Horvaatia 2009

Horvaatia autoreis 09 – 21.08. 2009



09.08 . 7.00 ärasõit Tallinnast. Õhtul kella kümne paiku olime Lõuna - Poolas.

Tallinnast sõitsime välja kahe autoga. Ühes Veiko ja Marju, teises Angela, Toomas, Carmel ja Triin.

Marsruuti planeerides arvestasime kuni sihtpunktini vahemaid läbida võimalikult kiiresti. Esimeseks asjalikumaks puhkepeatuseks sättisime mõnd Balatoni järve äärset laagripaika Ungaris.

Ööbida plaanisime põhiliselt kämpingutes. Me Marjuga olime autos kahekesi ja autoks oli universaalkerega Toyota Avensis. Katusel oli Thule kast, kuhu sai paigutada enamuse padajannist ja õhtul magamise sättimine auto tühjas tagaosas oli hästi kiire ja lihtne. Nii võis päev otsa pikalt sõites silma kinnivajudes magada kus tahes ehk siis suvalises bensukaparklas. Vahel, eriti kiidaks Horvaatia kiirteeäärseid, olid bensiinijaama parklad palju mugavamate ja puhtamate sanitaarsete võimalustega kui nii mõnigi kämping reisu jooksul. Parklates ööbijaid jätkus köikjale.

Telk oli kaasas, kuid mitte kordagi me seda ei kasutanud, sest autos magamine oli mugavam. Olid ka autokülmik ja priimus hommikukohvi keetmiseks. Priimusega kuuma kohvivett tegime igal hommikul ja vahel ka midagi asjalikumat süüa. Ühest väikesest gaasiballoonist jätkus peaaegu reisu lõpuni.

Teisel autoseltskonnal oli olukord pisut keerulisem, Angela ja Toomas olid reisul koos 12 ja 16 aastaste tütardega ja ööbimiseks oli alati vaja kas kämpingut või motelli. Magamiskoha valik polnud neil nii lihtne kui meil.
Horvaatia kodumajutustega, isegi sel suvituskõrghooajal, valitses ülepakkumine. Me neid ei kasutanud.

Kaasas olid raadiosaatjad kuni 1 – 2 km kaugusel suhtlemiseks, nendega oli pikal maanteesõidul omavahel päris hea jutustada. Kõiki ettevõtmisi me koos ei teinud, aga kogu reisul olime üksteistele suhteliselt lähestikku.

Esimese öö magasime Poola lõunaosas rekkaparklas motelli kõrval, teise auto rahvas motellis sees.

10.08 ,Poola – Tšehhi – Slovakkia – Ungari

Pärastlõunaks olime Balatoni ääres ilusa kuurortlinna Balatonfüredi kandis. Ujusime soojas vees ja õhtuks jäime järveäärsesse kämpingusse 20 kilomeetrit enne Kezthelyt, samasse kohta, kus olime eelmisel aastal Slovakkia – Ungari – Austria – Tšehhi reisul.

Kämpingus olid bassein ja hea restoran, aga et eelmisel aastal seal juba õhtust sõime, otsisime mõnd muud traditsiooonilist söögikohta. Leidsime sellise paar kilomeetrit eemal, mida kohalikud soovitasid oma hea guljašši ja muu rahvusliku köögi poolest. Jäime täiesti rahule.

Järve lõunaotsas on veepõhi kaetud mingite torkivate vetikatega. Paremad ujumiskohad ja liivased rannad jäävad siit põhja poole.

11.08 .Seitsme paiku hommikul oli minek ja lõunaks olime Zagrebis. Kesklinnas ostsime turult kõiksugu puuvilju ja sõime peaväljaku tänavakohvikus struudlit. Müüakse mingeid meile tundmatuid, seest moosiseid puuvilju figo`sid, kohalikus keeles on nende nimeks smokva. Saadaval oli ka smokva õiemesi.

Hiljem, tänu siinse jutu kommentaarile saime teada, et eesti keeles on nende viljade nimeks viigimarjad.

Parkimine maksis pealinnas 14 kunat tund ja parkimisaega pikendades õnnestus mul anda parkimis-mugavuse, -kalliduse ja parkimisautomaatide korrasolekuteemaline intervjuu mingile telesaatele. Nad jahtisid kaameraga minusugused õnnetuid, kui automaat keeldus rahast ja ei andnud piletit ning samas lähedal jagati trahvikviitungeid. Linnas oli ka mobiil-parkimine, kuid selleks oleks vaja olnud läbi kohaliku võrgu toimivat telefonikaarti.

Nelja – viiepaiku õhtul olime Plitvice järvede ääres ehk kohapealse nimega Plitvice jezeras. Kämpingus maksis kahe inimese autos ööbimine 125 HRK ja 135 kunat andsime korraliku õhtusöögi eest kahele. Sarnane hinnatase oli kogu riigis.
100 HRK = 214 EEK.

12.08 ,Hommikul kell kaheksa avatakse Plitvice looduspark ja sel ajal läksimegi matkarajale mägijärvedest langevaid koskesid ja veejugasid vaatama. Plitvices on 16 mägijärve, kust vesi koskede ja jugadena allapoole kukub.

Stardipaik on suhteliselt pargi keskel ja üsna ükskõik kummale poole esimeses järjekorras minna. Mõlemasse suunda saab jalgsi või bussiga ja ühte suunda ka laevaga. Vajadusel oleks buss kõige kiirem, elektrimootoriga laev sõidab umbes jalakäija kiirusega. Ükskõik missugune transpordiliik on ostetud piletihinna sees.

Me valisime esimeseks laevareisu, kus ühe ümberistumisega sai pargi ühte ja nagu tagantjärgi arvan, sellesse ilusamasse serva. Seal saab teha mõnekilomeetrise jalgsimatka koskede vahel ja üleval kaljudel, kust on ilusad vaated allalangevatele veejugadele ja kogu ümbruse loodusele. Kala püüda ja ujuda ei tohi, ja kalu on selgeveelistes mägijärvedes päris palju.

Läksime laevaga ka tagasi ja sealt algas veidi lühem jalgsirännak järve teises otsas. Kaasavõetud söögid said söödud ja piknik peetud. Tagasi alguspunkti saab sealt jälle lühikese, ka hommikul alustatud paarisajameetrise ülejärve laevasõiduga või mõnekilomeetrise ümberjärve bussisõiduga.

Jalgsikäigu lõppedes oli sadama lähedal 35 kraadise päikese käes meeletu, pooleteisetunnine laevajärjekord tagasisõiduks. Keegi ei teadnud, mis eespool toimub, lihtsalt seisti ja oodati. Angela ja Toomas olid meist eespool ja mobiili abil saime olukorrast ettekujutuse. Pöörasime otsa ringi, trügisime laudteel hanereas seisvatest inimestest mööda ja läksime lähedalolevale bussiteele. Tunnise jalutamisega jõudsime kella kolme ajal alguspunkti autoparklasse tagasi.

Kaasa tasuks võtta pisut joogivett ja võileib pikniku materjaliks ning rajale tuleks minna mida varem, seda parem. Pilet Plitvice parki maksis saja kuna ringis per nägu.

Kogu see jutt käis turismi kõrghooaja, juuli ja augusti kohta. Mais, juunis ja septembris peaks rahvast hoopis vähem olema.
Autonumbrite järgi tundus puhkajaid kõige rohkem olevat Itaaliast ja Saksamaalt. Aadria meri on mõlemal rannikul vist suhteliselt sarnane, Horvaatia poolel aga tüki odavam.

Edasi mere poole sõites teelähedale jäänud Paklenica rahvuspargi koopad olid õhtuks juba suletud, sinna lastakse kell 10 – 13.00 päeval, Lonely Planet`i andmed olid veidi valed.

Sõitsime Zadar`isse ja jalutasime vanalinnas. Kesklinna lähedastel majadel oli viimasest suurest sõjast alles jäänud kuuliauke.

Linnast õhtpoolikul väljaisõites panin kogemata GPS-le vale marsruudi ja see hakkas meid suunama mereäärse tee asemel kiiremale kiirteele. Pöörasime peagi otsa ringi ja õhtuks jäime Biograd`i linnaserva motelli- ja rekkaparklasse ööbima. Pisikesi mõõdaminekuid oli kogu teekonnajooksul paaril korral veel, kui olin aparaadi helitugavuse vaikseks unustanud ja ei pannud õigel ajal teejuhiseid tähele.

Angela ja Toomas sõitsid õhtuks lastega Krka looduspargi lähedale kämpingusse.

13.08 -Trogiri vanalinn ja turg
Vanalinn on suur müüridega ümbritsetud kompleks sajandeid vanadest hoonetest. On tänavaid, kus käed-laiali ulatub mõlemat seina katsuma. Ehitised on kõik heledast kivist, tänavad on kaetud kiviplaatidega, mis sadu aastaid taldadest lihvituna jätavad marmorpõranda mulje.

Turul müüdi pükse, särke, suveniire ja sealt sai osta ka veeskäimise sussid, mis sealkandis on peaaegu et hädavajalikud. Müügilettide ääres nägime teisigi eestlasi – ainsaid selle reisi jooksul.

Horvaatiapoolne Aadriamere rannik on kõikjal kaetud peenikese kruusase kiviklibuga. Ühtegi liivast mereranda pole olemas. Vetteminek on alati kivine ja kruusane ning pisike oht on ka mõne meresiili otsa astuda. Selleks siis ongi vaja neid veeskäimise jalanõusid, millega mugav ja ohutu vetteminnes astuda.

Aadria merevesi on soolane, varem pole ma nii soolases vees olnud. Ujumisel ilmnes omapärane efekt: kui püsti vees olles end üldse mitte liigutada, siis kergelt õhkutäis kopsudega kaelast allapoole vette ei vaju. Ehk siis, niikaua kuni hingad, pole uppumine võimalik. Soola mahapesemiseks on randades dušid.

Spliti vanalinnaks on paksude ja kõrgete müüridevahel olev nelja peaväravaga Rooma imperaator Diocletianuse palee. See hoonetekompleks oli kordades suurem Trogiri omast, mere kaldal, hästi säilinud ja kena. Vaade merevärava poolt jättis mulje suurest ja vägevast merekindlusest. Diocletianus kolis väikese linna suurusesse paleesse pärast poliitikast tagasitõmbumist 305 aastal pKr pensionipõlve pidama.

Kuldvärava juures on suur, nii umbes viie meetri kõrgune kümnendal sajandil elanud piiskop Grgur Ninski kuju, kelle suurt varvast peab igaüks kindlasti katsuma. See toob palju head õnne. Suur õnn saabus meile kohe, kui kuju kõrval purskkaevus sai jaheda veega maha loputatud 35 kraadine higi.

Omiš`i lähedal on Cetina looduspark ja raftingusõidu mägijõgi. Mägijärvest voolab välja Cetina jõgi ja langeb sealt kärestike ja jugadena mere poole. Lonely Planet annab raftinguelamusele positiivse hinnangu. Võtsime hommikusele veeatraktsioonile 250 kuna eest kaks piletit ja jäime ööseks linnaserva kämpingusse.

14.08 --9.00 – 14.00 rafting Cetina jõel
Hommikul linnast suure bussiga mööda serpentiini siksakitades mägedessesõit võttis ligi tunni. Iga kurvivõtmine käis pikal sõidukil manööverdamise ja tagurdamisega.

Stardipaigas jagati meid kuuestesse gruppidesse ja taha paadipärasse istus seitsmendaks kaptenist instruktor, kes meile sõiduajal hüüdis mida ja millal teha ning kustpoolt ja kuidas aerudega tõmmata. Paate oli jõel ca 15 ja sõit kestis paar tundi.

Umbes 10 km jõepikkuse kohta oli veelangust 100 meetri ringis ja sinna oli kontsentreerunud 10-15 kärestikulist lõiku. Kõige ägedama veelanguse juures oli fotograaf üles sättinud statiiviga peegelkaamera ja tulistas sarivõttega igast paatkonnast fotosid. Kohe pärast sõitu sai iga soovija saja kuna eest oma paatkonnast CD ca 50 fotoga.

Mägijõe vesi oli umbes 17-18 kraadine ja kes tahtis, sai ujumas käia. Vesi oli hästi läbipaistev ja paaris kohas hakkasid silma poolemeetrised laisklevad forellid, kuskil põõsa all ujus kaldapoole poolemeetrine madu.

Ühes puhkepeatuses lubati soovijatel ligi 10 meetrise kaljunuki otsast vette hüpata. Algul kõhklesin, aga kui meie paadi poolatar hüppama läks, panin kribinal järele. Alla vaadata oli päris hirmus, kõhedaks võttis, ent teha polnud enam midagi. Tagasi ei kõlvanud enam jalgsi minna. Tõuge, jalad lahti, vaba langemine ja jalad ees plärtsti vette. Päris hea tunne oli, sest ikkagi mu elu kõrgeim hüpe.

Dubrovniku poole sõites läbisime ka kümmekond kilomeetrit Bosnia Hertsegoviinat. See “Horvaatiasõbralik“ riik on endale kaubelnud lühikese kuurortise mererannajupi, et seal omas keeles ja rahas päevitada.

Dubrovnikus saime õhtuhakul üle paari päeva jälle kokku Angela ja Toomasega. Linnast umbes 10 km kaugusel, 5 km enne Cavtat`it Mlini linnakeses jäime ööseks Kate kämpingusse. Õhtuks langesime pikkadest treppidest alla mereäärde jalutama, vaatasime pisut veepallivõistlust ja jäime pidama veepiiril olevasse elusmuusikaga restorani, kus sai paar tundi tantsida.

Kämpingupidaja arvas, et Eesti on kusagil Venemaal ja meil on talvel alati raudselt 40 kraadi külma.

Maanteeäärsetes müügikohtades müüvad kohalikud oma talukaubasaadusi. Lettidel on kõiksugu puuviljad, kurgid, tomatid, arbuusid, veinid, rakija, juust , mesi jne. Üks parem kui teine, kõik on hea. Tasub proovida. Kohalik juust oli päris huvitav. Mett, keda huvitab, tuleks kaasa osta kohe, sest eri sordid varieeruvad piirkonniti. Hea lõhna ja maitselist mandariinimett oli vaid Dalmaatsia lõunaosas, hingamisteedetõvele hästimõjuvat lavendlimett, mida ei soovitatud süüa rohkem kui teelusikatäis päevas, oli ka mujal. Istria kandist neid kumbagi enam ei leia. Suur, 1 kg purgitäis mett maksis 50 Hrk ja ligi poole väiksem 30 kunat.

Lavendlilõhna on Dalmaatsias palju. Poodides ja turgudel müüakse eri kujus ja suuruses kotikesi nende lehtedega. Selle lõhna abil peaks lahtisaama unetusest ja depressioonist, see peaks taastama ja lõõgastama ning vererõhku alandama.

15.08 -Selle päeva pühendasime me Montenegrole, Škoda Roomster pööras tagasi Makarska poole. Piiriületus võttis veidi aega ja aknale tuli kleepida pisikese riigi 10- eurine ja üheaastane maanteevinjet.

Montenegros Kotori poole sõites viib praam kilomeetrise otsa üle vee, me käärutasime ümber merelahe mööda mereäärset teed 20 - 30 kilomeetrise tiiru. Tegime mitmeid supluspeatusi ja kulgesime suht aeglaselt kaldapealsel teel läbi vana ehitusarhitektuuriga linna. Senikäidud mererandade edetabelis paigutasime selle piirkonna oma kenaduse ja kasutusmugavuse poolest esikohale - mõne päeva pärast lähitulevikus taandusid nad siiski teiseks.

Montenegro meenutas mõnes mõttes tükikest Venemaad. Kui need ilusad mererannad välja arvata, siis oli näha veidi räämas ümbrust ja vaesemat ning kehvemat elu kui naaberriikides. Tänavatel nägime venekeelseid kaubareklaame ja kinnisvara müügiplakateid, oli ka venekeelseid suunaviitasid. Oli vene numbrimärkidega autosi ja supermarketis oli kuulda vene keelt. Kuna sadamates oli palju rohkem pirakaid luksuskaatreid kui mujal Aadria rannikul, siis tekkis mõte, et Vene rahakatel on selles piirkonnas võib-olla head tingimused kinnisvara soetamiseks ja hoidmiseks. Igatahes oma kogukonna on nad sinna loonud.

Tagasitulles jäime loodust vahtima ja eksisime mõned kilomeetrid mägedesse Bosnia poole. GPS-i olin vaikseks keeranud ja selle hoiatavat häälitsemist polnud kuulda. Saime sõita äsjaehitatud kenal mägiteel ja enne tagasipööret jõudsime läbisõita mitmest tunnelist.

Tunneleid, lühemaid ja pikemaid oli reisu jooksul päris palju. Kõige pikem, see oli üle viie kilomeetri pikk, oli vist Zadari – Zagrebi vahelisel maanteel.

Montenegrost tagasi Horvaatiasse tulek tähendas tunnist piirijärjekorras seismist. Enne pimedat kella kuueks jõudsime Dubrovniku vanalinna müüride vahele ja mõned õhtused tunnid jalutasime seal. Pimenema hakkas Horvaatia laiuskraadil 20.00 õhtul, valgus saabus poole kuueks hommikul.

Õhtuks jäime jälle Kate kämpingusse.

16.08 äCavtat`i linnakeses on mererannal Hotell Epidaurum ja selle kõrval samanimeline sukeldusklubi. Samalajal meiega oli sinna jõudnud ka eestlaste Barrakuuda sukeldusklubi sukeldumisereis. See kohtumine oli meil Marjuga juba kevadest saadik etteplaneeritud. Aasta varem olime Barrakuuda klubi eestvedaja Sandriga Saaremaal sukelduskursuse läbinud ja nii sai nüüd eesti keeles sukelduda ja näha Aadria mere ilusat ja läbipaistvat alumist poolt.

Järgmisel päeval on kavas minna Brać`i saarele. Teise auto rahvast kohtasime jälle 22 km enne Makarskat Dole kampingus. Ööseks mõtlesime me minna õhtuse laevaga Makarskast Brać`ile, Roomster pidi hommikul järgi tulema.

Makarska sadamas enne praamile minekut jalutades veenis meid kruiisilaev Makarski Jadran, mis õhtul oli sadamas ankrusse jäänud lõbusa kalarestoranina, kruiisi ja kalapikniku reklaamiga kogu oma headuses ja nii otsustasime järgmisel hommikul minna mitte ainult Braćile, vaid ka Hvarile ilma autota ja hoopis selle kruiisilaevaga.

Olime seisnud ligi paar tundi praamijärjekorras ja sealt ärasõita polnud teepiirde tõttu võimalik. Ümberotsustamine sai tehtud pool tundi enne praami väljumist ja laevamehe nägu oli veidi üllatunud, kui nägi meie autot pööramas mitte laeva vaid linnasuunas.

Sõitsime tagasi Dole kämpingusse. Meid jälle nähes oldi üllatunud, aga sellest kruiisiideest teise auto rahvas siiski loobus ja hommikul läksid nad meie laevast pool tundi varasema esimese praami peale.

17.08 -Auto jätsime hommikul mingile Makarska tänavale ja 8.30 läks lahti lõbus laevareis Hvarile ja Braćile Boli randa. Üleva meeleolu eest hoolitseti ning aegajalt tehti turgutuseks rakija ja veiniringe, lõbus muusika hoidis meeled üleval.

Kõigile, umbes paarisajale laevasolijale pakuti lõunasöögiks grillitud makrelli. Grillimine käis piraatide väljanägemisega kokkade poolt lõbusa melu saatel. Vahepeal sain nende tööotsa veidikeseks üle võtta ja tegelesin kalade õlitamise, soolamise ja grillimisega. Maitsestamist võõrastele päris ei usaldatud.

Rakija on ca 40 - 43 kraadi kange jook, mida tehakse viinamarjaveini jääkidest. Sama joogi nimi on Gruusias tšatša, Itaalias grappa, kreetal raki ja Lõuna-Ameerikas Peruus ning Tšiilis pisco. Horvaatia rakijat sai osta nii puhtalt ja segatuna meega kui leotatult mingite taimedega.

Kusagilt Hvari saare sadamast võtsime peale veel mõned reisijad ja veidi aja pärast Jelsas lasti meid tunnikeseks linna vaatama. Seejärel jälle otsad lahti ja jätkus edasisõit endiselt hästi lõbusal ja muusikast mürtsuval laeval. Nüüd oli meil kõrvalsõitmas veel teine sarnane alus, kust meieni levis samasugust tantsu ja tümpsu.
Braćil saadeti meid neljaks tunniks maismaale, kus siis jalutasime ja ujusime Boli rannas.

Braći saare Boli mereäär on kuulus oma suplusranna poolest, seal olles tuleks ärakäia kindlasti Boli sääreninal kuldsel rannaneemel. Surfi-ja kaatriatraktsioonidest saaks seal vist küll peaaegu kõike proovida, mida inimfantaasia veepeal ja kohal sõitmiseks on välja mõelnud.

Laeval oli seekord ka mingi juubeli või sünnipäevareis. Ruupori ja muusikaga õnnitleti marsruudi vältel kõiki maismaalolevaid laevafirma töötajaid ja vahetati kingitusi – rakijat ja triibulisi meremehesärke vastutulnutega.

Hvari päikselisuse kohta oli kuskil reklaam, mis vihmasaju korral lubas majutuse poolehinnaga ja lumesaju korral saab hotellid ja joogid tasuta.

Lahe laevareis oli veidi odavam, kui oleks maksnud autoga edasi-tagasi sõit Braćile, lisaks kuulus piletipaketti söök, jook ja mõnus melu. Õlle eest pidi ise maksma.

Pooletunnise hilinemisega olime 19.00 ajal Makarskas ja lõpuks leidsime linnatänavalt ka auto üles. Hommikul selgelt meeles olnud tänavad olid õhtuks veidi ununenud.

Reisukaaslased läksid Braćilt autopraamiga Splitti ja õhtuks jäid Zadari lähistele kämpingusse. Me süstisime mööda kiirteed Zadari poole ja jäime teekõrval mugavasse parklasse autosse magama.

Siinsete kiirteeparklate sansõlmed näevad välja nagu oleks äsja remonditud. Duššid ja WC-d säravad puhtusest, seintel on peeglid ja elektripistikud. Ruumid on avarad ja valged ning nii mõnigi hotell võiks selliseid vaid kadestada.

18.08 -Hommikul sõitsime läbi Senj`i linna ja Rijeka mereäärset teed mööda Pula linna amfiteatrisse. Vana Roomaaegse linnateatri säilinud müürid ülevaadanud, jalutasime veidi linnas. Taaskohtusime teise autoseltskonnaga ja mõtlesime juba viimaste Horvaatia rahade kulutamise peale.

Õhtuks sõitsime Poreć`i linna Zelena Laguna kämpingusse. Sealt leitu oli nüüd parima rannaga koht kogu reisu jooksul: kõige soojem vesi, kõige mugavam rand ja vetteminek, mõnusad basseinid, dušid ning kohapealne ilu ja elu olid parimad ning seninähtud randade edetabelis sai see meilt kindla ja väärika esikoha.

Esimest korda elus nägin nudistide randa. Madal hekk piiras rannaesist, kus oli vanemaid kõhukaid mehi ja naisi, mõned kenamad nooremapoolsed ja oli mitmeid perekondi 10 – 15 aastaste lastega.

Kämpingulinnakus oli paartuhat telkimiskohta ja hetkel oli ööbimisplatsi raske, aga mitte võimatu leida. Angela ja Toomas võtsid aiasisese telkimiskoha, meie neist mõnikümmend meetrit eemal metsaaluses parklas aiavälise tasuta koha. Öösel kõrtsust tulles polnud meil vahet kummalpool piiri autos magada. Rannad, pesemised, poed ja kogu muu värk on kasutamiseks kõigile.

Õhtusöögiks valisime Marjuga kohapealses restoranis mereandide prae kahele. Kokku oli pandud segu paljudest erinevatest mereelukatest ja saime teada, et hai kala oma maitselt ei olegi midagi erilist, küll aga meile eksootiline.

Koos kesköö kellapauguga algas mul sünnipäev, pärast kõrtsusulgemist mängisime mõned mängud piljardit ja tegime lahti Dalmaatsia meerakija. Toomas võitis meid mõlemaid.

19.08 -Kella kaheksaks hommikul oli priimusekohv joodud, võileib söödud ja jalutasime mereranda. Kuskil 11 – 12.00 ajal hakkab päike põhjamaalastele liiga tegema ja umbes üheajal läksime autodega liikvele Sloveenia suunas.

Kuskilt bensukast tuleb pärast piiri kindlasti osta maanteevinjet, seda kontrollitakse. Selle aknakleepsu puudumist võidakse karistada ligi saja eurose trahviga.
Mingis riigis, vist Tšehhis, oli kontroll riigist väljasõites 30 km/h alas, mõnedes olid jälgijad statiivile paigaldanud võimsad binoklid. Miinimumvinjetid olid enamasti 5 – 10 päevased ja maksid viie kuni seitsme euro ringis.

Varsti, kella kahe ajal, olime Postonje koobastes Sloveenias. Pikka, üle 20 kilomeetrisesse koobastikku saab sõita rongiga. Sinna on ehitatud viis kilomeetrit raudteed, kuskil poolepeal tehakse peatus ja umbes kilomeeter käiakse jala. Temperatuur on aastaringselt +10°C ja maa-alune ekskursioon kestis ligi tund aega.

Koobaste pilet maksis a`20 Eur-i. Maa-all pildistada ei lubatud, aga seda tehti ikkagi. Kõiki koobastesse minejad ja pealt lahtisele rongile istujaid fotografeeritakse ja neid pilte pakutakse väljatulles osta 6 Eur/tk. Suures saalis rännaku lõpus oli väljapandud vist Mongooliast toodud mingi sauruse skelett.

Olime varem Slovakkia kirevates koobastes stalagmiite, -tiite ja -naate näinud, kuid siin üllatas rahvale avatud ala mastaapsus ja koopasaalide suurus. Oli spagetisaal, kus laest rippus alla palju spagetisuurusi stalagtiite, oli valge saal, roosa saal ja oli veel palju saale.

Ljubljana kesklinnast sõitsime lihtsalt peatumata läbi, vaatasime ainult autoaknast. Ööseks jäime Austrias Grazi lähistele teeäärse bensiinijaama parklasse. Kõrval autos magas ukrainlane, kes kogu hommikusöögiaja kirus venelasi ning nende elu ja tegemisi. Ta perekonnast said äkitselt ukrainlased, kui pärast sõda osa Ungarist läks Ukrainale.

Austria maanteed tundusid pärast Horvaatiat olevat kehvas seisus, natuke ärasõidetud ja konarlikud.

20.08 --Austria – Slovakkia – Tšehhi – Poola
Angela & Toomas läksid vaatama Viini kesklinna. Kuna eelmisel suvel olime selle läbikäinud ja väike koduigatsus peal, sõitsime me otse edasi Tallinna suunas.

Poolas Katowice supermarketis tegime paaritunnise söömis- ja poeskäigupeatuse. Odav maa see Poola, ostukorvi sai nii ühte kui teist loobitud.
Lihtsalt teadmiseks: Varssavist Tallinna suunas väljasõites on äärelinnas paremal pool teeääres väga suur kaubanduskeskus Eurocenter.

Ööseks jäime tähtedesiras ja kuupaistel 50 km teiselpool Varssavit mingisse rekkaparklasse. Siiani olid päevased temperatuurid 30 kraadi, öösel umbes 20°C ja merevesi 25 kraadi soe. Nüüd siin Poolas oli korraga öösel vaid +12°C. Päris karge.
Varahommikul tegin priimusega kohvi ja siis tuhatnelja kodupoole.

21.08 -Poola – Leedu – Läti – Eesti. Kell 20.15 kohaliku ajajärgi olime kodus Tallinnas Pääskülas.

See reis oli meil planeeritud varakult, juba kevadel. Olime esimest korda sooja mere ääres ja tundsime sellest puhkusest suurt mõnu.

Siinses reisujutus ei ole ma kirjeldanud teekonna kultuuriobjeke, seda on kuhjaga ja põhjalikult kõiksugustes reisuraamatutes. Mõned rahanumbrid tõin välja, et oleks mõistetav sedasorti ettevõtmise kulutustetase. Läbitud sai 13 päevaga peaaegu 6300 kilomeetrit ja ära põles 460 liitrit bensiini. Läbi sai sõidetud kaheteistkümnest riigist: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovaki, Tšehhi, Ungari, Horvaatia, Bosnia Hertsegoviina, Montenegro, Sloveenia, Austria.

Vaatasime merd ja mägesid, ujusime soojas vees, olime päikesest põlenud ja tundsime täit mõnu kõigest sellest looduseilust meie ümber. Inimesed olid ümberringi rõõmsad ja sõbralikud ning ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit selle aja jooksul meil ei olnud.

Kui tagantjärgi reisupeale mõtlesime, siis meeldivalt meeldejäävateks vahepunktideks olid Cetina jõe rafting, Epidaurumi sukeldumine, Hvari - Braći laevakruiis ning Poreći Zelena Laguna kämping ja mererand.

Sinna päikesekätte ilusale soojale maale oleks vahel hea tagasi minna, tuleb vaid see paartuhat kilomeetrit maanteed üleelada.


Reisul olid Toomas ja Angela tütarde Triinu ja Carmeliga,
Veiko ja Marju.


Loo pani kirja Veiko Raieste