emotsioonid olid üleval ja tunne oli selline, et kui mõni kivi või rusikas meie poole tuleks, annaks täiega samaga vastu. Tundus, et nad on julged ja sõjakad vaid siis, kui neid on palju. Sel mäekünkal oldi seni vaid kolme – neljakesi.
Kui ka see teejupp oleks jõutud sulgeda, tulnuks Cuzcosse jõudmiseks teha vähemalt viiesaja kilomeetrine ring.

Kuna bussiliiklus ei toiminud oli mägikülades autole hääletajaid. Kinnipidamatuse eest saime karistuseks vastu autoplekki lõõdud pahaseid käeplärtsakaid. Ei saadud aru, miks meie džiip, viis inimest autos, pooltühjalt ringi sõidab.

Teesuletuse ja ohtlikuse tõttu jäi käimata Sicuani lähedal Raqchi ehk Viracocha templikompleksis.

Tagasi asfaldile saime Andahuaylilla linna lähedal, kus kohalik kirik oma laemaalingu ja muude kunstiväärtuste tõttu on nimetatud „Ameerika Sixstuse kabeliks“. Turva oli tasemel. Pingsalt jälgiti, et keegi tõesti midagi ei pildistaks ega filmiks.

Õhtune inkade muistne pealinn Cuzco oli hästi rahvarohke ja lärmakas, ööbimist sõitsime otsima Ollontaytambosse.

29.10 Ollontaytambo – Pisac – Ollontaytambo – Aqua Calientes

Ollontaytambo oli tähtis inkadeaegne strateegiline kindluslinn ja on endiselt traditsioonikas ketšuade asuala. See paistis välja elanike hoiakus ja riietuses ning linna arhitektuuris. Selles piirkonnas nägi mehi igapäevaselt pontšosi kandmas, mitmeid kiviaedu oli laotud vana paljutahulise maavärinakindla mustri järgi. Inkade ajastu kombel paljutahuliste kividega laotud müüre oli hulga näha just seal piirkonnas. Linna lähistel kaotasid Hispaania konkistadoorid ainukese tähtsama lahingu inkadega ja selle üle ollakse uhked siiani.

Esimese asjana hommikul ostsime edasitagasi piletid Aqua Calientese rongile. Sinna mineku pileti saime 40 USD maksnud rongile ja sõidu ajal pakuti kohvi ja saiakesi, tagasi tulime 30 USD-ga ning kohvi seal ei antud. Muidu oli kõik sama. Võimalus oleks sõita ka kuuskümmend dollarit maksva rongiga, seal peaks reisijate eest hoolitsemine vist veel vingem olema.

Ülejäänud päeva käisime Pisaci kindlust vaatamas. Kõrgel mäeotsas asuv kindlus jättis väga suure ja võimsa mulje. Pisac`i linnriik asus strateegiliselt tähtsas paigas ja isegi praegu tunduvad ta vägevad varemed ligipääsmatutena. Kindluse külge katavad astmikpõllud.

Suur kindlus alistati inkade poolt pigem moraalselt ja kavalusega, kui sõjaliselt. Kui Cuzco inkad olid vallutanud ümbruskonna linnu ja rahvaid ja nende pealinn oli muutunud piirkonna kultuuriliseks ja poliitiliseks keskuseks, arvatakse, et Pisaci elanikud asusid ajapikku vabatahtlikult ümber ja sõjaliselt neid vallutama ei pidanudki.

16.00 rongiga lähme Aqua Calientesesse. Hea, et ühe rongiotsa saime valgel ajal sõita. Amazoonase alguse Urubama mägijõe kallastel sõites oleks kahju olnud kui poleks näinud neid kaljuseid mägesi, lumiseid tippe ja läbi mäeseinte uuristatud rongitunneleid. Pimedaks läheb kella kuue ajal õhtul. Rong oli pooltühi.

Aqua Calienteses ostsime kohe õhtul Plaza de Armase lähedalt Machu Piccu ekskursioonibüroost ära a`120 Soli maksnud mäkkemineku piletid. Maailma ühele külastatavaimale turismiobjektile lastakse kuni 2500 inimest päevas. Unesco soovitab mäe tervise huvides sinna lubada mitte üle viiesaja inimese päevas.
Turism toob raha ja mitte vähe. Arvatavasti pääsevad Machule kõik, kes kuidagi Calientesesse jõuavad ja küllap pannakse vajadusel käiku ka lisarongid.

30.10 Aqua Calientes – Machu Picchu – Ollontaytambo

Üles Machu Picchule läksime alt linnast jalgsi, seitsme dollarilisest bussisõidust loobusime, sest ronida oli huvitavam. Üles mäkke on astuda umbes 5 km ja aega kulus meil selleks kaks tundi. Jalgsi minejatele on ehitatud eraldi mägirada. Vihma tibutas ja udutas, kella kümne paiku hakkas selginema, mäed tulid pilvedest välja ja üsna pea päike lõõskas. Seljakotid ülearuse padajanniga sai jätta viie kohaliku eest pakihoidlasse.

Machu kõrval on mõnisada meetrit kõrgem Wayna Picchu. Sinna ronimine on päris väsitav, aga ülalt vaade ümbrusele, alla Machule ja Aqua Calientesele on ohohoo. Tasus käia.

Machult Waynale lastakse kuni kella 13.00-ni ja kuni 400 turisti päevas.
Juua sai kaasavõetud vähe ja keha veevarusi taastasime hiljem all Calienteses õllega. Päris väsinud olime ka.

Õhtuse 18.00 rongiga sõitsime tagasi Ollontaytambosse. Akna taga tibutas, ilm oli pime ja silm vajus kinni. Auto ootas meid jaama kõrval mingi eramaja hoovi tasulises parklas.

31.10 Ollontaytambo – Moray – Cuzco

Moray küla oli inkade ajal ringikujuliste astmikpõldudega pőllumajandus-eksperimentide keksus. Eri kõrgustel on erinevad temperatuurid ja kasvutingimused. Kompleksi restaureeritakse.

Sacsayhuaman on Cuzcost mõne kilomeetri kaugusel, sisuliselt äärelinnas asuv inkade peakindluse varemetekompleks. Müürid on kivide paljutahulisuse tõttu maavärinakindlad, alumised suuremad kiviblokid kaaluvad üle 100 tonni. Jurakaid kive tuli käsitsi tahuda ja ilmselt mitmeid kordi paikasobitada. Ehitus kestis ligi sada aastat ja kõik kes neid müüre nägid, pidid kartma ja mõistma inkaderiigi vägevust. Kindlusest on järgijäänud umbes 20 %, suure osa kive kasutasid hispaanlased Cusco hoonete ja kirikute ehitamiseks.

Cuzco oli inkade Tahuantinsuyu riigi pealinn. Rohkem kui pooletuhande aasta jooksul on elanike arv jäänud samaks, umbes 300 000.

01.11 Cuzco – Abancay

Hommikuks olime sättinud paaritunnise ratsamatka kuutemplisse. Hobused sai Sacsayhuaman`i lähedalt tallist ja pooletunnine sõit läks läbi eukalüptisalu kuutemplisse. See on üks väga vana ja väga püha paik. Igapäeva elus oli inkade kombetelituses tähtsal kohal ilmakaared ning neli ürgelementi: maa, tuli, tuul ja vesi. Loomadest olid andide piirkonna mütoloogias kondor, madu ja puuma.

Kuutempel oli kivikalju sees kitsa sissepääsuavause ja lühikese koridoriga umbes 15 m2 suurune ruum paarimeetrise ümmarguse kivist ohvrialtariga. Õues sissepääsu juures olid kalju sees lähestikku kivistunud madu, kondor ja puuma. Vastuseta jäi, kuidas need kolm elukat nii lähestikku ära kivinesid ja millal ja kuidas see juhtuma pidi, aga seal nad olid. Kohal olevat maagilist mõju, seal käiakse mediteerimas ning hinge ja keha ravimas.

Suund on nüüd autoga Abancay poole. Algne plaan oli minna Ayacucho kaudu Piscosse aga Cusco hotellipidaja kirjutas meile paberile marsruutide pikkused tundides ja sellisest pikast kruusasest järjekordsest mägiteest me sedakorda loobusime.

02.11 Abancay – Puquio – Nazca – Ica

See mägine tee, kohati üle 4 km kõrgusel, läbi mägede ja orgude, üle jõgede ja sildade oli kahe päeva jooksul järjekordselt vapustavalt ilusate vaadetega.

Klaastaara on siin riigis hinnaline. Kuskil külapoes Coca colat ostes keelduti klaaspudelit kaasaandmast, sellest juua võis ainult kohapeal. Joosti autosse järele ja nõuti tagasi. Isegi tühja pudeli hinda ei suudetud välja mõelda, selle kaasa viimine oli neile lihtsalt arusaamatu ja mõeldamatu.

03.11 Ica – Lima

Ica lähedal on mitmeid viinamarjaistandusi. Ühes suuremas neist, mida LP reklaamis, käisime vaatamas Tacama veinide ja piscode valmistamist. Meiesugustega tegelemiseks on veinitehases palgatud eraldi inimene. Tootmiskompleksi väikeses muuseumis sai kõiki sealseid veine ja piscosid maitsta ja kaasaosta.

Pärastlõunal olime tagasi reisu alguspunktis Limas. Siin tuli nüüd mööda saata veel paar päeva. Sedakorda kolisime pealinna ilusaima linnaosa Miraflorese keskpargi lähedase Solis Diesi hostelisse. Kogu riigis maksime hotellides kaheses toas ööbimise eest nii 40-50 Soli, Miraflorese oma oli 75- ne. Laenatud auto anname õhtul Herzi esindusse tagasi. Vaatasime Oro del Peru kullamuuseumis inkade uhkeid kuldehteid ja õhtuses tänavarestoranis tellime lauale Tacama veini.

Amazoonaselt tulles rentisime Lima lennujaamast kohaliku kõnekaardiga mobiiltelefonid. Et oleks igaks juhuks olemas omavahel toimiv sidepidamine ja Eestisse helistamine oli nendega ka pagana odav, umbes 1 Sol minuti eest. Jutud said räägitud ja telefone tagasi andes oli arve alla kümne dollari. Meie EMT või Elisaga maksaks kõneminut mitmeid kümneid kroone.

Kogu reisul ei olnud meil peale edasi-tagasi Helsingi – Lima lennupiletite mittemidagi ettetellitut. Soome kaudu alustasime lendamist sellepärast, et juba varakult juunikuus pileteid ostes maksime sealtkaudu sinna/tagasi komplekti eest vaid 10300 EEK.

Paika oli meil pandud vaid marsruut ja ajagraafik ning kogu ülejäänu jätsime otsustamiseks ja avastamiseks kohapeal. Enda organiseeritud reis oli ka kordades odavam ja põnevam reisibüroodes pakutavatest. Kuskil ei jäänud käimata ja midagi olulist ei jäänud nägemata, ise autoga ringisõites nägi meeldivalt palju ning oma ajagraafikut saime ise planeerida. Lonely Planet oli kogu rännaku jooksul meile heaks abimeheks ja kutsusime seda kapsaks lapatud raamatut hellitavalt piibliks.

04.11 Lima. Loomaaed, Plaza de Armas ja inkaturg.

05.11 Lima. Miraflores, LarcoMar`i kaubakeskus ja ookean. Lennujaam.
23.50 – 07.30 Lima – New-York

06.11 18.15 – 06.25 New-York – London. NY -s läksime kuueks tunniks metrooga Manhatanile.

07.11 07.30 – 12.25 London – Helsingi, 14.30 – 16.30 Tallink Superstar


Reisul olid Veiko ja Marju, Angela ja Toomas.




Loo pani kirja Veiko Raieste

Tšiili 2002

Tšiili reis 11 – 25 mai 2002
.

11.05 .Tallinn - Helsingi - Frankfurdt – ...

12.05 ...– Buenos-Aires – Santiago. Santiago – Valparaiso

Meie viieliikmeline reisiseltskond oli ühtejärge õhus juba ligi 12 tundi. Enne maandumist Santiagos lendasime veel risti üle 6-7 km kõrguse Andide mäestiku. Mäed, nii kaugele, kui silm 10 km kõrgusel olevast lennukist ulatus olid tumepruunid, lumiste laikude ja tippudega. Võimas vaatepilt.

.

Tšiili asub Vaikse ookeani ja Andide mäestiku vahel ja on 4300 km pikk ja keskmiselt 150 km lai maariba. Ligi 15 miljoni elanikuga riik on Eestist umbes 15 korda suurem. Vaikse ookeani poolses servas olevat kiltmaad nimetatakse rannikukordiljeerideks, kaugemal on Andide mäestik. Maailma ühe pikima riigi ekvaatoripoolsed 1200 km on kõrb, järgmised 600 km poolkõrb. Allpool Santiagot on okas- ja lehtpuumetsad, lõunatipp Patagoonias lõpeb liustike ja jäämägedega.

Ajaloost: Riigi põhja- ja keskosas laius inkade riik. 1530 – 40 asustasid ala Hipaania konkistadoorid. Alates 1544 kuulus valdus Peruu kuningriigile. 1818 sai Tšiili iseseisvaks, armeejuht B.O`Higgins ülemvalitsejaks. Selle rahvuskangelase nimeline peatänav on igas Tšiili linnas, ka külades. 1885 aastaks murti indiaanlaste – riigi lõunaosas elanud araukaanide vastupanu.
1879 – 1891 peeti võidukas salpeetrisõda Peruu ja Boliiviaga, mille tulemusena vallutati Tarapaca provints (Arica, Iquique ja Antofagasta ümbrus) Peruult ja katkes Boliivia ühendus ookeaniga. Tšiili sai maailma suurima salpeetri kaevanduse.

Ringirännata olime otsustanud rendiautoga. See andis liikumisvabaduse ja võisime soovikorral muuta reisuplaane aga ka kiirendada või aeglustada endi ajakava. Eelinfo riigi kohta oli päris hea. Juba olid ka esimesed Lufthansa sünnipäeva soodushullusega Tšiilis käinud eestlasted avaldanud oma reisimuljeid, neis leidus kasulikke soovitusi. Arvan, et reisuplaan õnnestus nii 80% hästi. Tagantjärgi tarkusega oskaks käia ja vaadata rohkem.

Santiago. Sant – püha, Iago- rändurite ja hulkurite kaitsepühak.

Rännakuid Tšiilis alustasime autorendiga Santiago lennuväljal. Avis`e rendifirmast valisime tumerohelise Van Chevrolet Astro, 4,3l V6, automaatkäigukast, 9 kohaline ja konditsioneer oli ka. Bensiini rüüpas 15 liitrit sajale. Oma kahenädalaseks ratastel elamispinnaks saime mugava pisibussi, viiekesi oli selles lahe laiutada. Mägedessõitmiseks ja pikkadeks vahemaadeks võiks mootorivõimsust olla varuga ja maastiku läbitavust oligi sel Chevrolet`l rohkem, kui tavalisel sõiduautol. Õnnestunud valik, Tšiili mõistes luksklassi masin. Hotellide personal, silmanud hommikuti meie sõidukimarki, leidsid tihti võimaluse arvele midagi juurde panna.

Santiago on 5-6 milj. elanikuga suurlinn. Vanemaaegsed ehitised peaaegu puuduvad ja valdavaks arhitektuuristiiliks on 20 sajandi hiliskubitsism. Autotransport oleks nagu tervenisti üle-eelmisest aastakümnest. Taksodeks kasutatakse palju mustaks värvitud venemaiseid Ladasid. Natuke räpane, närviline ja lärmakas linn ja meile tundus targem sealt võimalikult kähku jalga lasta

Sunnitud peatustes valgusfooride taga pakutakse kiirelt müüa puuvilju, maasikaid, suveniire. Vahel on mõnel tänavaristil ametis terve perekond. Punase tule tsükli vältel esinevad žonglöörid, pühitakse auto aknaklaase, tehakse muid trikke. Eesmärgiks mõni peeso teenida.

Vaatamistväärt on vana raudteejaam - nüüdne turg, Moneda palee - endine presidendi ja praegune valitsushoone, Kolumbuse eelset aega tuvustav ajaloomuuseum. Käisime päris kenal Relvade väljakul, mille ääres on Catedral Metropolitanas ja loodusloomuuseum.

Tšiili on hispaaniakeelne maa, inglise keelt mõistavad vähesed Enne reisu sai selgeksõpitud hispaania keelsed numbrid, väljendeid ja küsimusi. See kõik polegi nii keeruline, mured algasid siis kui vastustest oli vaja aru saada. Lisaks veel nende murrakud ja šläng. Kuigi sõnastikukomplekte oli meil kaasas mitu, ei tundnud me endid keeleliselt paremini kui indiaanlased Eestis.


13.05 Valparaiso – Vina del Mar – Ovalle

Valparaíso (paradiisiorg, hisp.) ja temaga kokkukasvanud Vina del Mar on suuruselt teine linn Tšiilis. Meeldivalt mitmekülgse ehitusarhitektuuriga 1785. aastast pärinev kuurortlinn on rajatud umbes kilomeetriste mäeküngaste jalamile. Panama kanali avamine 1920 aastal vähendas Valparaiso tähtsust sadamalinnana. Praegu läbib sadamat üle 50% riigi kaubakäibest, sealt kulgeb raudtee üle Andide Buenos Aires`esse.

Valparaiso on riigi tähtsaim suvituspiirkond, ilus turismilinn ja Lõuna-Ameerika populaarsemaid rannakuurorte. Siin on Tšiili presidendi suveloss Cerro Castillo, linna lähedal Isla Negro`s on Nobeli preemia saanud luuletaja Pablo Neruda majamuuseum ja mäekünka otsa sõidab omapärane tõstuk, mis kasutusel juba üle 100 aasta.

Läbi binoklisuurenduse nägime Valparaiso sadamas ankrusseisvat ilusat valget purjelaeva Esmeraldat. See neljamastiline õppelaev on üks vähestest käigusolevatest barkantiinidest maailmas. Pärast Pinocheti võimuletulekut tehti laevast ujuvvangla, kus ööbimisvõimalusi pakuti ka paljudele nüüdsetele eurooplastele. Äsjatoimunud purjeka Euroopareisu ajal ei lubatud laeva Londoni sadamasse, sama seisukoht oli ka Hollandil ja Rootsil. Tekkinud diplomaatiline skandaal ei lahenevat enne Tšiili mereväe vabandusi kannatanute ees.

Õhtune jalutuskäik puhastel Vina del Mar`i tänavatel ja vaated valgustatud värvilistele purskkaevudele oli meeldiv elamus. Saime esimesed maitseelamused Tšiili lihapraadidest.
Lend üle ajavööndite tekitas reisikaaslastes väsimust. Mul mitte väga. Jalutasin õhtuses linnas, öises internetikohvikus vahetasid esimesed tervitused kontinentti. Mägedejalamil tuledesäras öine Vina del Mar oli topeltilus.

Edasisõiduks Panamericanale valisime mereäärse tee. Ilus on sõita mägede ja ookeani vahel, teeääri kaunistamas palmid ja kaktused, põõsaste vahel jalutamas eeslid. Piirkond muutub silmnähtavalt poolkõrbesemaks, istandusi jääb järjest harvemaks kuni lõpuks koonduvad vaid jõgede niisutatavatesse orgudesse.

Ööbima jõudsime selleks õhtuks väikesesse, ligi 100 000 elanikuga keskmiselt räpasesse tööstuslinna, Limarí provintsi pealinna Ovalle`sse. Ei ole turismilinn. Pimeda vihmase linnatänava kirikutrepil puhkas üks kodutu, ainus kahenädala jooksul Tšiilis nähtu. Hotelli pererahvas oli lahke: veinipudeliavaja leidis abivalmis sõstrasilmne hotellitar lõpuks oma magamistoa kummutisahtlist ja ka Ene seljakotis pool maailma läbirännanud brändipudel leidis ses hotellitoas oma otsa.


14.05 ,Ovalle – La Serena – Elqui org – Vallenar – Copiapo

Otseteed üle mägismaa Ovallest Vicunasse ei soovitatud. Kaardilegi oli see kruusakattega tee märgitud väga peene, kohati katkandliku joonega. Pärast põhjapiirkondade mägikogemusi võinuks selle põneva ala siiski läbida. Katkendlikud jooned kaardil meid reisi lõpupoolel enam ei häirinud.

La Serena`s, Coquimbo regiooni pealinnas elab üle 120 000 elaniku. Linna hakkasid hispaanlased rajama 16. saj. keskpaiku. Koloniaalstiilis ehitistega vanalinn on selle ajastu stiilsemaid vaatamisväärsusi. Kesklinna tänavad on kitsad ja nagu Tšiili liikluses ikka kombeks- üks suund korraga, ehk et paljud Tšiili linnade tänavad on ühesuunalised. Meil õnnestus seda fakti kuni reisu lõpuni aegajalt ignoreerida, põhjuseks vahel tähelepanematus ja mõnikord paratamatus, kuid üldiselt hakkasime võõrapärase liikluskorralduse ja -märkidega juba harjuma.

Elqui org on La Serenast sisemaa poole jääv põllumajanduslik piirkond, oaas poolkõrbes. Kõrgete paljaste mägedega ääristatud oru põhjas voolav jõgi on hüdroelektrijaama tarbeks ülespaisutatud. Kõikjal laiuvad apelsiini- ja sidrunipuude-, papaia- ja viinamarjaväljad, näha on kartuli ja suhkrupeedi põlde. Kasulikku põllumaad ei ole mägede vahel lapikestki harimata jäetud, leebe kliima võimaldab kasvatada kohati kaks saaki aastas. Apelsiinidest oleme täissöönud, papaiad põllul maitstud, laimid samuti proovitud. Viinamarjadki on valmis – käes on varajane sügis, viljakoristuse aeg.

Observatooriumide rohkus on andnud Elqui orule UFO- ja tulnukarohke koha maine. Orus on kolm maailma suurimate hulka kuuluvat observatooriumi: USA ja Tšiili ülikoolidele kuuluv El Tololo, Euroopa Liidu finantseeritav La Silla ja ameeriklaste Las Campagnas. Mägede kuiv ja hõre õhk, paljude selgete öödega taevas ning linnade vähesus lihtsustavad tähistaeva jälgimist. Mamallucca observatoorium Vicuna lähedal on õppeotstarbeline turistikas. Kiire päevane ringkäik selles tutvustas lõunapoolkera tähistaevast. Proffessionaalsematesse on juurdepääs keelatud, vähemalt tuleks külastusaeg tellida nädalaid varem interneti teel.

Linnutee galaktika näitab end Lõunapoolkeral teisemast küljest. Öösel säravate tähtede hulk on palju suurem, kui meil, põhjapoolkeral. Kuusirp on kummuli, õigemini selili ning asub madalal horisondi kohal. Lõunarist jäi leidmata, kuna kodutöö taevaatlasega oli tegemata.

Pisco on kohalik viinamarjaviin, mis maitselt meenutab brandit või viskit ja mida müüakse 40 või 50 kraadistena. Gruusias kutsutakse sarnast jooki tšatša`ks, Itaalias grappa`ks, Kreeta saarel on joogi nimeks raki. Vicuna lähedal Camino a Peralillo piscotehases tehti meile umbes tunnine lahke ja põhjalik ekskursioon alates mahlapressimisest kuni degusteerimiseni. Reklaamtoodangut sai esinduspoest kaasa osta. Sealt on pärit ka riigis ainsana toodetavad, turistidele hästi minevad, Lihavõttesaare hiiglaslike kivikujude kujulised piscopudelid. Giidi andmeil neid riigist peaaegu ei ekspordita. Matid tumemustad pudelid on klaasist, mitte savist nagu hiljem Helsingi lennuväljal mahaloobitud pagasis selgus.

Orus on palju puutornidega kirikuid, neid on tegelikult riigi igas suuremas külas. Vicunas on omapärane puust torn Torre Bauer, mille sajandi algul lasi ehitada Saksa päritolu linnapea.

Teekond La Serenast Copiaposse on sõit üle mägede kõrbesse. Enne kõrbepiirkonda jõudmist tuleb sel teekonnal ületada ca 2 km kõrgune mäeahelik, mille läbimine vihmasajus osutus tiba ohtlikuks. Vaadates paari kilomeetri kõrgust mäejurakat, mille tipp mattub tumedatesse pilvedesse, kus šerpentiini paljudel korrustel roomasid bussid ja veokid, tekkis põnev aukartus. Ülesse platoole jõudsime õhtupimeduses ning selgus, et vihmasajuga kaljuservadelt teeleuhutud rasked kivikamakad ohustavad tõsiselt liiklust, rusika suurusi kivitükke pudenes robinal, sekka ka suuremaid. Lisaks sõit pimedas läbi sügavuduse pilve, nähtavust kohati vaid kümmekond meetrit, võibolla vähemgi. Tekitas elevust. Teeserva oli puhkama jäänud üks kivikamakatega pihtasaanud veoauto. Tagasitulles otsustasime selle teelõigu läbida päevavalgel. Siit põhja poole sajab vihma harva.


15.05 .Copiapo – Caldera – Chanaral – Antofagasta

Ööbima jõudsime Copiaposse, mille ajalugu on seotud eelkõige vase- ja hõbedakaevandustega. Üllatavalt ilus oli koloniaalstiilis hoonestusega keskväljak ja barokkne kirik. Väga mõnus oli peaväljak õhtutuledes.

Copiapot võib lugeda Atacama kõrbe alguseks. Hommikul ärgates lõõskas päike, vihmasajud olid jäänud seljataha. Mõõtmete, kuivuse ja mägise piirkonna tõttu kutsutakse Atacamat maailma inimvaenulikumaks kõrbeks. Taimestikust, kui seda üldse on, jäävad silma üksikud kaktused ja akaatsiavõsa, mõnel mäeküljel ka lupiinide põõsaid.

Siit ligi 160 km kaugusel läänes Argentiina piiri ääres on Tšiili kõrgeim, Lõuna-Ameerika kõrguselt teine tipp Nevado Ojos del Salado - 6893m. Kahe riigi piiril on maailma kõrgeim tegevvulkaan Llullailaco – 6723 m.

Sõit mägedes ja kõrbes pakub vaheldust. Teeservas kasvas erinevaid liike kaktuseid, vahel sekka mõni põõsas. Põhja pool muutusid vormid, värvid ja taimkate. Vahel oli akna taga kivikõrb, siis savikõrb, lõpuks liivakõrb, enamasti polnud silmaga näha mingit elusat loodust. Aegajalt sibas ringi üksikuid rebaseid. Värvid sõltuvad kivimikoostisest: Kivikaljud võisid olla pruunid või hallid, punakad või mustad. Päikesesäras olid nad vahel kuldkollased, loojangud muutsid värvigamma kirevamaks.

Mida lähemale Antofagastale, seda liivasemaks ja punakamaks kõrb muutub. Mägedevahelised teelindid venivad järjest pikemateks ja sirgemateks, silmapiir nihkub järjest kaugemale.
Kohanimedest domineerisid sõnad Carmen ja Sierra. Nende nimeühenditega külasi ja platoosi, mägesid ning orge, veinisorte ja reklaamsärke oli palju.

Caldera – väike kalasadamaga kõrbelinnake. Lahel on ankrus sadakond kalapaati-laeva ja kaldal väike kalaturg kõiksugu mereelukatega. Turuletil müüdava tuunikala läbimõõt võis olla oma 30 – 40 sentimeetrit. Kai ääres solbedravad ringi üksikud merelõvid, pelikane on kõikjal nagu meil kajakaid.
Suveniiriputkast leidsin nikerdustega vesipiibu, mis tehtud mingist pisikesest kõrvitsalisest, peale kleebitud kuivatatud kaheksajalad ja mingi eluka hambad. Sissetõmmatud ja tubakalõhnaline.

Caldera lähedal mere ääres, mingis rahvuspargis, teatud aastaajal, pesitsevad Lonely Planet`i andmeil merelõvide kolooniad. Mitte mais. Nägime suurt, ligi poole meetrist sisalikku - mingit liiki iguaan`ist ja pelikane. Tutvust tegime meresiilidega. Loodus on fantastiline: Kivikaljud, -rahnud ja -saared ning paari-kolmemeetrised murdlained. Veidi kaugemal avastasime mõnusa liivaranna ja kastsime end Vaiksesse ookeani. Vesi on karge, temperatuur ei ületa külma Peruu hoovuse tõttu aastaringselt 17 – 18 kraadi.

Lainetevahusel madalas rannavees leidus merisiile. Päris jube, kui peaks mõnele paljajalu otsa astuma. Merisiile müüdi turgudel, kuidagi seda nõelapatja ka süüakse.

Tšiili elanikud on rõõmsameelsed, lahked ja mitte pealetükkivad inimesed. Hoiatati ka varguste ja pisiröövide eest, eriti öösiti. Juba reisu alguses hoiatati kaamera üleõla kandmise eest, ei olevat hea ka öösiti ringikolada. Autot soovitati hoida vaid valvatavas parklas, mitte tänaval. Nii me enamasti tegimegi ja mingeid vahejuhtumeid meil reisu jooksul ei olnud.

Antofagasta on pirakas, ca 200 000 elanikuga kõrbe-sadamalinn. Linna lähedal on Paranal`i observatoorium. Siit kulgeb raudtee üle Andide Boliiviasse ja Argentiinasse.
Raudteid üle Andide läheb Tšiilist kolm: Valparaisost, Antofagastast ja Aricast. Ka piki riiki jookseb rööpapaar. Vaikse ookeani ääres üle 4000 km riigipiiri on sadamalinnade transiitkaubanduse näol kindlasti suureks sissetulekute allikaks. Riigis oldud 2 nädala vältel ei juhtunud nägema ühtki reisirongi. Võibolla neid on kuid paistis, et reisitakse põhiliselt lennukite, autode ja bussidega.

Reisukaaslased vajusid õhtul linade vahele, mina tegin tiiru linna peal. Linna kireva ööeluga tutvumine ei viinud küll “kodust“ kaugele, kuid võõras kohas eksimise päästis taksojuht. Kirevates tuledes toplessbaaris aegaveetnud kaks tšiilitari oskavad aga nüüd paremini rumbat ja tšaivi tantsida, pillimeestelt tellitud euroopalikku valssi peavad veel harjutama.

Tsiilis, nii linnades kui külades kannavad kõik koolilapsed hästiistuvat ilusat koolivormi. Veidi vahelduvad värvitoonid ning riigi eriosades sõltub ilmastikust komplektsus. Tüdrukud on seelikutes või pükstes, lipse kannavad enamasti mõlema soopooled. Dzemprid ja valge pluus kuuluvad alati vormi juurde. Meeldiv vaatepilt linnatänavatel.


16.05 .Antofagasta – Calama – Valle de la Luna – San Pedro de Atacama

Antofagasta ümbruses jätkub endiselt igavesti kuiv, kuum, veetu ja elutu Atacama kõrb, mille servas kõrguvad 5000 – 6000 meetrised lumiste tippudega Andide mäed. Maailma ühes kuivimas piirkonnas on pruunikate liiva- ja kiviseguste kõrbeväljade mõõtmed tohutud. Asfaldilint kulgeb kümnete kilomeetrite kaupa otse, silmapiir alati sinise taeva taustal ulatub mitmeid kordi kaugemale. Juhan Liivi ”Igav liiv ja tühi väli..." on selles paigas omandanud konkreetsed piirjooned. Asustus on hõre. Üksikuid külasid on vaid jõeorgudes ja oaasides.

Kõrbed moodustavad 23% maismaast maailmas. Atacama kõrb eksisteerib tänu Andide mäestikule, mis takistab niiskete õhumasside liikumist. Sademevähesust soodustab ka külm Peruu hoovus. Need kaks kokku tekitavad piirkonnas püsiva kõrgrõhkkonna.

Atacama kõrb on enda nimele saanud sademetehulga maailmarekordeid: Väikseim aasta keskmine sademetehulk 0,8 mm 59 aasta vältel on mõõdetud Arica`s. Pikim vihmata periood maailmasm, 14 aastat, on kestnud Iquique`s. Tšiilile kuulub ka maailma vihmarekord - suurim keskmine vihmapäevade arv aastas. Keskmiselt 325 päeva aastas, sajab Bahia Felix`is Lõuna-Tšiilis.

Calama lähedal 3180 m kõrgusel olevas 12000 elanikuga Chuquicamata linna ümbruses on maailma suurim vasekaevandus. Leitakse palju muudki, erinevaid mineraale on maapõues mitukümmend sorti. Kaevandus asutati 1915 aastal, selle käigud ulatuvad kuni 670 meetri sügavusele maa-alla.
Üks omapärane vaatamisväärsus on Antofagasta-Calama tee ääres inimtühjas kõrbes: Pampa Union`i mahajäetud kaevanduskülas, kus elu jäi hauaplaatidele raiutu järgi aastaisse 1910-1940, on säilinud sürrealistlik surnuaed sadade ristide ja kümnete hauakambritega. Kabeliseina sees paistsid poolenistiavatud kirstud skelettidega ja neid katvate nahksaabaste ja riidetükkidega. Kõhedavõitu elamus, nagu vaimude linn.

Palju haudu on kõrbepiirkonna teeservades. Seal kus vähene elutegevus on koondunud vaid teede äärde, polegi mõtet inimesi mujale matta. Igatahes Tšiilis arvatakse, et peale surma jäävad hing ja keha kokku ning seepärast on kaitseks kuuma ja kõrvetava päikese eest ehitatud matmispaigale tihti väike kivist majake – animita. Mõni animita on üsna suur ja uhke vahel on laotud vaid lihtsam kivihunnik. Ka ristid matmismajakesel võivad olla lihtsamad ja puidust või uhkemad ja metallist. Enamasti olid hauad kaunistatud kastmist vähevajavate kunstlilledega.

San Pedro de Atacama. Oaas Atacama kõrbes. Tšiili turismipüünis, asulas on umbes 1000 alalist elanikku. Päevasoojus on aastaringselt 22-28°C.
Linna kitsaid tänavaid piiravad ühekordsed majad on ehitatud kividest ja punakat värvi savisest mudast.

Merepinnast 2450 meetri kõrgusel olevast San Pedro asulast näeb 40 km kaugusel asuvat 5916 meetrist Volcan Lincancabur`i, millele austava nime “küla mägi“ on andnud indiaanlased. Vulkaanikraatris viidi vanadelaegadel läbi ohverdustseremooniaid. San Pedrost mõne kilomeetri kaugusel on Tulori küla, kus inkade eelsete Atacameños`te ehk Atacama indiaanlaste eluasemete jäänuste vanuseks on hinnatud ligi 3000 aastat.

Linnas on koloniaalstiilis ehitusarhitektuur, aastast 1577 pärinev kirik, käsitööturg, arheoloogiamuuseum ja mõned omapärased söögikohad. Kogu linnaelu on orienteeritud turistide teenindamisele. Asfalteeritud teid peaaegu ei ole, asula hõng on meeldivalt omapärane. Hoovides kasvasid granaatõunapuud. Ei näinud ühtki värskemalt remonditud maja, värvitud ust ega akent, ometi oli kõik vajalik olemas. See käibki linna stiili juurde. Selles kuivas kõrbes vist midagi ei vanane ega eriti uuene kah.

Kosmoseprogrammidest.: Vulkaan Lincancaburi kraatris ja mujal Atacama kõrbesolevaid loodustingimusi kasutab NASA Marsi kosmoseekspeditsioonide ettevalmistusteks. Kõrbes katsetatakse marsikulguri mudeleid, mehitatud lendude tarbeks skafandreid, nendega ronimist ja jooksmist mägedes jne. Fotod Tšiili kõrbepiirkonna loodusest ja planeet Marsist on väga sarnased.

San Pedro de Atacamast 50 km. Boliivia poole Chajnantori platool, 5100 m. kõrgusel merepinnast, algas astronoomilise superkõrva ehitamine. Euroopa Lõunaobservatoorium ning USA Riiklik Teadusfond ehitavad sinna maailma suurima ning võimsaima raadioteleskoobi. See üks kuivemaid kohti maailmas on vaba segavast õhuniiskusest.

Keset Soola-Kordiljeere, 15 km kaugusel San Pedrost on Valle de la Luna – tuule mõjul kummalise kuju võtnud pinnasevormidega maastikukaitseala. 2400 m kõrgusel üle merepinna asuv looduse veidruste kogumik on koht, kus väikese soolajärve ümber on koos hulk kivist ja soolast moodustisi. Parima vaate saab paarisaja meetrise liivamäe otsast. Ronida oli raske ja iga sammuga vajus poolevõrra tagasi, see on esimene kõrgusest tingitud jõuetu hingeldamine. Alla sai õnneks kiiremini. Pinnaseerosioon on seal tekitanud liivaluiteid ja andnud omapärase kuju kaljudele. Ümberuse kõrbeväljadel on värvilisi soolaliivastalagmiite. Päikeseloojangu värvidemäng valgustpeegeldavatel soolakristallidel ümbritseva looduse taustal on midagi meeldejäävalt ilusat. Igal õhtul vaatavad seda etendust arvukad turistide hulgad.


17.05 San Pedro – Flamingode Rahvuspark Los Flamencos - Atacama Suur Soolajärv Salar de Atacama – San Pedro

Väljasõit San Pedrost rahvusparkide suunda on ühtlasi kui piiripunkti läbimine. Vahetevahel kontrollitakse passe, autode dokumente. Erilisi inimasustusi enne Boliiviat ja Argentiinat ei ole. Sattusime kolme riigi piiride ristumiskohast vaid mõne kilomeetri kaugusele. Teeviidad sihtisid Laguna Verde`sse, mägijärve äärde Boliivias. Vaid paarisaja kilomeetri kaugusele siit üle Andide Boliiviasse jääb maailma suurim Uyuni soolajärv, kuhu turiste meelitavad lumivalged siledad soolaväljad.

Rahvuspark Salar de Atacama. Atacama kõrbe Suur Soolajärv on keskmiselt 100 km. pikk ja 40 km lai, ta on suuruselt maailma kolmas soolajärv. Suvel on järv peaaegu kuiv. Mõnedel päevadel aastas pidavat mägedes vihma sadama, siis muudab ülalt alla voolanud vesi soolaväljad veerikkamaks. Kuulatasime looduse helisid. Soolakõrbes valitseb ääretu avarus, vaikus ja tühjus. Tuulekohinat ei ole, vahel vaid mõni flamingo tiivaplaks. Mõnes suunas silmapiir puudub. Kummaline.

Atacama Suurel Soolajärvel ei kaevandata soola ega kihutata autodega nagu mõnel muul siledapõhjalisel soolalademel. Seal on kümnete kilomeetrite kaupa kuivanud soolakamakaid, nagu pisikesi stalagmiite, nende vahel ka veeloike – laguune kus varahommikul näeb toituotsivaid roosakaid flamingosid. See on soolakõrb.
Kella 8.00 paiku saabuvad esimesed turistibussid häirivad nende igapäevast toiduotsingut. Flamingode söögitseremoonia on vahva: Pea on soolases vees ja kere liigub mingis jalgade naljakas liikumistaktis ümber vettepistetud noka. Nii kümnete minutite kaupa. Nagu flamenco tants. Veeloikudes on tõesti üleküllastunud soolalahus. Maitsesin.

Soolajärvede piirkond algab koos kõrbe algusega Copiapo kandi laiuskraadilt ja neid jätkub kuni Arica lähistele riigi põhjatipus. Soolajärved on koondunud Andide lähedale nii vasakule, kui paremale poole mägesid, st. samapalju või rohkemgi on neid ka Boliivia ja Argentiina territooriumil.

Kondasime ringi, käisime mingi lumepiiril asuva mägijärve ääres, katsusime karget ja uskumatult tumesinist vett. Inkade impeeriumi järeltulijaid, elas ka 4000 m kõrgusel. Kasvatatakse kartulit, ube ja maisi, peetakse loomi. Lambakarju, kitsi ja eesleid näeb igas külas, vahel ka hobuseid. Laamakarjad olid selleks aastaajaks lahkunud kaugemale-kõrgemale mägedesse. Mõni külamaja oli korralikum, enamus parajad lobudikud. Katusekattena kasutatakse palju mingit pikakõrrelist heina.
Mitte alati ei luba põliselanikud endid filmimida ega pildistada, paljud siin arvavad, et pilditegemine viib hinge ära.

Tšiili loomad. Laamasid me looduses ei kohanud, küll aga tervitasime mitmeid rebaseid. Culpeo rebaseid. Neid lippab kõikjal Atacama kõrbepiirkonnas. Mägedes nägime chichillaliste perekonda kuuluvat pikasabalist hinnatud karusnahaga kõrbehiirt Vizcacha`t – veidi jänest meenutavat looma, kes elab kuni 5000 m kõrgusel.

Ohtlikult mürgiseid madusid Tšiilis ei ole. Kohata võib äärmiselt vähe madude liike ja nendegi leidmine jääb vaid spetsialistidele. On vaid paar sorti mitte väga mürgiseid ämblikke, kes pidavat ka suhteliselt haruldased olema. Käelaba suurune ja karvane "Araña Pollito" on täiesti kahjutu. Pisikesed, musta värvi "Araña del Rincón" ja suure punase kõhuga "Araña del Trigo" on mürgised.

National Geographic`u telesaate andmeil eksib Tšiili vetesse vahel haisid. Ekraanil näitas mõrtsukhaid. Kirjandusest ja internetist midagi sellist ei ole avastanud, küllap oli tegu juhusega.

Tšiili ohtlikuim loom on puuma – Andide lõvi. Ta elab kõikjal Andide mäestikus ja tunneb end ühtviisi hästi nii mägedes kui troopikametsades, kuumades kõrbetes ja sügavas lumes. Puuma kasvab kuni 2,8 m. pikkuseks, toitub laamalistest ja lindudest. Teda mägedes näha võib üliharva.
Omapärastest loomadest elab kuni 2000 m. kõrgusel Valdivia ja Elqui oru vahelisel alal skunk. Umbes kassi suurune karusloom sööb marju ja pisikesi saakloomi ning enesekaitseks pritsib mitme meetri kaugusele erakordselt haisvat vedelikku. Samas piirkonnas skunkiga võib trehvata ka opossumhiirt. See roti suurune elukas oskab oma saba kasutada tundliku haardeelemendina.

Kõige arvukamalt on Tšiilis koeri. Omades arvatavasti mingisuguse püha looma staatust vedelevad nad kõikjal tänavail. Pehme kliima tõttu pole neil kodu või kuuti vist vajagi. Nad tunduvad olevat sõbralikud, tagasihoidlikud ja ei häiri kedagi. Kasse nägime 2 nädala jooksul terves riigis 2 tükki.

Tagasi San Pedro`sse jõudes läksime Feria Artesanal`i käsitööturule. See on 50-60 m. pikk käsitöötänav on kahelt poolt ääristatud suveniirilettidega ja mille katuseks on vaid päikestvarjavad puulatid. Müüakse ja samas toodetakse kõiksugu kõrbe- ja indiaanitemaatikaga padajanni. Lettidel on eheteid, riideid, puunikerdusi, keraamikat, muusikariistu... Siit sai ostetud indiaaniteemalised laamavillased kampsunid.

Õhtu veetsime hubases, stiilse interjööriga kõrtsus. Saali kamin oli vahva – savist ja mõlemalt pooltavatud, läbi kamina ulatuva koldega. Midagi uut. Kelnerid olid kiired, kärmed lahked ja iseloomulikult-hispaanialikult särtsakad ja lõbusad. Töö tegemise kõrvalt jätkus neil aega laulda, tantsida, särav naeratus oli alati näol.
Õues kõrtsu ees tundis kohalik noormees huvi meie päritolu kohta. Vastuse saanud, kehitas õlgu, lõi käega ja hindas asja ühemõtteliselt – national geographic.

Elektrit sai linnas 7.00 – 23.00. Tundus, et energiat toodetakse väikses hüdroelektrijaamas San Pedrost läbivoolava Rio Puritama jõel, mille paisu taha kogutakse öösiti vett. Vaatamata sellele kestab mõnus melu küünaldevalgel veel kaua.

Pillimeeste muusikastiil oli juba tuttavalt äratuntav. Kogu kõrbepiirkonnas - linnatänavatel, raadios, restoranides hakkab kõrva kohalik indiaani-kreooli rahvamuusika, mis segunenud euroopalikuma stiiliga. Äravahetamiseni sarnased lood põhinevad indiaani folklooril. Ansambli koosseisu kuuluvad alati kitarr ja bango, flööt, tam-tam`id ja vahel muid löökriistu ning ka “käsiorelit“ meenuav nn. Andide flööt - selle instrumendi maketti müüakse kõikjal suveniiripoodides üle Tšiili.
Algsed rahvuslikud puhkpillid olid cana, erke ja siku. Antara ja quena on inkade flöödilaadsed pillid. Igaljuhul kuumad ja rütmikad lood nende muusikariistadega annavad sellele muusikale erakordselt mõnusa värvingu. Stiili vahva omapärasuse tekitab meloodia ja saatemuusika erinev taktimõõt.

Õhtul jalutasin San Pedro külatänavatel ja kiikasin restoranidesse. Leidsin väga kihvti sisehooviga, liivapõrandaga, seletamatult hubase kõrtsu. Öö poole, kui kohalik band puhkepause tegi proovisin nende mõnusat 12 keelset kitarri. Inglisekeelne Clementain, mis piisavalt internatsionaalne ja paar vana EÜE laulu läksid mõnusa õllese meloodiaga vahepaladena hästi peale, eriti laululembesele austerlaste kambale. Bango- ja trummimees mängisid kaasa. Kihvt laulupidu oli, kasvas ka õlle läbimüük. Püüdsin vahepeal “koduskäies“ ka varalahkunud reisikaaslasi äratada, kuid asjatu vaev. Olek tavalisest kõrgemas mäestikus, päevaväsimus ja õhtusöök olid võtnud oma.


18.05 .San Pedro – El Tatio geisrid - San Pedro – Iquique

El Tatio geisriväljadele tuleb väljasõita kell 4.00 hommikul. Ärkamine ei ole kerge. Mulle. Eelmine õhtu oli pikk – magamiseks jagus vaid 2-3 tundi. Riietumine ja hommikusöök toimuvad linnaelule kohaselt hubases küünlavalguses. Kaasavõetav aimaraa rahvusest giid hilines pool tundi. Autot juhib Ene, mina veel magan. Teekond mägedesse ca 150 km kaugusele ja 4300 meetri kõrgusele kestab ligi 3 tundi. Kuigi all kõrbes on hommikul 10-15 kraadi sooja, valitseb geisrite väljal 5 kraadine pakane. Kaasavõetud soojem riietus aeti selga. Kümneid purskavaid veejugasid näeb vaid varahommikul, osa neist tõusevad kuni 3-4 meetri kõrgusele. Ümberringi on podisev keevavee väli, jalge all jäätunud libe maapind. Omapärane. Turismireklaamides nimetatakse seda maailma suurimaks geisriteväljaks. Mõõtmeteks hindaksin umbes 200-300m x 500m. Vaatamata ilmakülmale saab geisrite kuumaveebasseinis mõnuga supelda. Veetemperatuuriks hindasime ca 40 kraadi.

Äkiline tõus kõrgustesse teeb mägedes tervisega viperusi. Kellel valutab või käib ringi pea, kel kaob jõud ning ega seda päris vältida polegi võimalik. Väikseimgi pingutus ajab hingeldama. Uimasus ja unisus vaevasid laskumisel kõiki. Paaripäevane aklimatiseerumine 2500 meetri peal päris ei aidanud. Vist väheks jäi. Järsk 2000 meetrine tõus 4,5 km. kõrgusele üllatas ikkagi. Alpinistidki teevad umbes 3000m peal esimesi aklimatiseerumislaagreid ja tõusevad ettevaatlikult mõnesaja meetri kaupa, meie põrutasime autoga järsku 4500 m kõrgusele. Oleks ka imelik, kui see kuidagi tunda ei annaks.

Tagasisõit San Pedrosse kulges giidi autojuhtimisel: Ta tegi meie pooluimaseid nägusid vaadates viisaka ettepaneku rooli istuda. Tagasi läksime kitsaid kruusateid mööda läbi mägikülade. Neli pisipeatust olid ka: meile poseerisid culpeo rebane, vizcacha, chichilla ja mingi mustavalge kirju suur lind. Mägede kohal tiirutas kull. Pisikeses, inimtühja ümbrusega paarikümne elanikuga mägikülas suunati meid tasulisse WC-sse! Turismipiirkond ikkagi. Nädala eest olid sarnase autoga sealt läbi sõitnud ka grupp eestlasi. Seda riiki need mägedepojad juba teadsid !

Tänu Lonely Planet`i juhatusele, asendamatu abimees reisil, leidsime kuumaveeallikatega linna Pico. Ujusime kaljurahnude vahel kuumas vees. Mõnus oli.


19.05 .Iquique – Pozo Almonte – Arica

Iquique, Tarapaca provintsi pealinn on Atacama kõrbe kuivemaid paiku. Vihma tilgub keskmiselt ühel päeval aastas. Mõnel aastal ei tibuta ja ainsaks niiskuseks jääb mereudu.. Majade katuseid ei remondita, tihti ei ehitatagi. Pole vajadust. Kogu vajalik joogi- ja tarbevesi tuuakse torustiku abil ca 100 km. kauguselt sisemaalt. Piirkonna tähtis sadamalinn. Nitraate, väävlit, salpeetrit on ümbruskonna mägedes ohtralt. Linnas olevat tont teab millega võrreldes maailma suurim kalalaevastik.

Kuni ülejäänud seltskond ärkas, tegin veel vaiksetel linnatänavatel hommikujooksu tiiru. Siin on kombeks prügikotid visata varahommikul tänavatele. Üpris kiiresti on prügiautod ja - koristajad oma töö teinud ja linnas jälle puhtus ja kord.

Iquique on vabakaubandustsoon, linna sissesõidul oli ees tollipunkt. Kontrollitakse dokumente, vaadatakse autodesse, vajadusel ka kottidesse. Prügikastile peab loovutama kõik kaasasolevad puuviljad, deklareerima peab fotoaparaadid ja kaamerad. Ei saanudki täpselt aru, kas sisseveetav apelsiin on salakaup või oli tegu taimehaiguste ja garantiiniga. Linnas on ladude – poodide piirkonnad, kus saab osta käibemaksuvaba kaupa. Pühapäev oli, tollipoed kinni, me ei ostnud.

Sõitsime laevaga merelahel, olid pelikanid ja käegakatsutavas kauguses merelõvid. Merekaldal, ilusal kaktuste alleel leidsime “laamaaia“. Lõpuks ometi nägime neid rahvusloomi, esindatud olid kõik liigid. Lõunatasime kenas rannarestoranis vaatega Vaiksele ookeanile. Tellitud meremolluski praes olid austrid, kaheksajalad, kalmaarid ja krabid.

Tšiilis ei ole piima. Müügil on vaid kõrgpastoriseeritud piim, -kohvikoor ning piimapulber. Vahukoort saab aerosoolpurkides. Tegelikult ei näinud vist ka ühtegi lehma, karjamaid ka mitte. Olen lugenud väidet, et Lõuna-Ameerikas veiseid ei kasvatatagi. Võibolla vähemalt Tšiilis see peaaegu ongi nii, kus neid mägedes ia kõrbes ikka karjatada. Internetis oli pilt Maipo kandi mägede taustal kuue musta-valgekirju lehmaga. Ehk olidki Tšiili ainsad. Poodides müüakse palju kitsejuustu sorte. Sealihapraadi restoranist võibolla ei leiaksgi.

Pozo Almontest mõnikümmend kilomeetrit itta otsisime jõe orust kaljujoonistusi, puukirikuid, vanade inkade hõngu. Kaljujoonistusi ei leidnud. Pimedaks läks. Kirik ja hõng olid. Küll aga orgu laskumine mõjus ergutavalt, justkui espresso kohvi eest: Kurvilisel, kitsal ja kruusasel mägiteel on autodel üksteisest möödumisega tõsiseid raskusi. Tihti peab keegi tagurdama, otsima “taskuid“. Pehme teeservaga, mööda kaljuserva roniva mägitee servas oli kilomeetrine kuristik. Tagasi ülestulles, trehvasime vastutulevat bussi. Sedakorda olime kuristiku poolsed. Üksteisest mööda ukerdades oli jubedalt põnev. Üles lauskmaale jõudes jäi meelde enneolematult ilus päikeseloojang: Roosa-puna-lilla värvidemäng mustjas-tumedate mägede taustal, mõned higipisarad otsaesisel hakkasid juba kuivama.


20.05 .Arica – Iquique – Tocopilla

Arica on Tšiili põhjapoolseim linn ookeani ääres, Peruu piirini jääb sealt 10-20 km. Ka siin on sademeid alla 1 mm. aastas. Maailma kõrgeim laevatatav mägijärv Titicaca jääb meist üle riigipiiri vaid 150 km. kaugusele. Teisel pool piiri on kunagine inkade impeeriumi pealinn Cuzco. Kaugel ei ole Machu Picchu. Ahvatlevalt lähedal, kuid teadmine, et rendiautoga üle piiri ei pääse, viisat ei ole ning aegagi napib, keerame autonina tagasi Santiago poole.

Sarnaselt Iquiqega on Aricagi umbes 200 000 elanikuga sadama- ja tööstuslinn. Ümbruskonna maapõuest leiab vist pooled Mendelejevi tabeli elemendid, linnast läheb raudtee üle Andide Boliivia pealinna, ca 300 km. kaugusel asuvasse La Paz`i. Käime ajaloomuuseumis, vedeleme liivarannal, katsume ookeanivett. Püüdsin krabisi. Maru vilkad on. Aimaraa moodi suveniirimeistrilt kauplesin välja mõõkvaala ninaluust valmistatud nikerduste ja merevaigust kaunistustega poolemeetrise torkeriista. Eksootiline suveniir.

Maastiku poolest on kena rannikuäärne umbes 500 km pikkune teelõik Iquique ja Antofagasta vahel: ühel pool ookean, teisel pool kuni kilomeetri kõrgusele tõusvad järsud, kaljused, ilma igasuguse taimestikuta rannikukordiljeeride mäed.
Ookeanireidil olevad pirakad transpordilaevad olid harjumatult kaldalähedal. Sealkandis laiub Tšiili süvik ning sügavus rannalähedases ookeanivees kasvab väga järsult. Veidi kaugemal ei ulatuks vist ankur põhja. Mööda mäešerpentiine vurasid maagikoormatega pikad veoautod.

Tagasitee läbi tuttavate piirkondade sujus kiiresti, ligi 1000 km päevas. Tavaline spidomeetri kiirusenäit Panamericanal liikudes kõikus 120 ja 160 km/h vahel. Hälbeid oli mõlemale poole. Hea auto, head teed ja avarused. Tšiili “peatänav“ oli tähistatud eeskujulikult. Öine Panamericana jättis teetähiste, helkurite ja liiklusmärkide külluses lennuki stardiraja mulje.
Allpool ekvaatorit on ühtteist ka vastupidi: Kui eessõitja näitab taganttulejale möödasõitu lubavat või keelavat suunatuld, siis on see vastupidine meie harjumustele.

Öine autosõit kõrbepiirkonna avarustes üllatas miskit uuega: Möödasõitudel oli keeruline hinnata vastutulevate autotulede kaugust, sest ei leidunud ühtki silmale kaugust hinnata aitavat pidepunkti. Keeruline oli pikkadel ja sirgetel teelõikudel mõista, kas vastutulev auto on 300 või 3000 meetri kaugusel. Mõnepäevane kogemus siiski treenis veidi silma.

Vaatamata suurele hulgale läbitud kilomeetritele, liikluspolitseid me peaaegu ei kohanud. Maanteepatrulli nägime vaid tiheda liiklusega Santiago ja Rancagua vahel. Linnade tänavail võis näha mootorratastel kordavalvavaid karabinjeerosid ja ratsapolitseid. Kogu riigis veedetud aja jooksul hakkas silma üks autoavarii.


21.05 .Tocopilla – Vallenar

Tocopilla. Väike tööstuslinn ühe peatänavaga. 21.mai on tähtis riigipüha, küllap mingi ajalooline võidu- või iseseisvuspäev. 21 mai nimeline tänav, nagu B.O`Higgins`gi, on olemas igas linnas ja enamikes külades ning on Tšiilis 100% - liseks abimeheks kesklinna leidmisel. Õhtune pidupäevaeelne linn oli rahvast täis. Pidutseti ja tantsiti.
Hommikul on tänavatel ruuporid, muusika ja paraad. Mundrites sõjaväelased ja valgete särkidega koolivormis lapsed näevad head välja. Marsitakse. Umbes-täpselt nagu vanasti meie 1.mai.
Auto avastasime hotelli parklast tossuks vajunud tagarattaga. Ei ole lihtne riigipühal lahtiolevat autoremonditöökoda leida. Kõigele vaatamata oli hotelli administraatori ja taksojuhi ühiselt leitud teenindus lahke, odav ja kiire.
Päevateekond kulges kiirelt juba läbisõidetud radadel. Õhtuks olime vihmasajuses Vallenar`is. Ööbisime. Hõbeda kaevanduslinn. Keskmiselt kole.


22.05 .Vallenar – La Serena - Santiago – Rancagua

Läbida tuli jälle mäekuru, mis tulles oli pime, vihmane ja kaljuservadelt allakukkunud kive täis. Sedakorda päev ja päikesepaiste. Tuttav udune pilv, mis varjas mäetippu istus aga endise koha peal.

La Serena. See kuurortlinn, ei tüüdanud teistkordseldki. Vanalinna vanakraami poed olid huvitavad. Pakuti tulelukuga eestlaetavaid püsse, mõõku, vanaraha, postmarke, ehteid jne. Ene leidis fantastilised flamingo ornamentikaga hõbedast küünlajalad. Mererannas rallitasime ATV-dega

Santiagost sõitsime läbi õhtupoolikul. Tulles oli pühapäev ja maru rahulik, nüüd tööpäeva õhtune tipptund. Sellist autode hulka ja nii tihedat ja närvilist liiklust nägin esmakordselt. Ikkagi kuuemiljoni elanikuga linn tipptunni ajal.

Reisu alguses õnnestus Santiagost osta üsna asjalik suureformaadiline Tšiili geograafiline kaart, kus ilmselt meelega oli küll väljatoodud linnadevahelised kaugused, kuid mitte kaardimõõtu. Segadusi tekitas, kui kaardilt sentimeetrites mõõdetud teejupp looduses osutus arvatust palju pikemaks. Taipasime varsti, et neid mägede siiruviirulisi tõuse ja langusi ei olegi võimalik kaardile kanda – sellest ka mõõtevead.

Santiagost lõuna suunas Rancaguas, vastupidiselt põhja piirkondadele, olid linn ja hotellid rahvast täis ja hotellide hinnad laes. Vedas, leidsime apartment hotelli 3 toa, teleka ja köögiga. Tegelikult olid meil reisul kaasas ka telgid kuid vajadust neid Tšiilis oldud aja jooksul kasutada ei olnudki. Enamasti nii umbes 100 EEK-u eest inimese kohta leidsime ööbimiskoha alati.


23.05 .Rancagua – El Morado Rahvuspark – Rancagua

Viimase Tšiili päeva vallutuseks jääb El Morado Rahvuspark mägijõe Rio Maipo ümbruses. Loodus lõunapool Santiagot on hoopis teisem - vett on jõgedes küllaga ja kõikjal tihedad leht- ja okaspuumetsad. Kasvasid pöögid, kuused ja männisarnased araukaariad. Mägikülade arhitektuur on euroopalikum.

Banos Morales`i kuumaveeallikate vesi on roostekarva ja sogane, kuid soe. Nimekiri veessisalduvast näitab kümmekond keemilist elementi. Turismihooaega ei ole, hobused ja eeslid jalutavad omapäi külatänavatel. Puudel on kollakaid lehti, tunda on sügise hõngu.

Tagasisõit Rancaguasse läheb läbi Rio Clarillo rahvuspargi samanimelise kiire mägijõe kõrge metsaga kaetud kaljustel kallastel. Mägede kõrgused ulatuvad 3500 meetrini.

Viimane Tšiiliõhtu. Kottide pakkimise vahel on aega toitu nosida, veini rüübata, meenutada ja unistada. Nii lähedale ja siiski nägemata jäi ahvatlev Peruu oma ikade kultuuriga. Tundus nagu oleks hulkunud äärelinnas, inkade kesk- ja vanalinn jäid nägemata. Midagi peab jääma ka järgmiseks korraks. Peruu jääb järgmiseks unistuseks. Autoga on läbitud 6500 km, kõikjale kahe nädalaga ei jõudnud. Siiski, üks maailma eriskummalisemaid paiku on nähtud.


24.05 .Rancagua – Santiago lennujaam – Buenos Aires - ...

11.00 väljus Santiago - Frankfurt`i lennuk. Avise autorendifirma sai tallekuuluva tagasi. Kohtusime Tšiili lõuna tipus, Punta Arenas`es käinud reisikaaslastega. Muljetamist jätkus kogu pikaks lennuteekonnaks.


25.05 ...- Frankfurdt – Helsingi – Tallinn

Tagasisõit tundus olevat poole pikem. Buenos Aires oli igav, Frankfurt`i supersuur lennujaam ei pakkunud enam huvi ja Soome laht oli nagu laiem. Helsingi laevasadam oli viimaste nädalate räpaseim ja kärarikkaim koht, kus saalitäis purjus soomlasi püüdsid üksteisest ülerääkida.

21.30 Tallinn. Kestis veel Eurovisiooni Tallinna lauluvõistlus. Võitis Läti.


Reisil olid: Ene, Indrek, Oliver, Priit, Veiko.

Kirja pani Veiko Raieste