15 November 2009

Peruu 2008

.
-
Peruu reis 15.10 – 07.11. 2008


Marsruut :

Lima – Iquitos – Lima.

Lima – Pisco – Ica – Nazca – Chivay – Arequipa – Puno – Titicaca – Cusco – Ollontaytambo – Machupicchu – Cuzco – Abancay – Puquio – Nazca – Lima


15.10 Tallinn – Helsingi – London – New-York – Lima
Sellel reisul oleme neljakesi : Veiko ja Marju, Angela ja Toomas.


16.10 Lima

Rohkem kui kolmenädalane rändamine Peruus algas meil planeerimata lisapäevaga Limas, kuna seljakotid jõuavad Londonist kohale alles täna ehk siis päev hiljem, kui me ise.

Bookinghouse planeeris meile Londonist edasilennu 1,5 tunnise vahega. Me saime jooksmisega lennujaama ühest otsast teise hakkama, kottide transportijad mitte. Nii saamegi alles nüüd ära osta Iquitose piletid, hilinemise valurahaks andis lennukompanii meile kakskümmend USA dollarit. Seni aga Herzi autofirma lennujaamaesinduses lepime kokku nädalapärast meile laenutatavas rendiautos.

Õõbimiskoha leidsime endile Lonely Planeti juhatusel kesklinna lähedalt San Martini väljaku servast. Aknast oli ilus, eriti öine vaade väljakule ja selle keskel olevale ratsamonumendile.

Ülejäänud aja hulkusime vanalinnas, käisime Püha Franciscuse kloostris ja selle konte ja pealuid täis katakombides. Lima peaväljaku äärses katedraalis oli pühendatud nurgake inkade Tahuantinsuyu riigi vallutajale Francisko Pizarro`le kuhu siis olid hoiule pandud ka tema maised säilmed.

Platza de Armas oli kena, selle ümbruse majad on ehitatud kõik pärast vist 1916 aastal kesklinna maatasa teinud maavärinat.
Relvade väljaku ühes nurgas oli inkaturg, teine sarnane, aga veidi väiksem oli kloostri lähedal. Lihtsalt lonkisime ja vaatasime, samasugust kaupa nägime hiljem veel palju. Midagi veel ei ostnud, meie reis alles algab.

Plaza de Armas ehk relvade väljak on Peruus iga linna või asula keskväljaku nimi.


17.10 Iquitos

Hommikuse lennuga startisime teele ekvaatori suunas. Lauglesime üle 5 - 6 kilomeetrise Andide mäestiku, tegime lühikese vahemaandumise Pucallpa külalennuväljal ja lendasime käärulise pruuniveelise Amazoonase jõe kohal Iquitose poole.

Iquitoses lennukist mahaastudes lahvatas näkku 35 kraadine kuumus. Veidi lennujaama vetsudes ümberriietunud ja pesnud, tabas meid väljapääsu juures väga lärmakas taksoteenuste pakkujate armee. Õnneks lahutas meid torupiire ja see andis natuke aega valikute tegemiseks.

Umbes viiekilomeetriseks sõiduks kesklinna valisime lahtised motorikšataksod. Me veel ei teadnud, et mingeid muusuguseid sõidukeid, peale rikšade ja mootorrataste on selles linnas väga vähe.

Motorikšasle mahub peale kaks reisijat ja riidest varikatus peakohal varjab päikese eest. Taha pakiraamile pandud minu seljakotirihmad jäid mingil hetkel aparaadi keti vahele, see kiilus rattad blokki ja rebis ühe mu kotirihma puruks. Kerge sõiduk keerati külili, tehti mis vaja ja mõne minutipärast sõit jätkus.
Linna liikluspilt ongi seal selline, et sõiduautosi on imevähe, musttuhat mootorratast ja -rikšat sõidavad aga teineteisele nii lähedal ja nii mitmes reas kui mahub. Nendega sõit on väga odav, mõne soli eest võib sõita kuhu tahes.

Rikšajuht leidis meile ööbimiseks Plaza de Armas`e lähedal toreda Hostel Colibri ja Amazonase giidiks Guido Julca. Kokkulepe sai Amazonase dzungli osas neljaks päevaks tehtud ja õhtusööki soovitas Guido meile söögikohas nimega Zorritos. Selle otsinguil sai mitmeid kordi teed küsitud ja lõpuks ta peaväljaku lähedalt üles leidsime. Lihtsa tänavaäärse söögikoha toidumenüü oli meie jaoks eksootiline - proovitud sai krokodilliliha, mis maitse poolest meenutas kõige rohkem kana. Kolmeliikmeline ansambel mängis söögi kõrvale hispaanialikke kitarrilugusid.


18.10 Iquitos – Nauta - Sucre

Hommikul kell kuus sõitsime giid Guido ja kahe taksoga Iquitosest 90 km kaugusele Nauta`sse. See on väike linn Maranoni jõe kaldal ja sinna viib ainus selle piirkonna autotee. Iquitose linna ühendus muu maailmaga toimubki ainult kas lennuki või laevaga.

Iquitose ja Nauta vahel saavad kokku Ucayali ja Maranon, sealt alates on jöe nimi Amazoonas. Meie läksime Maranonile, Nautast laevaga ca 100 km ülesvoolu. Nende kahe jõe vahelisel ligi 400 km pikkusel alal on Pacaya Samiria rahvuspark. Sinna me läksimegi.

Don Antonio laevafirma jõealus väljus Nauta sadamast kell kümme umbes 50 reisijaga pardal. Sõita tuli vastuvoolu ja lõpppunkti kohale jõudsime pimedas kella kaheksa paiku õhtul. Suur, ca 10 m pikk jõelaev sõidab sellesse põhijõelt umbes 5 km kõrvale jäävasse Sucre külla vaid kokkuleppel Guidoga mõne meiesuguse turisti džunglisse viimiseks. Lühikesi peatusi oli sõiduvältel nii kümmekond – iga küla juures.

Mõnetunnise sõidu järel stardipaigast oli San Regis`e kiirtoidupeatus. Jäime arusaamatult ja põnevusega ootama, kui Guido seletas meile midagi peatsest fastfood`i peatusest. Meile seostus selline värk millegi Mac Donaldsi laadsega.

Kaldal ootasid meid pealael, käe- ja puusaotsas tassitavate kandikute ja korvidega kümmekond külanaist ja -last ning laeva sildumisel lausa lendasid pardale. Läbisegi karjudes pakkus igaüks mingit toidukraami. See on riisi ja kana, banaanide ja ananasside rünnak tühjadele kõhtudele.

Soojaks toiduks oli banaanilehes küpsetatud kuum riisipall, mille sees oli muna või kana. Soolasemaks suutäieks sai suitsukala. Iga asi maksis pisikese ümara raha ja kümne või vähema minutiga oli toidpakkujatel laev läbikäidud. Sõitsime teisel korrusel laevalael külgkülje kõrval asuvates võrkkiigedes ja reisijatele ligipääsemiseks tuli toidumüüjatel sealt koos kõigega läbivingerdada. Kilekottidesse pakendatud morssi ei lubanud Guido juua, sest selle puhtuse eest ei julenud ta vastutada.

Tigre jõe suudmes on küla nimega Miraflores. Selle küla järgi olevat saanud endale nime ka Limas ookeani kaldal asuv eliitlinnaosa.

Oma päevateekonna lõpp-punkti Sucre külla jõudsime õhtul pimedas kaheksakesi, meiega koos olid peale Guido ja kuskilt laevale ilmunud Amazonase loodusetundja Isidro ka ca 20 aastased rootslased Kent ja Annelie. Nad rändasid Lõuna-Ameerikas juba seitse kuud ja jõulud plaanisid mööda saata Ecuadoris. Kent oli aastakese elanud Hispaanias ja oli meile hiljem suurepäraseks Hispaania - Inglise keele tõlgiks.

19.10 Äratus kell 5.30 koidu ajal. Pärast hommikusõõki läksime kaheksakesi mootorpaadiga poolepäevasele linnuvaatlusreisule. Linde oli palju. Oli selline tore, vaikne ja rahulik looduse vaatamise poolepäevane retk. Mingi öökulli sarnane elukas jälitas meid tunnikese puult puule lennates, kenasti fotokaadrisse sain ka koolibrid.

Isidro on umbes 30 aastane, tal on Amazoonase loodusalane haridus ja 8 aastat töötanud selle kandi giidina. Tundis superhästi loomi, linde ja taimi.

Pärast lõunat läksime dzunglireisule. Eemal puude otsas nägime kargamas mingeid ahve. Veidi edasiliikudes ronis Isidro puu otsa ja tõi sealt meile vaatamiseks alla laisklooma, seda sai siis süleshoitud ja pildistatud.
Aeglaselt liikuvad laiskloomad sulanduvad enda nahavärvi puude okstevahele ja sellepärast ei ole neid lihtne märgata. Puude lehed on neile toiduks. Pärast korduvaid treeninguid, kui nägime selliseid lepasarnaseid, pisut laiguliste tüvedega puid, suutsime ka meie pilguga leida sealt laisikuid.

Dzunglipuudest jätsid muljet ceibad. Nad on jämedad, suurte lapikute maapealsete juurtega, kõrged ja mõnele võib mitmekesi tüve sisse astuda. Tüüpilised puud on veel Lupunad, ülalt lennukilt vaadates katavad need nagu vihmavarjud kogu vihmameta.

Haruldase ja ettevaatliku tiigerlinnu hiirvaikselt hiilides otsimisele kulutas Isidro tüki aega, aitas mul vaikselt peegelkaamera objektiive vahetada ja hoolitses, et ta ilusti pildistatud saaksin. Igatahes oli ka ta ise üsna õnnelik,et sellise harulduse suutis meile kätte näidata.

Veidi hiljem märkasin, et kuskil viimasel poolel kilomeetril olin kaotanud ühe objektiivi katiku. Meil paluti puhata ja kümne minuti pärast oli Isidro dzunglist jubinaga tagasi. Kui Isidro džunglisse kadus, jättis ta oma olekuga mulje, et ta ei lähe seda katikut mitte otsima, vaid tooma. Tal ei olnud kahtlustki, et ta seda ei leia.

Dzunglipuude juurestikult, mis selles kohas ulatusid maapinnast 4-5 meetri kõrgusele, oli näha suvise veetaseme kõrgus. Meie ajal oktoobris oli vesi madalaim, veebruaris on jõe veetase kümme meetrit kõrgem ja pirakas osa Lõuna-Ameerikast on üks suur Amazoonas. Kõik majad on ehitatud vaiadele ja suurvee ajal liigutakse vaid paatidega.

Õhtupimeduses lendas jõekaldal õhus palju helenduvaid sitikaid, mis nägid välja nagu lendavad jaaniussid.

Magamine oli korraldatud pererahva suure elutoa laudpõrandale pandud võrktelkides. Maja ise oli umbes paarisaja ruutmeetrine ligi pooleteisemeetristel vaiadel laudadest hoone, just nii kõrgele tõuseb üle kõrgete kallaste Amazoonase suurvesi. Majas oli kaks uksega suletavat pisikest kinnist magamisruumi pererahvale, nendes võisime soovi korral riietumas käia. Ülejäänud osa majast oli peaaegu nagu üks ruum, mis oli ääristatud meetri kõrguselt hõredate laudadega.

Köögipoolel oli pliit ja varem ka Tšiili põhja osas nähtud kujuga savist leivaahi ning söögipoolel pikk pinkidega laud. Ülejäänud ruumiossa mahtusid ära meie võrktelgid ja pesukuivatusnöörid. Aknaaugu taga kasvasid banaanipõõsad.

Amazoonase külades ei ole elektrit. Valgust oli Sucres paaril-kolmel õhtul nädalas, kui töötab diiselmootoriga elektrijaam. Ülejäänud õhtutel valitseb pimedus ja valgust annavad vaid tasku- või otsmikulambid, tubades põlevad küünlad. Mobiililevi siin ei ole ning ühenduseks maailmaga on SatTV ja vahel harva linnast tulevad külalised, näiteks Guido. Telekaid oli külas 2-3 tk ja nende ette kogunetakse õhtuti mõnd filmi vaatama.

Sel õhtul külas elektrigeneraator ei töötanud. Valgust oli vaid kahel poepidajal, kes päevase päikeseenergia olid salvestanud akudesse, ühel oli oma diiselgeneraator.

Õhtul kogunes kümmekond meest meie maja ette pingile istuma ja kohalikku puskarit maitsma. Sellesse eliiti kuulusid giid Guido, külavanem, koolidirektor, meie paadimees, ja veel mõned küla kalamehed. Tehti suitsu ja aeti juttu, ringi käis uuendatud sisuga coca cola plastikpudel. Tegin minagi sellele seltskonnale omaltpoolt 25 Soli eest välja poolteist liitrit mingist taimest tehtud kanget jooki. Tuli vaid raha anda ja keegi käis kuskil joogi järgi. Oli selline vaikne ja hea Amazoonase kaldaäärses pimeduses viinaviskamine ja jutumõmin.

Koolidirektori ja Guidoga leppisime kokku järgmise päeva koolimaja külastuses. Seda meil varem plaanis ei olnud ja mõte tekkis selle õhtuse külaaktiivi koosoleku käigus. Arvasin, et eriti hea on seda Marjul vaadata, kuna ta erialaks Eestis on koolis lapsi õpetada.

Kui õhtuti mõned lubasid endile pisut suitsu ja viina, siis päeval isegi mitte ühtegi tossavat sigaretti külavahel näha ei olnud. Päeval jäi mulje, et seal elavad ainult täiskarsklased. Guido näis kõige linnastunum, ta lubas vahel pärast džunglis rassimist endale ühe õlle.

Õlled, muud joogid ja veidi toidukraami olid meil hoiul suurte jääkamakatega kastis, mille Guido Iquitosest kaasa võttis. Neljaks päevaks oli see hea külmkapp, siis hakkas külmetuskütus otsalõppema.

20.10 Vaatamata dzunglirahva ravimtaimetarkustele, kust loodusetundjad šamaanid leiavad kõigile haigustele ravi on suremus, ka laste hulgas, suur ja ka vanu inimesi oli külades vähe. Päris arstiabi on siit vähemalt päevateekonna kaugusel Nautas või Iquitoses ja kes teab, millised tohterdamisoskused, võimalused ja järjekorrad seal abivajamisel oleks.

Sellise šamaani moodi paistis olevat ka Isidro, igatahes näitas ta meile hulga taimi, mille juurtest või koortest saab ravimit maohammustuste, maksa, neeru, palavikkude jne, või ka naistehaiguste vastu.

Paljud lapsed käivad koolis, osad ei käi. Koolimajad on üle Peruu kõikides külades kõige moodsamad hooned, neid ehitab riik ja ka õpetajad leitakse sinna linnast. Nii ka siin Sucres. Ahvatluseks on kindel kuupalk ja võimalus maal mehele saada. Asjalik Amazoonase kalamees olevat palju etem kui linna taksorikšajuht.

Käisime koolitundides, vaatasime õpikuid ja vihikuid. Tahvlil olid ruutvõrrandid ja õpikudki sarnase sisuga nagu meie koolideski. Tundus, et loodusõpetus oli põhjalikum.

Pika teibaga togiti meile alla mõned kookospähklid, need olid puuotsas pärislõpuni valminud ja maitselt väga head, mitte nagu meil poodides müügil – pooltoorelt ärakorjatud. Ka lõpuni valminud ananassid on hoopis parema maitsega.

Külas elati oma elu. Lapati kalavõrke, tambiti ja tuulati riisi, majaalustes oli kuivamas rullikeeratud tubakalehti. Nägime ühest tükist puust tehtava kanuu ehitust. Seda ühest puutüvest väljaraiutavat kanuud tehakse hommikust õhtuni ligi 20 päeva ja paadi eluiga vees on umbes kümme aastat. Ainult sellistega, natuke suuremate või väiksematega, seal söidetaksegi.
Olen sõitnud kanuudega ja käinud paljudel süstamatkadel. Selle Amazoonase kanuu kohta võib öelda, et liigub väga kergelt ja on väga hästi juhitav.

Kõik toiduks vajalik kasvatatakse kohapeal ja endist ülejäänud mais, riis, banaanid ja ananassid lähevad laevatäite kaupa linna müügiks. Peamine toit Amazoonase rahval on riis, kala ja kana. Külades tegeletakse põllumajanduse ja kalandusega, püsse ja jahimehi ei ole.

Piraajadega koosujumine ei ole ohtlik. Küla paadisilla juures, kus neid paarkümmend tükki õngega välja tõmbasin, ei naksanud meid ujudes keegi ja seda võimalustki ei hoiatatud kohalike poolt.
Jõest püütud kalu tehti meile õhtusöögiks. Maitselt ei ole piraaja midagi erilist, seest valge lihaga, natuke kondine, midagi kogre sarnast aga meile eksootiline ja huvitav proovida. Ise nad söövad neid tihti.

Ohtlikud on raid. Sain ühe 3-4-kilose õnge otsa ja viimasel hetkel enne väljatõmbamist võeti ritv mul käest. Saime teada, et raikala sabasutsakas võib surmav olla ja teda ei sõõda. Jalgu ei tohiks vees ujudes põhja panna, seda öeldi küll, seal võib rai olla.

Üks kohalik kalur tõi näidata elektriangerja. Ta oli selle eluka tabamise üle väga uhke ja selle harulduse pildistamise eest tuli mul väljaanda paar soli.

WC ehk veega peldiku probleem oli lahendatud originaalselt. Käimlaks oli pooleteise meetri kõrguste vaiade otsa ehitatud väike majake, milles oli prilllauaga vetsupott ja isegi tualettpaber. Maapinnast vihmaperioodi kaitseks kõrgeleehitatud ehitisse läks paarikümne sentimeetri laiune ja mõne meetri pikkune laudtee. Alt veetünnist tuli väikse ämbriga potipesemisvett kaasavõtta. Kogu peldikupotist allaläinud värk lendab läbi vaba õhu putka alla pandud suuremasse tünni.
Kõrgvee ajal on jõevesi hoone põrandani ja ligi pääseb vaid paadiga. Kõik, mis varem kattis maapinda ujub siis vees.

Dzunglirahvas ise käib ihu kergendamas kusagil võsavahel. Rohkem, kui see Guido turistikas, me peldikuid külavahel ei näinud.

Päike paistab lagipähe, varjud puuduvad, oleme punased ja põlenud ning asume ekvaatorist ainult neli kraadi allpool. Iquitosest ostsime päikesekreemi faktoriga 90. Eestis pole sellist olemaski ja need kreemid maksavad siin märksa vähem, kui meil.

Tulime just roosadelfiine iiniaid vaatamast, neid on jões palju, kui meid pandi külavõistkonnaga jalgpalli mängima. See oli külarahvale suur sündmus ja pidu, pealtvaatajaid oli ligi sada, umbes pooled elanikest. Võitsime 3 : 2 eelkõige tänu Kentile, kes selle mänguga sai meist kõige paremini hakkama. Tundsime, et olime hakanud nende inimestega segunema ja sõbrunema.

Kent ja Annelie rändasid Lõuna – Ameerikas juba seitse kuud ja jõulude ajal tahtsid olla Ecuadoris. Me tulime pärast džunglirännakuid tagasi allavoolu Iquitose poole, nemad läksid ülesvoolu Ecuadori poole.

21.10 Tunnise paadisõiduga saime hommikul Maranonile, kus 10.00 paiku võttis meid jälle peale Don Antonio liinilaev. Laeva oodates töi üks külatüdruk meile näidata kassipoja suuruse paelaotsas imearmsa ahvipärdiku.
Allavoolu tagasisõit Nautasse läks nüüd poole kiiremini ja aega võttis vaid külapeatustes kümnete ja kümnete riisikottide, banaanihunnikute ning ananasside pealelaadimine. Õhtul kella viieks olime Iquitoses.

Hüvastijätu ja lahkumisõlle Guidoga tegime arhitekt Gustave Eiffeli poolt projekteeritud Plaza de Armase äärses "Iron House-s". Järgmiseks hommikuks ostsime tagasipiletid Limasse.


22.10 Lima – Pisco

Lima lennuväljalt Herz`i autorendist olime kaheks nädalaks väljavalinud mugava dziibi Kia Sorento ja uhasime sellega mööda rannikut Pisco ja Paracase poole minema.
Liiklus Limas, eriti kesklinna ja lennujaama vahel on nagu temperamentsetes miljonilinnades ikka, pidev signaalitörtsutamine ja olematud, sentimeetrites piki- ja külgvahed. Ummikud ja samas tahavad kõik kiiresti edasi liikuda. Mujal oli rahulikum.

Kesklinna signaalitörtsuga ütleb möödasõitev taksojuht, et ta tahaks sind teenindada, aga neid törtse jagatakse ümberkaudsetele ka kõigil muudel põhjustel, kui soovitakse endale tähelepanu osutada. Pööretel, reastumistel ja ülekäiguradadel on signaalitamine tavaline. Eriti palju pidevaid prääksatusi kuuleb kui tänaval on liikumas potensiaalsed kliente - valgeid inimesi.

Linna ühistranspordi bussidel ripuvad usteküljes mingid bussijuhi abid. Need on vähemalt samaolulised, kui bussijuht ise. Nende olematute piki ja külgvahedega tänavaliikluses on sõidu ajal avatud uksel rippuva juhiabi käegavehkimine ainsaks veenvaks suunamärguandeks reastumistel ja vaheletrügimistel. Peatustes karjuvad nad oma sõidumarsruuti ja kutsuvad peale sõitjaid. Võimalik, et ka kirjaoskamatute suht suur protsent tingib selle lärmaka kõnekeele vajaduse.

Pisco on Limast 230 km kaugusel 2007 aasta augustis suure maavärina üleelanud, LP andmetel umbes 50000 elanikuga linn. Terveid maju on vähe, üht-teist on jõutud taastada. Kokkuvarises ka üks Ballestase saare võlvkäikudest.


23.10 Pisco – Paracas - Ballestase saar – Ica - Huacachina - Nasca

Laevasõit Ballestasele läheb mööda El Candelabro`st - küünlajalast. See on 50 x 150 m suurune liivase mäe seinale uuristatud kujutis, mis arvatakse olevat sama vana Nasca platoo maapinnajoonistustega st. umbes 2000 aastat.

Ballestas on 3 – 4 km pikk saar, kus elab miljoneid veelinde ja -elukaid. Nägime delfiine, merelõvisid, kormorane, pelikane, täpilisi Humbolti pingviine... . Saareelanikud tunnevad ennast seal kindlalt ja läevaga neist lähedalt mõõdasõit ei häirinud neid mittenatukestki. Ballestase saari kutsutakse tinglikult ka Peruu Galapagoseks.

Peruu rannik on külma Peruu ehk Humboldti hoovuse tõttu üks maailma kalarikkaimaid piirkondi. Ümbritsevast ookeanist 7 – 8 kraadi jahedam vesi paneb elutsema planktoni, see meelitab ligi tohutu hulga kalu ja sellepärast seal kerge elu peal ka need linnud ja muud mereelukad. Kogu see saartel pesitsev elusmass suudab National Geographicu andmetel päevas ära süüa ca 1000 tonni anšoovist.

Edas-tagasi sőit kestab kokku ligi 3 tundi. Tiir ümber saarte, maha minna ei lubata, kuna see häiriks sealseid elukaid. Ja ega ei tahakski, linnusitast guaanost on saar lumivalge. Guaano laevale laadimiseks on saarel omapärane ehitus ja vähemalt vanasti läks linnusõnnik ka ekspordiks.

Sadamast ca 10 km kaugusel olevast Paracase rahvuspargi liivamägedelt avanevad kenad vaated ümbruskonnale ja ookeanile.
All rannikul kuivatati rannal adru. Selle kokkukorjamisel visati pikkade maani ulatuvate veetaimede hunnikud üle pea ja õlgade ja adru transportivad tegelased nägid välja nagu päris pokud.

Umbes 5 km Ica`st Huacachinas on kõrbeliivadüünid. Asula jääb Ica lähedal Panamericana maanteest mõne kilomeetri kõrvale. Umbes sajameetriste mägede otsast liueldakse alla liivalaudadega ja kaheksakohaliste bagidega lõbusõidutatakse soovi korral liivadüünides turiste. Me ei sõitnud, käisime sealt päikeseloojangul läbi ja vaatasime niisama seda tegevust.

24.10 Nasca - Camana

Nasca joonised õhust vaadatuna olid palju mastaapsemad ja muljetavaldavamad kui internetipiltidelt nähtult. Pooletunnisel lennul kuuekohaline väikelennuk kallutas end jooniste kohal vasakule ja paremale tiivale, et mõlema parda reisijad kõike hästi näeksid. Ülalt vaadates ei ole kahtlustki, et ahvi, kondori ja astronaudi kujutised ning muud pildid suurel kõrbepinnal on tehtud just õhust vaatlejatele. Kaevetööde vanuseks on hinnatud umbes 2000 aastat.
Panamerikana maanteääres on ka vaatetorn, kust samuti näeb kõrbeavarust ja lähedal olevat linnujoonist.

Nasca Cantalloci akvedukt on 4 – 5 meetri sügavusele inkade eelsel ajal põllukividest ehitatud niisutuskanalite süsteem. See on paljude kilomeetrite pikkune, vähemalt kaheharuline ja korjab kokku mägedest tuleva vihmavee. See on mahukas veetrassiprojekt kaugest minevikust.

Akveduktivaht näitas ka kõrvalasuvat kaktusepõldu. Mingid ämblikud munevad just seda liiki kaktuste peale oma 3 – 4 mm suurused munad, mis katki pigistades jätavad näppudele tumepunase värvilaigu. See värvaine on tähtis tooraine kosmeetikatööstusele ja selliseid kaktusepõlde on Peruus palju.

Enne Camanat teeme ookeani supluspeatuse. Vesi on karge, aga tugevate ookeanilainete jõudu on huvitav tunda.
Camana on viimane linn meile ookeani ääres. Ilus kuurortlinn. Ööbime ja hommikul sõidame sisemaa ja mägede poole.

25.10 Camana – Cabanaconde – Cruz del Condor - Chivay

Valisime mereäärest Camanast mägisesse Chivaysse sõitmiseks marsruudi, mis ei läinud mitte Arequipa kaudu mööda asfaldist peateed vaid lähenesime sellele teiseltpoolt küljest mööda kruusast mägirada, sealtkaudu tee aga oli palju pikem, kui arvasime.

Kõiki mägedes teesakitamisi pole võimalik kaardile kanda ja nii osutus teekond Chivaysse läbi Colca kanjoni 2 – 3 korda arvatust ehk kaardilt loetust pikemaks. See eest nägime aga kanjoni ära kogu ta hiilgavas pikkuses ja sügavuses, lisaks veel üksikute paikade kohalik küla eluolu peale selle. Fotodele jäi hulga toredaid kaadreid mägiasulatest ja nende elanikest.

Sõidame üle 4 – 5 km kõrguste tippude, kõrgushaigus on pärastlõunal täiesti olemas, sest tõusime autoga äkitselt nullnivoolt ookeaniäärest. Olek on uimane ning pärast kümmet kiiremat sammu pea tuikab ja hingeldan autoistmel veel tükk aega. Vaated mägedele ja lumistele tippudele on aga võrratud. Pildistada on palju.

Kogu pika päevateekonna jooksul tuli meile vastu kaks autot ja needki olid mingid kohapealsed asjaajajad. Eriline turistikas see mägirada küll ei olnud. Kohalike käest mitmeid kordi teed küsides saime lõpuks aru, et kilomeetritest ei ole siin kellelgi erilist aimu, vaid teepikkusi hinnatakse tundides. Hindav pilk autole ja vastuseks kuuleb, et Chivay on tunni kaugusel. Pooltundi hiljem sama asja küsides kuuleme, et kahe tunni pärast oleme kindlalt kohal jne.

Pensunäidik ronib ohtlikult nullilähedale aga koos pimedusega oleme ka sihtkohas. Ei kujuta ette kui sellisel inimtühjal paarisaja kilomeetri pikkusel mägiteel saaks bensiin otsa või autoga midagi juhtuks.

Chivay küla asub 3600 m kõrgusel ja on ilmselgelt ülerahvastatud. Ööbimiskohta pole kerge leida. Turiste, eriti jaapanlasi on kõik kohad täis. Kraadiklaas näitas öösel -2°C.

26.10 Chivay - Arequipa

Hommikul kella viieajal sätime endid kondoreid vaatama. Kohalik baaridaam ütles, et neid näeb vaid 6-7 ajal hommikul. Sõita tuleb nii umbes 30 km eile tuldud teed tagasi. Juppaega hiljem märkame, et oleme eksinud, vales suunas sõitnud ja ees on hoopis Arequipa. Lühikese arupidamise järel jätkame sõitu otsesuunas, sest kondoritele, kui neid üldse näeks, oleks nüüd selgelt hiljaks jäänud ja kanjon ise sai eile Chivaysse tulles kogupikkuses ja põhjast tipuni läbisõidetud.

Arequipa linnavaadete taustal paistavad kolm kõrvutist lumiste tippudega vulkaani - Misti 5822 m, Chachn 6075 m ja Pichu Pichu 5571 m. Linn ise on ilus, kesklinnas on palju koloniaalajastu stiilis hispaanialikke ehitisi ja kasutatud on palju valget marmorit. Arequipas on mitmeid ülikoole ning see on ka haritlaste linn, nagu meil Tartu.

Santa Catalina klooster on linna tähtis vaatamisväärtus. Rahvale hakati hoonet seestpoolt näitama aastast 1970, selle sisustus ja interjöör pärineb 16 saj aegadest. Hooned on poolenisti avatud külastajatele, ülejäänud osas elavad senini nunnad.

27.10 Arequipa – Juliaca – Puno - Ayaviri

Teel Puno poole kõiguvad kõrgused 2 ja 4,6 km vahel. Teeservades ja ka keset teed on laama-, alpaka- ja vikunjakarju, üksikutes mägijärvede lompides näeme flamingosi. Kõrgusetõbi hakkab üle minema.

Juliaca jättis läbisõites inetu ja räämas mulje. Politseinik üritas seal meile täiesti ilmaasjata trahvi teha. Kirjutas trahvikviitungit ja arvas neilt gringodelt mõnusa noosi saavat. Allakirjutamise hetkel napsasin ta näppude vahelt tagasi oma juhiload, lubasin helistada turismipolitseisse ja mundris ametnik oli sunnitud rahule jääma rahakotist leitud peenrahaga, seda oli alla kümne Sol`i. Jättis sellise NL aegse miilitsa mulje.

Puno on linn Titicaca järve ääres. Aastal 1852 ehitati sinna esimene aurik ja sellest ajast on see maailma kõrgeim, 3809 m kõrgusel asuv laevatatav järv.
Enamus ca 50 x 150 km järvest kuulub Peruule, väiksem osa Boliiviale. Vesi on järves aastaringselt üheksa kraadi soe. Järvel on saari, mis on ehitatud roost ja neil elavad inimesed. Boliivia territooriumile jäävalt Isla de Sol`i saarelt peaks muistendi järgi pärinema kogu inkade sugu. Räägiti, et saared olevat tekkinud kui riigis kunagi väga ammu kehtestati maamaks ja osa inimesi otsustas hakata elama vees.

Käisime laevaga kõige lähemal oleval Urosel. Majad ja laevad, nagu saar isegi, on ehitatud roost. Samast materjalist olid ka Thor Heierdahli kunagised Kon-Tiki ja Ra ookeanilaevad. Kon-Tiki nimeline küla ja parve koopia olid täitsa olemas. Rahvariietes elanikud tegelevad saare pideva ehitamise ja kalapüügiga ning turistide ootamise ja teenindamisega. Lõigatud roogu vedavaid paate ja kaluritepaate on ümbruskond täis. Roost ehitatud laevad on siiski ainult turistidele näitamiseks ja sõidutamiseks, igapäeva elu käib plast- ja mootorpaatidega. Ühel õõtsuval ja ankurdatud roosaarel oli moodne koolimaja.

Kahtlustasime, et kas mitte vähemalt osa neist kirevates rahvariietes saareelanikest õhtul linna koju ei sõida, et päevane roosaareelaniku mängimine on vaid nende töö.

Ümbruskonnas elavad aimaraad. Aimaraad on indiaanirahvas Titicaca järve ümbruses, kelle 14-15. sajandil alistasid inkad. Aimaraasi hüüti nende peajumala järgi ka Viracochadeks. Nende riik Tiahuanaco oli piirkonna kõrgkultuuri keskuseks. Tiahuanaco tekkis esimese aastatuhande keskel ekr, õitsengu aeg jäi 3- 8 sajandisse ja umbes 1200 aasta paiku hääbus teadmata põhjustel.

Lonely Planeti andmetel on aimaraade veresoontes kaks liitrit rohkem verd kui meil. Nelja kilomeetri kõrgusel elaval rahval pidavat olema ka suuremad kopsud ja süda.


28.10 Ayaviri – ümbersõit mägedes – Andahuaylilla – Cuzco - Ollontaytambo

Ayavirist Cuzco poole minnes paarkümmend kilomeetrit enne Sicuanit on kuumavee allikad ja basseinid. Veetemperatuur on 35 – 40 kraadi, veesvedelemise taustaks olid lumised mäetipud. Lähedal tuleb maa seest välja vulkaanilist tossu.

Siit edasi Cuzco poole on tee sedakorda suletud. Käimas on nimelt Sicuani maakonna streik. Umbes Harju maakonna suuruse ala elanikud pole rahul kõrgete bensiinihindadega jätkuva naftahinna languse juures ja otsustasid protestiks teed kogu liiklusele eelmisel ööl sulgeda, kuhjates tõketeks kive ja palke, teele tehti lõkkeid ja põletati autokumme. Asfaldil oli autoklaaside kilde, ju keegi üritas ikkagi läbipääseda. Paarkümmend kilomeetrit varem püüdis ka politsei meid hoiatada aga me saime aru, et tegu on mingi varinguga ja võibolla on liiklus häiritud.
Vaatasime nüüd teesulgu paarisajameetri kauguselt binoklist ja lähemale minna ei üritanud. Ilmselt targasti tegime.

Kohalikud aga andsid ümbersõidulootust ja esimeseks alternatiivsele mägiteele juhatajaks saime ühe hispaania verd noore isa lapsekäru ja lapsega. Kõik mahtusime autosse ära aga kui kuulsime, et Sicuanisse mitte mingi trikiga ei pääse siis kaasareisijad loobusid ja laadisime asjad uuesti maha.

Edasi läksime asja uurima uuesti soojavee basseinide juurde. Sealt leidsime teejuhiks kaasa Cuzcosse reisida tahtva kohaliku, umbes viieteistaastase tüdruku Aidee ja sõitsime tema juhatusel 4 – 5 km kõrguste mägede kaudu kitsast mägirada mööda mõnetunnisele ümbersõidule. Ka seda päästvat teeotsa hakati just sulgema, kuid Aidee õhutusel ja abil kivide teelt äraloopimist õnneks takistada ei juletud. Meie ette sattus turiste täis pisibuss, mille giid terroristidele soravas hispaania keeles oma mõtteid väljendas. Kolmekesi siis neid kivikamakaid me ära veeretasime, emotsioonid olid üleval ja tunne oli selline, et kui mõni kivi või rusikas meie poole tuleks, annaks täiega samaga vastu. Tundus, et nad on julged ja sõjakad vaid siis, kui neid on palju. Sel mäekünkal oldi seni vaid kolme – neljakesi.
Kui ka see teejupp oleks jõutud sulgeda, tulnuks Cuzcosse jõudmiseks teha vähemalt viiesaja kilomeetrine ring.

Kuna bussiliiklus ei toiminud oli mägikülades autole hääletajaid. Kinnipidamatuse eest saime karistuseks vastu autoplekki lõõdud pahaseid käeplärtsakaid. Ei saadud aru, miks meie džiip, viis inimest autos, pooltühjalt ringi sõidab.

Teesuletuse ja ohtlikuse tõttu jäi käimata Sicuani lähedal Raqchi ehk Viracocha templikompleksis.

Tagasi asfaldile saime Andahuaylilla linna lähedal, kus kohalik kirik oma laemaalingu ja muude kunstiväärtuste tõttu on nimetatud „Ameerika Sixstuse kabeliks“. Turva oli tasemel. Pingsalt jälgiti, et keegi tõesti midagi ei pildistaks ega filmiks.

Õhtune inkade muistne pealinn Cuzco oli hästi rahvarohke ja lärmakas, ööbimist sõitsime otsima Ollontaytambosse.

29.10 Ollontaytambo – Pisac – Ollontaytambo – Aqua Calientes

Ollontaytambo oli tähtis inkadeaegne strateegiline kindluslinn ja on endiselt traditsioonikas ketšuade asuala. See paistis välja elanike hoiakus ja riietuses ning linna arhitektuuris. Selles piirkonnas nägi mehi igapäevaselt pontšosi kandmas, mitmeid kiviaedu oli laotud vana paljutahulise maavärinakindla mustri järgi. Inkade ajastu kombel paljutahuliste kividega laotud müüre oli hulga näha just seal piirkonnas. Linna lähistel kaotasid Hispaania konkistadoorid ainukese tähtsama lahingu inkadega ja selle üle ollakse uhked siiani.

Esimese asjana hommikul ostsime edasitagasi piletid Aqua Calientese rongile. Sinna mineku pileti saime 40 USD maksnud rongile ja sõidu ajal pakuti kohvi ja saiakesi, tagasi tulime 30 USD-ga ning kohvi seal ei antud. Muidu oli kõik sama. Võimalus oleks sõita ka kuuskümmend dollarit maksva rongiga, seal peaks reisijate eest hoolitsemine vist veel vingem olema.

Ülejäänud päeva käisime Pisaci kindlust vaatamas. Kõrgel mäeotsas asuv kindlus jättis väga suure ja võimsa mulje. Pisac`i linnriik asus strateegiliselt tähtsas paigas ja isegi praegu tunduvad ta vägevad varemed ligipääsmatutena. Kindluse külge katavad astmikpõllud.

Suur kindlus alistati inkade poolt pigem moraalselt ja kavalusega, kui sõjaliselt. Kui Cuzco inkad olid vallutanud ümbruskonna linnu ja rahvaid ja nende pealinn oli muutunud piirkonna kultuuriliseks ja poliitiliseks keskuseks, arvatakse, et Pisaci elanikud asusid ajapikku vabatahtlikult ümber ja sõjaliselt neid vallutama ei pidanudki.

16.00 rongiga lähme Aqua Calientesesse. Hea, et ühe rongiotsa saime valgel ajal sõita. Amazoonase alguse Urubama mägijõe kallastel sõites oleks kahju olnud kui poleks näinud neid kaljuseid mägesi, lumiseid tippe ja läbi mäeseinte uuristatud rongitunneleid. Pimedaks läheb kella kuue ajal õhtul. Rong oli pooltühi.

Aqua Calienteses ostsime kohe õhtul Plaza de Armase lähedalt Machu Piccu ekskursioonibüroost ära a`120 Soli maksnud mäkkemineku piletid. Maailma ühele külastatavaimale turismiobjektile lastakse kuni 2500 inimest päevas. Unesco soovitab mäe tervise huvides sinna lubada mitte üle viiesaja inimese päevas.
Turism toob raha ja mitte vähe. Arvatavasti pääsevad Machule kõik, kes kuidagi Calientesesse jõuavad ja küllap pannakse vajadusel käiku ka lisarongid.

30.10 Aqua Calientes – Machu Picchu – Ollontaytambo

Üles Machu Picchule läksime alt linnast jalgsi, seitsme dollarilisest bussisõidust loobusime, sest ronida oli huvitavam. Üles mäkke on astuda umbes 5 km ja aega kulus meil selleks kaks tundi. Jalgsi minejatele on ehitatud eraldi mägirada. Vihma tibutas ja udutas, kella kümne paiku hakkas selginema, mäed tulid pilvedest välja ja üsna pea päike lõõskas. Seljakotid ülearuse padajanniga sai jätta viie kohaliku eest pakihoidlasse.

Machu kõrval on mõnisada meetrit kõrgem Wayna Picchu. Sinna ronimine on päris väsitav, aga ülalt vaade ümbrusele, alla Machule ja Aqua Calientesele on ohohoo. Tasus käia.

Machult Waynale lastakse kuni kella 13.00-ni ja kuni 400 turisti päevas.
Juua sai kaasavõetud vähe ja keha veevarusi taastasime hiljem all Calienteses õllega. Päris väsinud olime ka.

Õhtuse 18.00 rongiga sõitsime tagasi Ollontaytambosse. Akna taga tibutas, ilm oli pime ja silm vajus kinni. Auto ootas meid jaama kõrval mingi eramaja hoovi tasulises parklas.

31.10 Ollontaytambo – Moray – Cuzco

Moray küla oli inkade ajal ringikujuliste astmikpõldudega pőllumajandus-eksperimentide keksus. Eri kõrgustel on erinevad temperatuurid ja kasvutingimused. Kompleksi restaureeritakse.

Sacsayhuaman on Cuzcost mõne kilomeetri kaugusel, sisuliselt äärelinnas asuv inkade peakindluse varemetekompleks. Müürid on kivide paljutahulisuse tõttu maavärinakindlad, alumised suuremad kiviblokid kaaluvad üle 100 tonni. Jurakaid kive tuli käsitsi tahuda ja ilmselt mitmeid kordi paikasobitada. Ehitus kestis ligi sada aastat ja kõik kes neid müüre nägid, pidid kartma ja mõistma inkaderiigi vägevust. Kindlusest on järgijäänud umbes 20 %, suure osa kive kasutasid hispaanlased Cusco hoonete ja kirikute ehitamiseks.

Cuzco oli inkade Tahuantinsuyu riigi pealinn. Rohkem kui pooletuhande aasta jooksul on elanike arv jäänud samaks, umbes 300 000.

01.11 Cuzco – Abancay

Hommikuks olime sättinud paaritunnise ratsamatka kuutemplisse. Hobused sai Sacsayhuaman`i lähedalt tallist ja pooletunnine sõit läks läbi eukalüptisalu kuutemplisse. See on üks väga vana ja väga püha paik. Igapäeva elus oli inkade kombetelituses tähtsal kohal ilmakaared ning neli ürgelementi: maa, tuli, tuul ja vesi. Loomadest olid andide piirkonna mütoloogias kondor, madu ja puuma.

Kuutempel oli kivikalju sees kitsa sissepääsuavause ja lühikese koridoriga umbes 15 m2 suurune ruum paarimeetrise ümmarguse kivist ohvrialtariga. Õues sissepääsu juures olid kalju sees lähestikku kivistunud madu, kondor ja puuma. Vastuseta jäi, kuidas need kolm elukat nii lähestikku ära kivinesid ja millal ja kuidas see juhtuma pidi, aga seal nad olid. Kohal olevat maagilist mõju, seal käiakse mediteerimas ning hinge ja keha ravimas.

Suund on nüüd autoga Abancay poole. Algne plaan oli minna Ayacucho kaudu Piscosse aga Cusco hotellipidaja kirjutas meile paberile marsruutide pikkused tundides ja sellisest pikast kruusasest järjekordsest mägiteest me sedakorda loobusime.

02.11 Abancay – Puquio – Nazca – Ica

See mägine tee, kohati üle 4 km kõrgusel, läbi mägede ja orgude, üle jõgede ja sildade oli kahe päeva jooksul järjekordselt vapustavalt ilusate vaadetega.

Klaastaara on siin riigis hinnaline. Kuskil külapoes Coca colat ostes keelduti klaaspudelit kaasaandmast, sellest juua võis ainult kohapeal. Joosti autosse järele ja nõuti tagasi. Isegi tühja pudeli hinda ei suudetud välja mõelda, selle kaasa viimine oli neile lihtsalt arusaamatu ja mõeldamatu.

03.11 Ica – Lima

Ica lähedal on mitmeid viinamarjaistandusi. Ühes suuremas neist, mida LP reklaamis, käisime vaatamas Tacama veinide ja piscode valmistamist. Meiesugustega tegelemiseks on veinitehases palgatud eraldi inimene. Tootmiskompleksi väikeses muuseumis sai kõiki sealseid veine ja piscosid maitsta ja kaasaosta.

Pärastlõunal olime tagasi reisu alguspunktis Limas. Siin tuli nüüd mööda saata veel paar päeva. Sedakorda kolisime pealinna ilusaima linnaosa Miraflorese keskpargi lähedase Solis Diesi hostelisse. Kogu riigis maksime hotellides kaheses toas ööbimise eest nii 40-50 Soli, Miraflorese oma oli 75- ne. Laenatud auto anname õhtul Herzi esindusse tagasi. Vaatasime Oro del Peru kullamuuseumis inkade uhkeid kuldehteid ja õhtuses tänavarestoranis tellime lauale Tacama veini.

Amazoonaselt tulles rentisime Lima lennujaamast kohaliku kõnekaardiga mobiiltelefonid. Et oleks igaks juhuks olemas omavahel toimiv sidepidamine ja Eestisse helistamine oli nendega ka pagana odav, umbes 1 Sol minuti eest. Jutud said räägitud ja telefone tagasi andes oli arve alla kümne dollari. Meie EMT või Elisaga maksaks kõneminut mitmeid kümneid kroone.

Kogu reisul ei olnud meil peale edasi-tagasi Helsingi – Lima lennupiletite mittemidagi ettetellitut. Soome kaudu alustasime lendamist sellepärast, et juba varakult juunikuus pileteid ostes maksime sealtkaudu sinna/tagasi komplekti eest vaid 10300 EEK.

Paika oli meil pandud vaid marsruut ja ajagraafik ning kogu ülejäänu jätsime otsustamiseks ja avastamiseks kohapeal. Enda organiseeritud reis oli ka kordades odavam ja põnevam reisibüroodes pakutavatest. Kuskil ei jäänud käimata ja midagi olulist ei jäänud nägemata, ise autoga ringisõites nägi meeldivalt palju ning oma ajagraafikut saime ise planeerida. Lonely Planet oli kogu rännaku jooksul meile heaks abimeheks ja kutsusime seda kapsaks lapatud raamatut hellitavalt piibliks.

04.11 Lima. Loomaaed, Plaza de Armas ja inkaturg.

05.11 Lima. Miraflores, LarcoMar`i kaubakeskus ja ookean. Lennujaam.
23.50 – 07.30 Lima – New-York

06.11 18.15 – 06.25 New-York – London. NY -s läksime kuueks tunniks metrooga Manhatanile.

07.11 07.30 – 12.25 London – Helsingi, 14.30 – 16.30 Tallink Superstar


Reisul olid Veiko ja Marju, Angela ja Toomas.




Loo pani kirja Veiko Raieste

1 comment:

Joosepx said...

2 COMMENTS:

Herbert said...
Tervist,

naljakas lugu, olime täpselt teiega samaaegselt Iquitoses. Meid oli 15 eestlast, reisisime www.amazonas.ee kaudu. Oleks tore olnud kogemata trehvata.
Huvitav oli sinu reisikirja lugeda ning inkadest oled ka põhjaliku ülevaate teinud.
JULY 6, 2009 6:34 AM

In. said...
Väga huvitavalt kirjutatud, kas oleks ka pilte, klippe.
NOVEMBER 5, 2009 3:57 AM