Tšiili reis 11 – 25 mai 2002
.
11.05 .Tallinn - Helsingi - Frankfurdt – ...
12.05 ...– Buenos-Aires – Santiago. Santiago – Valparaiso
Meie viieliikmeline reisiseltskond oli ühtejärge õhus juba ligi 12 tundi. Enne maandumist Santiagos lendasime veel risti üle 6-7 km kõrguse Andide mäestiku. Mäed, nii kaugele, kui silm 10 km kõrgusel olevast lennukist ulatus olid tumepruunid, lumiste laikude ja tippudega. Võimas vaatepilt.
12.05 ...– Buenos-Aires – Santiago. Santiago – Valparaiso
Meie viieliikmeline reisiseltskond oli ühtejärge õhus juba ligi 12 tundi. Enne maandumist Santiagos lendasime veel risti üle 6-7 km kõrguse Andide mäestiku. Mäed, nii kaugele, kui silm 10 km kõrgusel olevast lennukist ulatus olid tumepruunid, lumiste laikude ja tippudega. Võimas vaatepilt.
.
Tšiili asub Vaikse ookeani ja Andide mäestiku vahel ja on 4300 km pikk ja keskmiselt 150 km lai maariba. Ligi 15 miljoni elanikuga riik on Eestist umbes 15 korda suurem. Vaikse ookeani poolses servas olevat kiltmaad nimetatakse rannikukordiljeerideks, kaugemal on Andide mäestik. Maailma ühe pikima riigi ekvaatoripoolsed 1200 km on kõrb, järgmised 600 km poolkõrb. Allpool Santiagot on okas- ja lehtpuumetsad, lõunatipp Patagoonias lõpeb liustike ja jäämägedega.
Ajaloost: Riigi põhja- ja keskosas laius inkade riik. 1530 – 40 asustasid ala Hipaania konkistadoorid. Alates 1544 kuulus valdus Peruu kuningriigile. 1818 sai Tšiili iseseisvaks, armeejuht B.O`Higgins ülemvalitsejaks. Selle rahvuskangelase nimeline peatänav on igas Tšiili linnas, ka külades. 1885 aastaks murti indiaanlaste – riigi lõunaosas elanud araukaanide vastupanu.
1879 – 1891 peeti võidukas salpeetrisõda Peruu ja Boliiviaga, mille tulemusena vallutati Tarapaca provints (Arica, Iquique ja Antofagasta ümbrus) Peruult ja katkes Boliivia ühendus ookeaniga. Tšiili sai maailma suurima salpeetri kaevanduse.
Ringirännata olime otsustanud rendiautoga. See andis liikumisvabaduse ja võisime soovikorral muuta reisuplaane aga ka kiirendada või aeglustada endi ajakava. Eelinfo riigi kohta oli päris hea. Juba olid ka esimesed Lufthansa sünnipäeva soodushullusega Tšiilis käinud eestlasted avaldanud oma reisimuljeid, neis leidus kasulikke soovitusi. Arvan, et reisuplaan õnnestus nii 80% hästi. Tagantjärgi tarkusega oskaks käia ja vaadata rohkem.
Santiago. Sant – püha, Iago- rändurite ja hulkurite kaitsepühak.
Rännakuid Tšiilis alustasime autorendiga Santiago lennuväljal. Avis`e rendifirmast valisime tumerohelise Van Chevrolet Astro, 4,3l V6, automaatkäigukast, 9 kohaline ja konditsioneer oli ka. Bensiini rüüpas 15 liitrit sajale. Oma kahenädalaseks ratastel elamispinnaks saime mugava pisibussi, viiekesi oli selles lahe laiutada. Mägedessõitmiseks ja pikkadeks vahemaadeks võiks mootorivõimsust olla varuga ja maastiku läbitavust oligi sel Chevrolet`l rohkem, kui tavalisel sõiduautol. Õnnestunud valik, Tšiili mõistes luksklassi masin. Hotellide personal, silmanud hommikuti meie sõidukimarki, leidsid tihti võimaluse arvele midagi juurde panna.
Santiago on 5-6 milj. elanikuga suurlinn. Vanemaaegsed ehitised peaaegu puuduvad ja valdavaks arhitektuuristiiliks on 20 sajandi hiliskubitsism. Autotransport oleks nagu tervenisti üle-eelmisest aastakümnest. Taksodeks kasutatakse palju mustaks värvitud venemaiseid Ladasid. Natuke räpane, närviline ja lärmakas linn ja meile tundus targem sealt võimalikult kähku jalga lasta
Sunnitud peatustes valgusfooride taga pakutakse kiirelt müüa puuvilju, maasikaid, suveniire. Vahel on mõnel tänavaristil ametis terve perekond. Punase tule tsükli vältel esinevad žonglöörid, pühitakse auto aknaklaase, tehakse muid trikke. Eesmärgiks mõni peeso teenida.
Vaatamistväärt on vana raudteejaam - nüüdne turg, Moneda palee - endine presidendi ja praegune valitsushoone, Kolumbuse eelset aega tuvustav ajaloomuuseum. Käisime päris kenal Relvade väljakul, mille ääres on Catedral Metropolitanas ja loodusloomuuseum.
Tšiili on hispaaniakeelne maa, inglise keelt mõistavad vähesed Enne reisu sai selgeksõpitud hispaania keelsed numbrid, väljendeid ja küsimusi. See kõik polegi nii keeruline, mured algasid siis kui vastustest oli vaja aru saada. Lisaks veel nende murrakud ja šläng. Kuigi sõnastikukomplekte oli meil kaasas mitu, ei tundnud me endid keeleliselt paremini kui indiaanlased Eestis.
13.05 Valparaiso – Vina del Mar – Ovalle
Valparaíso (paradiisiorg, hisp.) ja temaga kokkukasvanud Vina del Mar on suuruselt teine linn Tšiilis. Meeldivalt mitmekülgse ehitusarhitektuuriga 1785. aastast pärinev kuurortlinn on rajatud umbes kilomeetriste mäeküngaste jalamile. Panama kanali avamine 1920 aastal vähendas Valparaiso tähtsust sadamalinnana. Praegu läbib sadamat üle 50% riigi kaubakäibest, sealt kulgeb raudtee üle Andide Buenos Aires`esse.
Valparaiso on riigi tähtsaim suvituspiirkond, ilus turismilinn ja Lõuna-Ameerika populaarsemaid rannakuurorte. Siin on Tšiili presidendi suveloss Cerro Castillo, linna lähedal Isla Negro`s on Nobeli preemia saanud luuletaja Pablo Neruda majamuuseum ja mäekünka otsa sõidab omapärane tõstuk, mis kasutusel juba üle 100 aasta.
Läbi binoklisuurenduse nägime Valparaiso sadamas ankrusseisvat ilusat valget purjelaeva Esmeraldat. See neljamastiline õppelaev on üks vähestest käigusolevatest barkantiinidest maailmas. Pärast Pinocheti võimuletulekut tehti laevast ujuvvangla, kus ööbimisvõimalusi pakuti ka paljudele nüüdsetele eurooplastele. Äsjatoimunud purjeka Euroopareisu ajal ei lubatud laeva Londoni sadamasse, sama seisukoht oli ka Hollandil ja Rootsil. Tekkinud diplomaatiline skandaal ei lahenevat enne Tšiili mereväe vabandusi kannatanute ees.
Õhtune jalutuskäik puhastel Vina del Mar`i tänavatel ja vaated valgustatud värvilistele purskkaevudele oli meeldiv elamus. Saime esimesed maitseelamused Tšiili lihapraadidest.
Lend üle ajavööndite tekitas reisikaaslastes väsimust. Mul mitte väga. Jalutasin õhtuses linnas, öises internetikohvikus vahetasid esimesed tervitused kontinentti. Mägedejalamil tuledesäras öine Vina del Mar oli topeltilus.
Edasisõiduks Panamericanale valisime mereäärse tee. Ilus on sõita mägede ja ookeani vahel, teeääri kaunistamas palmid ja kaktused, põõsaste vahel jalutamas eeslid. Piirkond muutub silmnähtavalt poolkõrbesemaks, istandusi jääb järjest harvemaks kuni lõpuks koonduvad vaid jõgede niisutatavatesse orgudesse.
Ööbima jõudsime selleks õhtuks väikesesse, ligi 100 000 elanikuga keskmiselt räpasesse tööstuslinna, Limarí provintsi pealinna Ovalle`sse. Ei ole turismilinn. Pimeda vihmase linnatänava kirikutrepil puhkas üks kodutu, ainus kahenädala jooksul Tšiilis nähtu. Hotelli pererahvas oli lahke: veinipudeliavaja leidis abivalmis sõstrasilmne hotellitar lõpuks oma magamistoa kummutisahtlist ja ka Ene seljakotis pool maailma läbirännanud brändipudel leidis ses hotellitoas oma otsa.
14.05 ,Ovalle – La Serena – Elqui org – Vallenar – Copiapo
Otseteed üle mägismaa Ovallest Vicunasse ei soovitatud. Kaardilegi oli see kruusakattega tee märgitud väga peene, kohati katkandliku joonega. Pärast põhjapiirkondade mägikogemusi võinuks selle põneva ala siiski läbida. Katkendlikud jooned kaardil meid reisi lõpupoolel enam ei häirinud.
La Serena`s, Coquimbo regiooni pealinnas elab üle 120 000 elaniku. Linna hakkasid hispaanlased rajama 16. saj. keskpaiku. Koloniaalstiilis ehitistega vanalinn on selle ajastu stiilsemaid vaatamisväärsusi. Kesklinna tänavad on kitsad ja nagu Tšiili liikluses ikka kombeks- üks suund korraga, ehk et paljud Tšiili linnade tänavad on ühesuunalised. Meil õnnestus seda fakti kuni reisu lõpuni aegajalt ignoreerida, põhjuseks vahel tähelepanematus ja mõnikord paratamatus, kuid üldiselt hakkasime võõrapärase liikluskorralduse ja -märkidega juba harjuma.
Elqui org on La Serenast sisemaa poole jääv põllumajanduslik piirkond, oaas poolkõrbes. Kõrgete paljaste mägedega ääristatud oru põhjas voolav jõgi on hüdroelektrijaama tarbeks ülespaisutatud. Kõikjal laiuvad apelsiini- ja sidrunipuude-, papaia- ja viinamarjaväljad, näha on kartuli ja suhkrupeedi põlde. Kasulikku põllumaad ei ole mägede vahel lapikestki harimata jäetud, leebe kliima võimaldab kasvatada kohati kaks saaki aastas. Apelsiinidest oleme täissöönud, papaiad põllul maitstud, laimid samuti proovitud. Viinamarjadki on valmis – käes on varajane sügis, viljakoristuse aeg.
Observatooriumide rohkus on andnud Elqui orule UFO- ja tulnukarohke koha maine. Orus on kolm maailma suurimate hulka kuuluvat observatooriumi: USA ja Tšiili ülikoolidele kuuluv El Tololo, Euroopa Liidu finantseeritav La Silla ja ameeriklaste Las Campagnas. Mägede kuiv ja hõre õhk, paljude selgete öödega taevas ning linnade vähesus lihtsustavad tähistaeva jälgimist. Mamallucca observatoorium Vicuna lähedal on õppeotstarbeline turistikas. Kiire päevane ringkäik selles tutvustas lõunapoolkera tähistaevast. Proffessionaalsematesse on juurdepääs keelatud, vähemalt tuleks külastusaeg tellida nädalaid varem interneti teel.
Linnutee galaktika näitab end Lõunapoolkeral teisemast küljest. Öösel säravate tähtede hulk on palju suurem, kui meil, põhjapoolkeral. Kuusirp on kummuli, õigemini selili ning asub madalal horisondi kohal. Lõunarist jäi leidmata, kuna kodutöö taevaatlasega oli tegemata.
Pisco on kohalik viinamarjaviin, mis maitselt meenutab brandit või viskit ja mida müüakse 40 või 50 kraadistena. Gruusias kutsutakse sarnast jooki tšatša`ks, Itaalias grappa`ks, Kreeta saarel on joogi nimeks raki. Vicuna lähedal Camino a Peralillo piscotehases tehti meile umbes tunnine lahke ja põhjalik ekskursioon alates mahlapressimisest kuni degusteerimiseni. Reklaamtoodangut sai esinduspoest kaasa osta. Sealt on pärit ka riigis ainsana toodetavad, turistidele hästi minevad, Lihavõttesaare hiiglaslike kivikujude kujulised piscopudelid. Giidi andmeil neid riigist peaaegu ei ekspordita. Matid tumemustad pudelid on klaasist, mitte savist nagu hiljem Helsingi lennuväljal mahaloobitud pagasis selgus.
Orus on palju puutornidega kirikuid, neid on tegelikult riigi igas suuremas külas. Vicunas on omapärane puust torn Torre Bauer, mille sajandi algul lasi ehitada Saksa päritolu linnapea.
Teekond La Serenast Copiaposse on sõit üle mägede kõrbesse. Enne kõrbepiirkonda jõudmist tuleb sel teekonnal ületada ca 2 km kõrgune mäeahelik, mille läbimine vihmasajus osutus tiba ohtlikuks. Vaadates paari kilomeetri kõrgust mäejurakat, mille tipp mattub tumedatesse pilvedesse, kus šerpentiini paljudel korrustel roomasid bussid ja veokid, tekkis põnev aukartus. Ülesse platoole jõudsime õhtupimeduses ning selgus, et vihmasajuga kaljuservadelt teeleuhutud rasked kivikamakad ohustavad tõsiselt liiklust, rusika suurusi kivitükke pudenes robinal, sekka ka suuremaid. Lisaks sõit pimedas läbi sügavuduse pilve, nähtavust kohati vaid kümmekond meetrit, võibolla vähemgi. Tekitas elevust. Teeserva oli puhkama jäänud üks kivikamakatega pihtasaanud veoauto. Tagasitulles otsustasime selle teelõigu läbida päevavalgel. Siit põhja poole sajab vihma harva.
15.05 .Copiapo – Caldera – Chanaral – Antofagasta
Ööbima jõudsime Copiaposse, mille ajalugu on seotud eelkõige vase- ja hõbedakaevandustega. Üllatavalt ilus oli koloniaalstiilis hoonestusega keskväljak ja barokkne kirik. Väga mõnus oli peaväljak õhtutuledes.
Copiapot võib lugeda Atacama kõrbe alguseks. Hommikul ärgates lõõskas päike, vihmasajud olid jäänud seljataha. Mõõtmete, kuivuse ja mägise piirkonna tõttu kutsutakse Atacamat maailma inimvaenulikumaks kõrbeks. Taimestikust, kui seda üldse on, jäävad silma üksikud kaktused ja akaatsiavõsa, mõnel mäeküljel ka lupiinide põõsaid.
Siit ligi 160 km kaugusel läänes Argentiina piiri ääres on Tšiili kõrgeim, Lõuna-Ameerika kõrguselt teine tipp Nevado Ojos del Salado - 6893m. Kahe riigi piiril on maailma kõrgeim tegevvulkaan Llullailaco – 6723 m.
Sõit mägedes ja kõrbes pakub vaheldust. Teeservas kasvas erinevaid liike kaktuseid, vahel sekka mõni põõsas. Põhja pool muutusid vormid, värvid ja taimkate. Vahel oli akna taga kivikõrb, siis savikõrb, lõpuks liivakõrb, enamasti polnud silmaga näha mingit elusat loodust. Aegajalt sibas ringi üksikuid rebaseid. Värvid sõltuvad kivimikoostisest: Kivikaljud võisid olla pruunid või hallid, punakad või mustad. Päikesesäras olid nad vahel kuldkollased, loojangud muutsid värvigamma kirevamaks.
Mida lähemale Antofagastale, seda liivasemaks ja punakamaks kõrb muutub. Mägedevahelised teelindid venivad järjest pikemateks ja sirgemateks, silmapiir nihkub järjest kaugemale.
Kohanimedest domineerisid sõnad Carmen ja Sierra. Nende nimeühenditega külasi ja platoosi, mägesid ning orge, veinisorte ja reklaamsärke oli palju.
Caldera – väike kalasadamaga kõrbelinnake. Lahel on ankrus sadakond kalapaati-laeva ja kaldal väike kalaturg kõiksugu mereelukatega. Turuletil müüdava tuunikala läbimõõt võis olla oma 30 – 40 sentimeetrit. Kai ääres solbedravad ringi üksikud merelõvid, pelikane on kõikjal nagu meil kajakaid.
Suveniiriputkast leidsin nikerdustega vesipiibu, mis tehtud mingist pisikesest kõrvitsalisest, peale kleebitud kuivatatud kaheksajalad ja mingi eluka hambad. Sissetõmmatud ja tubakalõhnaline.
Caldera lähedal mere ääres, mingis rahvuspargis, teatud aastaajal, pesitsevad Lonely Planet`i andmeil merelõvide kolooniad. Mitte mais. Nägime suurt, ligi poole meetrist sisalikku - mingit liiki iguaan`ist ja pelikane. Tutvust tegime meresiilidega. Loodus on fantastiline: Kivikaljud, -rahnud ja -saared ning paari-kolmemeetrised murdlained. Veidi kaugemal avastasime mõnusa liivaranna ja kastsime end Vaiksesse ookeani. Vesi on karge, temperatuur ei ületa külma Peruu hoovuse tõttu aastaringselt 17 – 18 kraadi.
Lainetevahusel madalas rannavees leidus merisiile. Päris jube, kui peaks mõnele paljajalu otsa astuma. Merisiile müüdi turgudel, kuidagi seda nõelapatja ka süüakse.
Tšiili elanikud on rõõmsameelsed, lahked ja mitte pealetükkivad inimesed. Hoiatati ka varguste ja pisiröövide eest, eriti öösiti. Juba reisu alguses hoiatati kaamera üleõla kandmise eest, ei olevat hea ka öösiti ringikolada. Autot soovitati hoida vaid valvatavas parklas, mitte tänaval. Nii me enamasti tegimegi ja mingeid vahejuhtumeid meil reisu jooksul ei olnud.
Antofagasta on pirakas, ca 200 000 elanikuga kõrbe-sadamalinn. Linna lähedal on Paranal`i observatoorium. Siit kulgeb raudtee üle Andide Boliiviasse ja Argentiinasse.
Raudteid üle Andide läheb Tšiilist kolm: Valparaisost, Antofagastast ja Aricast. Ka piki riiki jookseb rööpapaar. Vaikse ookeani ääres üle 4000 km riigipiiri on sadamalinnade transiitkaubanduse näol kindlasti suureks sissetulekute allikaks. Riigis oldud 2 nädala vältel ei juhtunud nägema ühtki reisirongi. Võibolla neid on kuid paistis, et reisitakse põhiliselt lennukite, autode ja bussidega.
Reisukaaslased vajusid õhtul linade vahele, mina tegin tiiru linna peal. Linna kireva ööeluga tutvumine ei viinud küll “kodust“ kaugele, kuid võõras kohas eksimise päästis taksojuht. Kirevates tuledes toplessbaaris aegaveetnud kaks tšiilitari oskavad aga nüüd paremini rumbat ja tšaivi tantsida, pillimeestelt tellitud euroopalikku valssi peavad veel harjutama.
Tsiilis, nii linnades kui külades kannavad kõik koolilapsed hästiistuvat ilusat koolivormi. Veidi vahelduvad värvitoonid ning riigi eriosades sõltub ilmastikust komplektsus. Tüdrukud on seelikutes või pükstes, lipse kannavad enamasti mõlema soopooled. Dzemprid ja valge pluus kuuluvad alati vormi juurde. Meeldiv vaatepilt linnatänavatel.
16.05 .Antofagasta – Calama – Valle de la Luna – San Pedro de Atacama
Antofagasta ümbruses jätkub endiselt igavesti kuiv, kuum, veetu ja elutu Atacama kõrb, mille servas kõrguvad 5000 – 6000 meetrised lumiste tippudega Andide mäed. Maailma ühes kuivimas piirkonnas on pruunikate liiva- ja kiviseguste kõrbeväljade mõõtmed tohutud. Asfaldilint kulgeb kümnete kilomeetrite kaupa otse, silmapiir alati sinise taeva taustal ulatub mitmeid kordi kaugemale. Juhan Liivi ”Igav liiv ja tühi väli..." on selles paigas omandanud konkreetsed piirjooned. Asustus on hõre. Üksikuid külasid on vaid jõeorgudes ja oaasides.
Kõrbed moodustavad 23% maismaast maailmas. Atacama kõrb eksisteerib tänu Andide mäestikule, mis takistab niiskete õhumasside liikumist. Sademevähesust soodustab ka külm Peruu hoovus. Need kaks kokku tekitavad piirkonnas püsiva kõrgrõhkkonna.
Atacama kõrb on enda nimele saanud sademetehulga maailmarekordeid: Väikseim aasta keskmine sademetehulk 0,8 mm 59 aasta vältel on mõõdetud Arica`s. Pikim vihmata periood maailmasm, 14 aastat, on kestnud Iquique`s. Tšiilile kuulub ka maailma vihmarekord - suurim keskmine vihmapäevade arv aastas. Keskmiselt 325 päeva aastas, sajab Bahia Felix`is Lõuna-Tšiilis.
Calama lähedal 3180 m kõrgusel olevas 12000 elanikuga Chuquicamata linna ümbruses on maailma suurim vasekaevandus. Leitakse palju muudki, erinevaid mineraale on maapõues mitukümmend sorti. Kaevandus asutati 1915 aastal, selle käigud ulatuvad kuni 670 meetri sügavusele maa-alla.
Üks omapärane vaatamisväärsus on Antofagasta-Calama tee ääres inimtühjas kõrbes: Pampa Union`i mahajäetud kaevanduskülas, kus elu jäi hauaplaatidele raiutu järgi aastaisse 1910-1940, on säilinud sürrealistlik surnuaed sadade ristide ja kümnete hauakambritega. Kabeliseina sees paistsid poolenistiavatud kirstud skelettidega ja neid katvate nahksaabaste ja riidetükkidega. Kõhedavõitu elamus, nagu vaimude linn.
Palju haudu on kõrbepiirkonna teeservades. Seal kus vähene elutegevus on koondunud vaid teede äärde, polegi mõtet inimesi mujale matta. Igatahes Tšiilis arvatakse, et peale surma jäävad hing ja keha kokku ning seepärast on kaitseks kuuma ja kõrvetava päikese eest ehitatud matmispaigale tihti väike kivist majake – animita. Mõni animita on üsna suur ja uhke vahel on laotud vaid lihtsam kivihunnik. Ka ristid matmismajakesel võivad olla lihtsamad ja puidust või uhkemad ja metallist. Enamasti olid hauad kaunistatud kastmist vähevajavate kunstlilledega.
San Pedro de Atacama. Oaas Atacama kõrbes. Tšiili turismipüünis, asulas on umbes 1000 alalist elanikku. Päevasoojus on aastaringselt 22-28°C.
Linna kitsaid tänavaid piiravad ühekordsed majad on ehitatud kividest ja punakat värvi savisest mudast.
Merepinnast 2450 meetri kõrgusel olevast San Pedro asulast näeb 40 km kaugusel asuvat 5916 meetrist Volcan Lincancabur`i, millele austava nime “küla mägi“ on andnud indiaanlased. Vulkaanikraatris viidi vanadelaegadel läbi ohverdustseremooniaid. San Pedrost mõne kilomeetri kaugusel on Tulori küla, kus inkade eelsete Atacameños`te ehk Atacama indiaanlaste eluasemete jäänuste vanuseks on hinnatud ligi 3000 aastat.
Linnas on koloniaalstiilis ehitusarhitektuur, aastast 1577 pärinev kirik, käsitööturg, arheoloogiamuuseum ja mõned omapärased söögikohad. Kogu linnaelu on orienteeritud turistide teenindamisele. Asfalteeritud teid peaaegu ei ole, asula hõng on meeldivalt omapärane. Hoovides kasvasid granaatõunapuud. Ei näinud ühtki värskemalt remonditud maja, värvitud ust ega akent, ometi oli kõik vajalik olemas. See käibki linna stiili juurde. Selles kuivas kõrbes vist midagi ei vanane ega eriti uuene kah.
Kosmoseprogrammidest.: Vulkaan Lincancaburi kraatris ja mujal Atacama kõrbesolevaid loodustingimusi kasutab NASA Marsi kosmoseekspeditsioonide ettevalmistusteks. Kõrbes katsetatakse marsikulguri mudeleid, mehitatud lendude tarbeks skafandreid, nendega ronimist ja jooksmist mägedes jne. Fotod Tšiili kõrbepiirkonna loodusest ja planeet Marsist on väga sarnased.
San Pedro de Atacamast 50 km. Boliivia poole Chajnantori platool, 5100 m. kõrgusel merepinnast, algas astronoomilise superkõrva ehitamine. Euroopa Lõunaobservatoorium ning USA Riiklik Teadusfond ehitavad sinna maailma suurima ning võimsaima raadioteleskoobi. See üks kuivemaid kohti maailmas on vaba segavast õhuniiskusest.
Keset Soola-Kordiljeere, 15 km kaugusel San Pedrost on Valle de la Luna – tuule mõjul kummalise kuju võtnud pinnasevormidega maastikukaitseala. 2400 m kõrgusel üle merepinna asuv looduse veidruste kogumik on koht, kus väikese soolajärve ümber on koos hulk kivist ja soolast moodustisi. Parima vaate saab paarisaja meetrise liivamäe otsast. Ronida oli raske ja iga sammuga vajus poolevõrra tagasi, see on esimene kõrgusest tingitud jõuetu hingeldamine. Alla sai õnneks kiiremini. Pinnaseerosioon on seal tekitanud liivaluiteid ja andnud omapärase kuju kaljudele. Ümberuse kõrbeväljadel on värvilisi soolaliivastalagmiite. Päikeseloojangu värvidemäng valgustpeegeldavatel soolakristallidel ümbritseva looduse taustal on midagi meeldejäävalt ilusat. Igal õhtul vaatavad seda etendust arvukad turistide hulgad.
17.05 San Pedro – Flamingode Rahvuspark Los Flamencos - Atacama Suur Soolajärv Salar de Atacama – San Pedro
Väljasõit San Pedrost rahvusparkide suunda on ühtlasi kui piiripunkti läbimine. Vahetevahel kontrollitakse passe, autode dokumente. Erilisi inimasustusi enne Boliiviat ja Argentiinat ei ole. Sattusime kolme riigi piiride ristumiskohast vaid mõne kilomeetri kaugusele. Teeviidad sihtisid Laguna Verde`sse, mägijärve äärde Boliivias. Vaid paarisaja kilomeetri kaugusele siit üle Andide Boliiviasse jääb maailma suurim Uyuni soolajärv, kuhu turiste meelitavad lumivalged siledad soolaväljad.
Rahvuspark Salar de Atacama. Atacama kõrbe Suur Soolajärv on keskmiselt 100 km. pikk ja 40 km lai, ta on suuruselt maailma kolmas soolajärv. Suvel on järv peaaegu kuiv. Mõnedel päevadel aastas pidavat mägedes vihma sadama, siis muudab ülalt alla voolanud vesi soolaväljad veerikkamaks. Kuulatasime looduse helisid. Soolakõrbes valitseb ääretu avarus, vaikus ja tühjus. Tuulekohinat ei ole, vahel vaid mõni flamingo tiivaplaks. Mõnes suunas silmapiir puudub. Kummaline.
Atacama Suurel Soolajärvel ei kaevandata soola ega kihutata autodega nagu mõnel muul siledapõhjalisel soolalademel. Seal on kümnete kilomeetrite kaupa kuivanud soolakamakaid, nagu pisikesi stalagmiite, nende vahel ka veeloike – laguune kus varahommikul näeb toituotsivaid roosakaid flamingosid. See on soolakõrb.
Kella 8.00 paiku saabuvad esimesed turistibussid häirivad nende igapäevast toiduotsingut. Flamingode söögitseremoonia on vahva: Pea on soolases vees ja kere liigub mingis jalgade naljakas liikumistaktis ümber vettepistetud noka. Nii kümnete minutite kaupa. Nagu flamenco tants. Veeloikudes on tõesti üleküllastunud soolalahus. Maitsesin.
Soolajärvede piirkond algab koos kõrbe algusega Copiapo kandi laiuskraadilt ja neid jätkub kuni Arica lähistele riigi põhjatipus. Soolajärved on koondunud Andide lähedale nii vasakule, kui paremale poole mägesid, st. samapalju või rohkemgi on neid ka Boliivia ja Argentiina territooriumil.
Kondasime ringi, käisime mingi lumepiiril asuva mägijärve ääres, katsusime karget ja uskumatult tumesinist vett. Inkade impeeriumi järeltulijaid, elas ka 4000 m kõrgusel. Kasvatatakse kartulit, ube ja maisi, peetakse loomi. Lambakarju, kitsi ja eesleid näeb igas külas, vahel ka hobuseid. Laamakarjad olid selleks aastaajaks lahkunud kaugemale-kõrgemale mägedesse. Mõni külamaja oli korralikum, enamus parajad lobudikud. Katusekattena kasutatakse palju mingit pikakõrrelist heina.
Mitte alati ei luba põliselanikud endid filmimida ega pildistada, paljud siin arvavad, et pilditegemine viib hinge ära.
Tšiili loomad. Laamasid me looduses ei kohanud, küll aga tervitasime mitmeid rebaseid. Culpeo rebaseid. Neid lippab kõikjal Atacama kõrbepiirkonnas. Mägedes nägime chichillaliste perekonda kuuluvat pikasabalist hinnatud karusnahaga kõrbehiirt Vizcacha`t – veidi jänest meenutavat looma, kes elab kuni 5000 m kõrgusel.
Ohtlikult mürgiseid madusid Tšiilis ei ole. Kohata võib äärmiselt vähe madude liike ja nendegi leidmine jääb vaid spetsialistidele. On vaid paar sorti mitte väga mürgiseid ämblikke, kes pidavat ka suhteliselt haruldased olema. Käelaba suurune ja karvane "Araña Pollito" on täiesti kahjutu. Pisikesed, musta värvi "Araña del Rincón" ja suure punase kõhuga "Araña del Trigo" on mürgised.
National Geographic`u telesaate andmeil eksib Tšiili vetesse vahel haisid. Ekraanil näitas mõrtsukhaid. Kirjandusest ja internetist midagi sellist ei ole avastanud, küllap oli tegu juhusega.
Tšiili ohtlikuim loom on puuma – Andide lõvi. Ta elab kõikjal Andide mäestikus ja tunneb end ühtviisi hästi nii mägedes kui troopikametsades, kuumades kõrbetes ja sügavas lumes. Puuma kasvab kuni 2,8 m. pikkuseks, toitub laamalistest ja lindudest. Teda mägedes näha võib üliharva.
Omapärastest loomadest elab kuni 2000 m. kõrgusel Valdivia ja Elqui oru vahelisel alal skunk. Umbes kassi suurune karusloom sööb marju ja pisikesi saakloomi ning enesekaitseks pritsib mitme meetri kaugusele erakordselt haisvat vedelikku. Samas piirkonnas skunkiga võib trehvata ka opossumhiirt. See roti suurune elukas oskab oma saba kasutada tundliku haardeelemendina.
Kõige arvukamalt on Tšiilis koeri. Omades arvatavasti mingisuguse püha looma staatust vedelevad nad kõikjal tänavail. Pehme kliima tõttu pole neil kodu või kuuti vist vajagi. Nad tunduvad olevat sõbralikud, tagasihoidlikud ja ei häiri kedagi. Kasse nägime 2 nädala jooksul terves riigis 2 tükki.
Tagasi San Pedro`sse jõudes läksime Feria Artesanal`i käsitööturule. See on 50-60 m. pikk käsitöötänav on kahelt poolt ääristatud suveniirilettidega ja mille katuseks on vaid päikestvarjavad puulatid. Müüakse ja samas toodetakse kõiksugu kõrbe- ja indiaanitemaatikaga padajanni. Lettidel on eheteid, riideid, puunikerdusi, keraamikat, muusikariistu... Siit sai ostetud indiaaniteemalised laamavillased kampsunid.
Õhtu veetsime hubases, stiilse interjööriga kõrtsus. Saali kamin oli vahva – savist ja mõlemalt pooltavatud, läbi kamina ulatuva koldega. Midagi uut. Kelnerid olid kiired, kärmed lahked ja iseloomulikult-hispaanialikult särtsakad ja lõbusad. Töö tegemise kõrvalt jätkus neil aega laulda, tantsida, särav naeratus oli alati näol.
Õues kõrtsu ees tundis kohalik noormees huvi meie päritolu kohta. Vastuse saanud, kehitas õlgu, lõi käega ja hindas asja ühemõtteliselt – national geographic.
Elektrit sai linnas 7.00 – 23.00. Tundus, et energiat toodetakse väikses hüdroelektrijaamas San Pedrost läbivoolava Rio Puritama jõel, mille paisu taha kogutakse öösiti vett. Vaatamata sellele kestab mõnus melu küünaldevalgel veel kaua.
Pillimeeste muusikastiil oli juba tuttavalt äratuntav. Kogu kõrbepiirkonnas - linnatänavatel, raadios, restoranides hakkab kõrva kohalik indiaani-kreooli rahvamuusika, mis segunenud euroopalikuma stiiliga. Äravahetamiseni sarnased lood põhinevad indiaani folklooril. Ansambli koosseisu kuuluvad alati kitarr ja bango, flööt, tam-tam`id ja vahel muid löökriistu ning ka “käsiorelit“ meenuav nn. Andide flööt - selle instrumendi maketti müüakse kõikjal suveniiripoodides üle Tšiili.
Algsed rahvuslikud puhkpillid olid cana, erke ja siku. Antara ja quena on inkade flöödilaadsed pillid. Igaljuhul kuumad ja rütmikad lood nende muusikariistadega annavad sellele muusikale erakordselt mõnusa värvingu. Stiili vahva omapärasuse tekitab meloodia ja saatemuusika erinev taktimõõt.
Õhtul jalutasin San Pedro külatänavatel ja kiikasin restoranidesse. Leidsin väga kihvti sisehooviga, liivapõrandaga, seletamatult hubase kõrtsu. Öö poole, kui kohalik band puhkepause tegi proovisin nende mõnusat 12 keelset kitarri. Inglisekeelne Clementain, mis piisavalt internatsionaalne ja paar vana EÜE laulu läksid mõnusa õllese meloodiaga vahepaladena hästi peale, eriti laululembesele austerlaste kambale. Bango- ja trummimees mängisid kaasa. Kihvt laulupidu oli, kasvas ka õlle läbimüük. Püüdsin vahepeal “koduskäies“ ka varalahkunud reisikaaslasi äratada, kuid asjatu vaev. Olek tavalisest kõrgemas mäestikus, päevaväsimus ja õhtusöök olid võtnud oma.
18.05 .San Pedro – El Tatio geisrid - San Pedro – Iquique
El Tatio geisriväljadele tuleb väljasõita kell 4.00 hommikul. Ärkamine ei ole kerge. Mulle. Eelmine õhtu oli pikk – magamiseks jagus vaid 2-3 tundi. Riietumine ja hommikusöök toimuvad linnaelule kohaselt hubases küünlavalguses. Kaasavõetav aimaraa rahvusest giid hilines pool tundi. Autot juhib Ene, mina veel magan. Teekond mägedesse ca 150 km kaugusele ja 4300 meetri kõrgusele kestab ligi 3 tundi. Kuigi all kõrbes on hommikul 10-15 kraadi sooja, valitseb geisrite väljal 5 kraadine pakane. Kaasavõetud soojem riietus aeti selga. Kümneid purskavaid veejugasid näeb vaid varahommikul, osa neist tõusevad kuni 3-4 meetri kõrgusele. Ümberringi on podisev keevavee väli, jalge all jäätunud libe maapind. Omapärane. Turismireklaamides nimetatakse seda maailma suurimaks geisriteväljaks. Mõõtmeteks hindaksin umbes 200-300m x 500m. Vaatamata ilmakülmale saab geisrite kuumaveebasseinis mõnuga supelda. Veetemperatuuriks hindasime ca 40 kraadi.
Äkiline tõus kõrgustesse teeb mägedes tervisega viperusi. Kellel valutab või käib ringi pea, kel kaob jõud ning ega seda päris vältida polegi võimalik. Väikseimgi pingutus ajab hingeldama. Uimasus ja unisus vaevasid laskumisel kõiki. Paaripäevane aklimatiseerumine 2500 meetri peal päris ei aidanud. Vist väheks jäi. Järsk 2000 meetrine tõus 4,5 km. kõrgusele üllatas ikkagi. Alpinistidki teevad umbes 3000m peal esimesi aklimatiseerumislaagreid ja tõusevad ettevaatlikult mõnesaja meetri kaupa, meie põrutasime autoga järsku 4500 m kõrgusele. Oleks ka imelik, kui see kuidagi tunda ei annaks.
Tagasisõit San Pedrosse kulges giidi autojuhtimisel: Ta tegi meie pooluimaseid nägusid vaadates viisaka ettepaneku rooli istuda. Tagasi läksime kitsaid kruusateid mööda läbi mägikülade. Neli pisipeatust olid ka: meile poseerisid culpeo rebane, vizcacha, chichilla ja mingi mustavalge kirju suur lind. Mägede kohal tiirutas kull. Pisikeses, inimtühja ümbrusega paarikümne elanikuga mägikülas suunati meid tasulisse WC-sse! Turismipiirkond ikkagi. Nädala eest olid sarnase autoga sealt läbi sõitnud ka grupp eestlasi. Seda riiki need mägedepojad juba teadsid !
Tänu Lonely Planet`i juhatusele, asendamatu abimees reisil, leidsime kuumaveeallikatega linna Pico. Ujusime kaljurahnude vahel kuumas vees. Mõnus oli.
19.05 .Iquique – Pozo Almonte – Arica
Iquique, Tarapaca provintsi pealinn on Atacama kõrbe kuivemaid paiku. Vihma tilgub keskmiselt ühel päeval aastas. Mõnel aastal ei tibuta ja ainsaks niiskuseks jääb mereudu.. Majade katuseid ei remondita, tihti ei ehitatagi. Pole vajadust. Kogu vajalik joogi- ja tarbevesi tuuakse torustiku abil ca 100 km. kauguselt sisemaalt. Piirkonna tähtis sadamalinn. Nitraate, väävlit, salpeetrit on ümbruskonna mägedes ohtralt. Linnas olevat tont teab millega võrreldes maailma suurim kalalaevastik.
Kuni ülejäänud seltskond ärkas, tegin veel vaiksetel linnatänavatel hommikujooksu tiiru. Siin on kombeks prügikotid visata varahommikul tänavatele. Üpris kiiresti on prügiautod ja - koristajad oma töö teinud ja linnas jälle puhtus ja kord.
Iquique on vabakaubandustsoon, linna sissesõidul oli ees tollipunkt. Kontrollitakse dokumente, vaadatakse autodesse, vajadusel ka kottidesse. Prügikastile peab loovutama kõik kaasasolevad puuviljad, deklareerima peab fotoaparaadid ja kaamerad. Ei saanudki täpselt aru, kas sisseveetav apelsiin on salakaup või oli tegu taimehaiguste ja garantiiniga. Linnas on ladude – poodide piirkonnad, kus saab osta käibemaksuvaba kaupa. Pühapäev oli, tollipoed kinni, me ei ostnud.
Sõitsime laevaga merelahel, olid pelikanid ja käegakatsutavas kauguses merelõvid. Merekaldal, ilusal kaktuste alleel leidsime “laamaaia“. Lõpuks ometi nägime neid rahvusloomi, esindatud olid kõik liigid. Lõunatasime kenas rannarestoranis vaatega Vaiksele ookeanile. Tellitud meremolluski praes olid austrid, kaheksajalad, kalmaarid ja krabid.
Tšiilis ei ole piima. Müügil on vaid kõrgpastoriseeritud piim, -kohvikoor ning piimapulber. Vahukoort saab aerosoolpurkides. Tegelikult ei näinud vist ka ühtegi lehma, karjamaid ka mitte. Olen lugenud väidet, et Lõuna-Ameerikas veiseid ei kasvatatagi. Võibolla vähemalt Tšiilis see peaaegu ongi nii, kus neid mägedes ia kõrbes ikka karjatada. Internetis oli pilt Maipo kandi mägede taustal kuue musta-valgekirju lehmaga. Ehk olidki Tšiili ainsad. Poodides müüakse palju kitsejuustu sorte. Sealihapraadi restoranist võibolla ei leiaksgi.
Pozo Almontest mõnikümmend kilomeetrit itta otsisime jõe orust kaljujoonistusi, puukirikuid, vanade inkade hõngu. Kaljujoonistusi ei leidnud. Pimedaks läks. Kirik ja hõng olid. Küll aga orgu laskumine mõjus ergutavalt, justkui espresso kohvi eest: Kurvilisel, kitsal ja kruusasel mägiteel on autodel üksteisest möödumisega tõsiseid raskusi. Tihti peab keegi tagurdama, otsima “taskuid“. Pehme teeservaga, mööda kaljuserva roniva mägitee servas oli kilomeetrine kuristik. Tagasi ülestulles, trehvasime vastutulevat bussi. Sedakorda olime kuristiku poolsed. Üksteisest mööda ukerdades oli jubedalt põnev. Üles lauskmaale jõudes jäi meelde enneolematult ilus päikeseloojang: Roosa-puna-lilla värvidemäng mustjas-tumedate mägede taustal, mõned higipisarad otsaesisel hakkasid juba kuivama.
20.05 .Arica – Iquique – Tocopilla
Arica on Tšiili põhjapoolseim linn ookeani ääres, Peruu piirini jääb sealt 10-20 km. Ka siin on sademeid alla 1 mm. aastas. Maailma kõrgeim laevatatav mägijärv Titicaca jääb meist üle riigipiiri vaid 150 km. kaugusele. Teisel pool piiri on kunagine inkade impeeriumi pealinn Cuzco. Kaugel ei ole Machu Picchu. Ahvatlevalt lähedal, kuid teadmine, et rendiautoga üle piiri ei pääse, viisat ei ole ning aegagi napib, keerame autonina tagasi Santiago poole.
Sarnaselt Iquiqega on Aricagi umbes 200 000 elanikuga sadama- ja tööstuslinn. Ümbruskonna maapõuest leiab vist pooled Mendelejevi tabeli elemendid, linnast läheb raudtee üle Andide Boliivia pealinna, ca 300 km. kaugusel asuvasse La Paz`i. Käime ajaloomuuseumis, vedeleme liivarannal, katsume ookeanivett. Püüdsin krabisi. Maru vilkad on. Aimaraa moodi suveniirimeistrilt kauplesin välja mõõkvaala ninaluust valmistatud nikerduste ja merevaigust kaunistustega poolemeetrise torkeriista. Eksootiline suveniir.
Maastiku poolest on kena rannikuäärne umbes 500 km pikkune teelõik Iquique ja Antofagasta vahel: ühel pool ookean, teisel pool kuni kilomeetri kõrgusele tõusvad järsud, kaljused, ilma igasuguse taimestikuta rannikukordiljeeride mäed.
Ookeanireidil olevad pirakad transpordilaevad olid harjumatult kaldalähedal. Sealkandis laiub Tšiili süvik ning sügavus rannalähedases ookeanivees kasvab väga järsult. Veidi kaugemal ei ulatuks vist ankur põhja. Mööda mäešerpentiine vurasid maagikoormatega pikad veoautod.
Tagasitee läbi tuttavate piirkondade sujus kiiresti, ligi 1000 km päevas. Tavaline spidomeetri kiirusenäit Panamericanal liikudes kõikus 120 ja 160 km/h vahel. Hälbeid oli mõlemale poole. Hea auto, head teed ja avarused. Tšiili “peatänav“ oli tähistatud eeskujulikult. Öine Panamericana jättis teetähiste, helkurite ja liiklusmärkide külluses lennuki stardiraja mulje.
Allpool ekvaatorit on ühtteist ka vastupidi: Kui eessõitja näitab taganttulejale möödasõitu lubavat või keelavat suunatuld, siis on see vastupidine meie harjumustele.
Öine autosõit kõrbepiirkonna avarustes üllatas miskit uuega: Möödasõitudel oli keeruline hinnata vastutulevate autotulede kaugust, sest ei leidunud ühtki silmale kaugust hinnata aitavat pidepunkti. Keeruline oli pikkadel ja sirgetel teelõikudel mõista, kas vastutulev auto on 300 või 3000 meetri kaugusel. Mõnepäevane kogemus siiski treenis veidi silma.
Vaatamata suurele hulgale läbitud kilomeetritele, liikluspolitseid me peaaegu ei kohanud. Maanteepatrulli nägime vaid tiheda liiklusega Santiago ja Rancagua vahel. Linnade tänavail võis näha mootorratastel kordavalvavaid karabinjeerosid ja ratsapolitseid. Kogu riigis veedetud aja jooksul hakkas silma üks autoavarii.
21.05 .Tocopilla – Vallenar
Tocopilla. Väike tööstuslinn ühe peatänavaga. 21.mai on tähtis riigipüha, küllap mingi ajalooline võidu- või iseseisvuspäev. 21 mai nimeline tänav, nagu B.O`Higgins`gi, on olemas igas linnas ja enamikes külades ning on Tšiilis 100% - liseks abimeheks kesklinna leidmisel. Õhtune pidupäevaeelne linn oli rahvast täis. Pidutseti ja tantsiti.
Hommikul on tänavatel ruuporid, muusika ja paraad. Mundrites sõjaväelased ja valgete särkidega koolivormis lapsed näevad head välja. Marsitakse. Umbes-täpselt nagu vanasti meie 1.mai.
Auto avastasime hotelli parklast tossuks vajunud tagarattaga. Ei ole lihtne riigipühal lahtiolevat autoremonditöökoda leida. Kõigele vaatamata oli hotelli administraatori ja taksojuhi ühiselt leitud teenindus lahke, odav ja kiire.
Päevateekond kulges kiirelt juba läbisõidetud radadel. Õhtuks olime vihmasajuses Vallenar`is. Ööbisime. Hõbeda kaevanduslinn. Keskmiselt kole.
22.05 .Vallenar – La Serena - Santiago – Rancagua
Läbida tuli jälle mäekuru, mis tulles oli pime, vihmane ja kaljuservadelt allakukkunud kive täis. Sedakorda päev ja päikesepaiste. Tuttav udune pilv, mis varjas mäetippu istus aga endise koha peal.
La Serena. See kuurortlinn, ei tüüdanud teistkordseldki. Vanalinna vanakraami poed olid huvitavad. Pakuti tulelukuga eestlaetavaid püsse, mõõku, vanaraha, postmarke, ehteid jne. Ene leidis fantastilised flamingo ornamentikaga hõbedast küünlajalad. Mererannas rallitasime ATV-dega
Santiagost sõitsime läbi õhtupoolikul. Tulles oli pühapäev ja maru rahulik, nüüd tööpäeva õhtune tipptund. Sellist autode hulka ja nii tihedat ja närvilist liiklust nägin esmakordselt. Ikkagi kuuemiljoni elanikuga linn tipptunni ajal.
Reisu alguses õnnestus Santiagost osta üsna asjalik suureformaadiline Tšiili geograafiline kaart, kus ilmselt meelega oli küll väljatoodud linnadevahelised kaugused, kuid mitte kaardimõõtu. Segadusi tekitas, kui kaardilt sentimeetrites mõõdetud teejupp looduses osutus arvatust palju pikemaks. Taipasime varsti, et neid mägede siiruviirulisi tõuse ja langusi ei olegi võimalik kaardile kanda – sellest ka mõõtevead.
Santiagost lõuna suunas Rancaguas, vastupidiselt põhja piirkondadele, olid linn ja hotellid rahvast täis ja hotellide hinnad laes. Vedas, leidsime apartment hotelli 3 toa, teleka ja köögiga. Tegelikult olid meil reisul kaasas ka telgid kuid vajadust neid Tšiilis oldud aja jooksul kasutada ei olnudki. Enamasti nii umbes 100 EEK-u eest inimese kohta leidsime ööbimiskoha alati.
23.05 .Rancagua – El Morado Rahvuspark – Rancagua
Viimase Tšiili päeva vallutuseks jääb El Morado Rahvuspark mägijõe Rio Maipo ümbruses. Loodus lõunapool Santiagot on hoopis teisem - vett on jõgedes küllaga ja kõikjal tihedad leht- ja okaspuumetsad. Kasvasid pöögid, kuused ja männisarnased araukaariad. Mägikülade arhitektuur on euroopalikum.
Banos Morales`i kuumaveeallikate vesi on roostekarva ja sogane, kuid soe. Nimekiri veessisalduvast näitab kümmekond keemilist elementi. Turismihooaega ei ole, hobused ja eeslid jalutavad omapäi külatänavatel. Puudel on kollakaid lehti, tunda on sügise hõngu.
Tagasisõit Rancaguasse läheb läbi Rio Clarillo rahvuspargi samanimelise kiire mägijõe kõrge metsaga kaetud kaljustel kallastel. Mägede kõrgused ulatuvad 3500 meetrini.
Viimane Tšiiliõhtu. Kottide pakkimise vahel on aega toitu nosida, veini rüübata, meenutada ja unistada. Nii lähedale ja siiski nägemata jäi ahvatlev Peruu oma ikade kultuuriga. Tundus nagu oleks hulkunud äärelinnas, inkade kesk- ja vanalinn jäid nägemata. Midagi peab jääma ka järgmiseks korraks. Peruu jääb järgmiseks unistuseks. Autoga on läbitud 6500 km, kõikjale kahe nädalaga ei jõudnud. Siiski, üks maailma eriskummalisemaid paiku on nähtud.
24.05 .Rancagua – Santiago lennujaam – Buenos Aires - ...
11.00 väljus Santiago - Frankfurt`i lennuk. Avise autorendifirma sai tallekuuluva tagasi. Kohtusime Tšiili lõuna tipus, Punta Arenas`es käinud reisikaaslastega. Muljetamist jätkus kogu pikaks lennuteekonnaks.
25.05 ...- Frankfurdt – Helsingi – Tallinn
Tagasisõit tundus olevat poole pikem. Buenos Aires oli igav, Frankfurt`i supersuur lennujaam ei pakkunud enam huvi ja Soome laht oli nagu laiem. Helsingi laevasadam oli viimaste nädalate räpaseim ja kärarikkaim koht, kus saalitäis purjus soomlasi püüdsid üksteisest ülerääkida.
21.30 Tallinn. Kestis veel Eurovisiooni Tallinna lauluvõistlus. Võitis Läti.
Reisil olid: Ene, Indrek, Oliver, Priit, Veiko.
Kirja pani Veiko Raieste
Ajaloost: Riigi põhja- ja keskosas laius inkade riik. 1530 – 40 asustasid ala Hipaania konkistadoorid. Alates 1544 kuulus valdus Peruu kuningriigile. 1818 sai Tšiili iseseisvaks, armeejuht B.O`Higgins ülemvalitsejaks. Selle rahvuskangelase nimeline peatänav on igas Tšiili linnas, ka külades. 1885 aastaks murti indiaanlaste – riigi lõunaosas elanud araukaanide vastupanu.
1879 – 1891 peeti võidukas salpeetrisõda Peruu ja Boliiviaga, mille tulemusena vallutati Tarapaca provints (Arica, Iquique ja Antofagasta ümbrus) Peruult ja katkes Boliivia ühendus ookeaniga. Tšiili sai maailma suurima salpeetri kaevanduse.
Ringirännata olime otsustanud rendiautoga. See andis liikumisvabaduse ja võisime soovikorral muuta reisuplaane aga ka kiirendada või aeglustada endi ajakava. Eelinfo riigi kohta oli päris hea. Juba olid ka esimesed Lufthansa sünnipäeva soodushullusega Tšiilis käinud eestlasted avaldanud oma reisimuljeid, neis leidus kasulikke soovitusi. Arvan, et reisuplaan õnnestus nii 80% hästi. Tagantjärgi tarkusega oskaks käia ja vaadata rohkem.
Santiago. Sant – püha, Iago- rändurite ja hulkurite kaitsepühak.
Rännakuid Tšiilis alustasime autorendiga Santiago lennuväljal. Avis`e rendifirmast valisime tumerohelise Van Chevrolet Astro, 4,3l V6, automaatkäigukast, 9 kohaline ja konditsioneer oli ka. Bensiini rüüpas 15 liitrit sajale. Oma kahenädalaseks ratastel elamispinnaks saime mugava pisibussi, viiekesi oli selles lahe laiutada. Mägedessõitmiseks ja pikkadeks vahemaadeks võiks mootorivõimsust olla varuga ja maastiku läbitavust oligi sel Chevrolet`l rohkem, kui tavalisel sõiduautol. Õnnestunud valik, Tšiili mõistes luksklassi masin. Hotellide personal, silmanud hommikuti meie sõidukimarki, leidsid tihti võimaluse arvele midagi juurde panna.
Santiago on 5-6 milj. elanikuga suurlinn. Vanemaaegsed ehitised peaaegu puuduvad ja valdavaks arhitektuuristiiliks on 20 sajandi hiliskubitsism. Autotransport oleks nagu tervenisti üle-eelmisest aastakümnest. Taksodeks kasutatakse palju mustaks värvitud venemaiseid Ladasid. Natuke räpane, närviline ja lärmakas linn ja meile tundus targem sealt võimalikult kähku jalga lasta
Sunnitud peatustes valgusfooride taga pakutakse kiirelt müüa puuvilju, maasikaid, suveniire. Vahel on mõnel tänavaristil ametis terve perekond. Punase tule tsükli vältel esinevad žonglöörid, pühitakse auto aknaklaase, tehakse muid trikke. Eesmärgiks mõni peeso teenida.
Vaatamistväärt on vana raudteejaam - nüüdne turg, Moneda palee - endine presidendi ja praegune valitsushoone, Kolumbuse eelset aega tuvustav ajaloomuuseum. Käisime päris kenal Relvade väljakul, mille ääres on Catedral Metropolitanas ja loodusloomuuseum.
Tšiili on hispaaniakeelne maa, inglise keelt mõistavad vähesed Enne reisu sai selgeksõpitud hispaania keelsed numbrid, väljendeid ja küsimusi. See kõik polegi nii keeruline, mured algasid siis kui vastustest oli vaja aru saada. Lisaks veel nende murrakud ja šläng. Kuigi sõnastikukomplekte oli meil kaasas mitu, ei tundnud me endid keeleliselt paremini kui indiaanlased Eestis.
13.05 Valparaiso – Vina del Mar – Ovalle
Valparaíso (paradiisiorg, hisp.) ja temaga kokkukasvanud Vina del Mar on suuruselt teine linn Tšiilis. Meeldivalt mitmekülgse ehitusarhitektuuriga 1785. aastast pärinev kuurortlinn on rajatud umbes kilomeetriste mäeküngaste jalamile. Panama kanali avamine 1920 aastal vähendas Valparaiso tähtsust sadamalinnana. Praegu läbib sadamat üle 50% riigi kaubakäibest, sealt kulgeb raudtee üle Andide Buenos Aires`esse.
Valparaiso on riigi tähtsaim suvituspiirkond, ilus turismilinn ja Lõuna-Ameerika populaarsemaid rannakuurorte. Siin on Tšiili presidendi suveloss Cerro Castillo, linna lähedal Isla Negro`s on Nobeli preemia saanud luuletaja Pablo Neruda majamuuseum ja mäekünka otsa sõidab omapärane tõstuk, mis kasutusel juba üle 100 aasta.
Läbi binoklisuurenduse nägime Valparaiso sadamas ankrusseisvat ilusat valget purjelaeva Esmeraldat. See neljamastiline õppelaev on üks vähestest käigusolevatest barkantiinidest maailmas. Pärast Pinocheti võimuletulekut tehti laevast ujuvvangla, kus ööbimisvõimalusi pakuti ka paljudele nüüdsetele eurooplastele. Äsjatoimunud purjeka Euroopareisu ajal ei lubatud laeva Londoni sadamasse, sama seisukoht oli ka Hollandil ja Rootsil. Tekkinud diplomaatiline skandaal ei lahenevat enne Tšiili mereväe vabandusi kannatanute ees.
Õhtune jalutuskäik puhastel Vina del Mar`i tänavatel ja vaated valgustatud värvilistele purskkaevudele oli meeldiv elamus. Saime esimesed maitseelamused Tšiili lihapraadidest.
Lend üle ajavööndite tekitas reisikaaslastes väsimust. Mul mitte väga. Jalutasin õhtuses linnas, öises internetikohvikus vahetasid esimesed tervitused kontinentti. Mägedejalamil tuledesäras öine Vina del Mar oli topeltilus.
Edasisõiduks Panamericanale valisime mereäärse tee. Ilus on sõita mägede ja ookeani vahel, teeääri kaunistamas palmid ja kaktused, põõsaste vahel jalutamas eeslid. Piirkond muutub silmnähtavalt poolkõrbesemaks, istandusi jääb järjest harvemaks kuni lõpuks koonduvad vaid jõgede niisutatavatesse orgudesse.
Ööbima jõudsime selleks õhtuks väikesesse, ligi 100 000 elanikuga keskmiselt räpasesse tööstuslinna, Limarí provintsi pealinna Ovalle`sse. Ei ole turismilinn. Pimeda vihmase linnatänava kirikutrepil puhkas üks kodutu, ainus kahenädala jooksul Tšiilis nähtu. Hotelli pererahvas oli lahke: veinipudeliavaja leidis abivalmis sõstrasilmne hotellitar lõpuks oma magamistoa kummutisahtlist ja ka Ene seljakotis pool maailma läbirännanud brändipudel leidis ses hotellitoas oma otsa.
14.05 ,Ovalle – La Serena – Elqui org – Vallenar – Copiapo
Otseteed üle mägismaa Ovallest Vicunasse ei soovitatud. Kaardilegi oli see kruusakattega tee märgitud väga peene, kohati katkandliku joonega. Pärast põhjapiirkondade mägikogemusi võinuks selle põneva ala siiski läbida. Katkendlikud jooned kaardil meid reisi lõpupoolel enam ei häirinud.
La Serena`s, Coquimbo regiooni pealinnas elab üle 120 000 elaniku. Linna hakkasid hispaanlased rajama 16. saj. keskpaiku. Koloniaalstiilis ehitistega vanalinn on selle ajastu stiilsemaid vaatamisväärsusi. Kesklinna tänavad on kitsad ja nagu Tšiili liikluses ikka kombeks- üks suund korraga, ehk et paljud Tšiili linnade tänavad on ühesuunalised. Meil õnnestus seda fakti kuni reisu lõpuni aegajalt ignoreerida, põhjuseks vahel tähelepanematus ja mõnikord paratamatus, kuid üldiselt hakkasime võõrapärase liikluskorralduse ja -märkidega juba harjuma.
Elqui org on La Serenast sisemaa poole jääv põllumajanduslik piirkond, oaas poolkõrbes. Kõrgete paljaste mägedega ääristatud oru põhjas voolav jõgi on hüdroelektrijaama tarbeks ülespaisutatud. Kõikjal laiuvad apelsiini- ja sidrunipuude-, papaia- ja viinamarjaväljad, näha on kartuli ja suhkrupeedi põlde. Kasulikku põllumaad ei ole mägede vahel lapikestki harimata jäetud, leebe kliima võimaldab kasvatada kohati kaks saaki aastas. Apelsiinidest oleme täissöönud, papaiad põllul maitstud, laimid samuti proovitud. Viinamarjadki on valmis – käes on varajane sügis, viljakoristuse aeg.
Observatooriumide rohkus on andnud Elqui orule UFO- ja tulnukarohke koha maine. Orus on kolm maailma suurimate hulka kuuluvat observatooriumi: USA ja Tšiili ülikoolidele kuuluv El Tololo, Euroopa Liidu finantseeritav La Silla ja ameeriklaste Las Campagnas. Mägede kuiv ja hõre õhk, paljude selgete öödega taevas ning linnade vähesus lihtsustavad tähistaeva jälgimist. Mamallucca observatoorium Vicuna lähedal on õppeotstarbeline turistikas. Kiire päevane ringkäik selles tutvustas lõunapoolkera tähistaevast. Proffessionaalsematesse on juurdepääs keelatud, vähemalt tuleks külastusaeg tellida nädalaid varem interneti teel.
Linnutee galaktika näitab end Lõunapoolkeral teisemast küljest. Öösel säravate tähtede hulk on palju suurem, kui meil, põhjapoolkeral. Kuusirp on kummuli, õigemini selili ning asub madalal horisondi kohal. Lõunarist jäi leidmata, kuna kodutöö taevaatlasega oli tegemata.
Pisco on kohalik viinamarjaviin, mis maitselt meenutab brandit või viskit ja mida müüakse 40 või 50 kraadistena. Gruusias kutsutakse sarnast jooki tšatša`ks, Itaalias grappa`ks, Kreeta saarel on joogi nimeks raki. Vicuna lähedal Camino a Peralillo piscotehases tehti meile umbes tunnine lahke ja põhjalik ekskursioon alates mahlapressimisest kuni degusteerimiseni. Reklaamtoodangut sai esinduspoest kaasa osta. Sealt on pärit ka riigis ainsana toodetavad, turistidele hästi minevad, Lihavõttesaare hiiglaslike kivikujude kujulised piscopudelid. Giidi andmeil neid riigist peaaegu ei ekspordita. Matid tumemustad pudelid on klaasist, mitte savist nagu hiljem Helsingi lennuväljal mahaloobitud pagasis selgus.
Orus on palju puutornidega kirikuid, neid on tegelikult riigi igas suuremas külas. Vicunas on omapärane puust torn Torre Bauer, mille sajandi algul lasi ehitada Saksa päritolu linnapea.
Teekond La Serenast Copiaposse on sõit üle mägede kõrbesse. Enne kõrbepiirkonda jõudmist tuleb sel teekonnal ületada ca 2 km kõrgune mäeahelik, mille läbimine vihmasajus osutus tiba ohtlikuks. Vaadates paari kilomeetri kõrgust mäejurakat, mille tipp mattub tumedatesse pilvedesse, kus šerpentiini paljudel korrustel roomasid bussid ja veokid, tekkis põnev aukartus. Ülesse platoole jõudsime õhtupimeduses ning selgus, et vihmasajuga kaljuservadelt teeleuhutud rasked kivikamakad ohustavad tõsiselt liiklust, rusika suurusi kivitükke pudenes robinal, sekka ka suuremaid. Lisaks sõit pimedas läbi sügavuduse pilve, nähtavust kohati vaid kümmekond meetrit, võibolla vähemgi. Tekitas elevust. Teeserva oli puhkama jäänud üks kivikamakatega pihtasaanud veoauto. Tagasitulles otsustasime selle teelõigu läbida päevavalgel. Siit põhja poole sajab vihma harva.
15.05 .Copiapo – Caldera – Chanaral – Antofagasta
Ööbima jõudsime Copiaposse, mille ajalugu on seotud eelkõige vase- ja hõbedakaevandustega. Üllatavalt ilus oli koloniaalstiilis hoonestusega keskväljak ja barokkne kirik. Väga mõnus oli peaväljak õhtutuledes.
Copiapot võib lugeda Atacama kõrbe alguseks. Hommikul ärgates lõõskas päike, vihmasajud olid jäänud seljataha. Mõõtmete, kuivuse ja mägise piirkonna tõttu kutsutakse Atacamat maailma inimvaenulikumaks kõrbeks. Taimestikust, kui seda üldse on, jäävad silma üksikud kaktused ja akaatsiavõsa, mõnel mäeküljel ka lupiinide põõsaid.
Siit ligi 160 km kaugusel läänes Argentiina piiri ääres on Tšiili kõrgeim, Lõuna-Ameerika kõrguselt teine tipp Nevado Ojos del Salado - 6893m. Kahe riigi piiril on maailma kõrgeim tegevvulkaan Llullailaco – 6723 m.
Sõit mägedes ja kõrbes pakub vaheldust. Teeservas kasvas erinevaid liike kaktuseid, vahel sekka mõni põõsas. Põhja pool muutusid vormid, värvid ja taimkate. Vahel oli akna taga kivikõrb, siis savikõrb, lõpuks liivakõrb, enamasti polnud silmaga näha mingit elusat loodust. Aegajalt sibas ringi üksikuid rebaseid. Värvid sõltuvad kivimikoostisest: Kivikaljud võisid olla pruunid või hallid, punakad või mustad. Päikesesäras olid nad vahel kuldkollased, loojangud muutsid värvigamma kirevamaks.
Mida lähemale Antofagastale, seda liivasemaks ja punakamaks kõrb muutub. Mägedevahelised teelindid venivad järjest pikemateks ja sirgemateks, silmapiir nihkub järjest kaugemale.
Kohanimedest domineerisid sõnad Carmen ja Sierra. Nende nimeühenditega külasi ja platoosi, mägesid ning orge, veinisorte ja reklaamsärke oli palju.
Caldera – väike kalasadamaga kõrbelinnake. Lahel on ankrus sadakond kalapaati-laeva ja kaldal väike kalaturg kõiksugu mereelukatega. Turuletil müüdava tuunikala läbimõõt võis olla oma 30 – 40 sentimeetrit. Kai ääres solbedravad ringi üksikud merelõvid, pelikane on kõikjal nagu meil kajakaid.
Suveniiriputkast leidsin nikerdustega vesipiibu, mis tehtud mingist pisikesest kõrvitsalisest, peale kleebitud kuivatatud kaheksajalad ja mingi eluka hambad. Sissetõmmatud ja tubakalõhnaline.
Caldera lähedal mere ääres, mingis rahvuspargis, teatud aastaajal, pesitsevad Lonely Planet`i andmeil merelõvide kolooniad. Mitte mais. Nägime suurt, ligi poole meetrist sisalikku - mingit liiki iguaan`ist ja pelikane. Tutvust tegime meresiilidega. Loodus on fantastiline: Kivikaljud, -rahnud ja -saared ning paari-kolmemeetrised murdlained. Veidi kaugemal avastasime mõnusa liivaranna ja kastsime end Vaiksesse ookeani. Vesi on karge, temperatuur ei ületa külma Peruu hoovuse tõttu aastaringselt 17 – 18 kraadi.
Lainetevahusel madalas rannavees leidus merisiile. Päris jube, kui peaks mõnele paljajalu otsa astuma. Merisiile müüdi turgudel, kuidagi seda nõelapatja ka süüakse.
Tšiili elanikud on rõõmsameelsed, lahked ja mitte pealetükkivad inimesed. Hoiatati ka varguste ja pisiröövide eest, eriti öösiti. Juba reisu alguses hoiatati kaamera üleõla kandmise eest, ei olevat hea ka öösiti ringikolada. Autot soovitati hoida vaid valvatavas parklas, mitte tänaval. Nii me enamasti tegimegi ja mingeid vahejuhtumeid meil reisu jooksul ei olnud.
Antofagasta on pirakas, ca 200 000 elanikuga kõrbe-sadamalinn. Linna lähedal on Paranal`i observatoorium. Siit kulgeb raudtee üle Andide Boliiviasse ja Argentiinasse.
Raudteid üle Andide läheb Tšiilist kolm: Valparaisost, Antofagastast ja Aricast. Ka piki riiki jookseb rööpapaar. Vaikse ookeani ääres üle 4000 km riigipiiri on sadamalinnade transiitkaubanduse näol kindlasti suureks sissetulekute allikaks. Riigis oldud 2 nädala vältel ei juhtunud nägema ühtki reisirongi. Võibolla neid on kuid paistis, et reisitakse põhiliselt lennukite, autode ja bussidega.
Reisukaaslased vajusid õhtul linade vahele, mina tegin tiiru linna peal. Linna kireva ööeluga tutvumine ei viinud küll “kodust“ kaugele, kuid võõras kohas eksimise päästis taksojuht. Kirevates tuledes toplessbaaris aegaveetnud kaks tšiilitari oskavad aga nüüd paremini rumbat ja tšaivi tantsida, pillimeestelt tellitud euroopalikku valssi peavad veel harjutama.
Tsiilis, nii linnades kui külades kannavad kõik koolilapsed hästiistuvat ilusat koolivormi. Veidi vahelduvad värvitoonid ning riigi eriosades sõltub ilmastikust komplektsus. Tüdrukud on seelikutes või pükstes, lipse kannavad enamasti mõlema soopooled. Dzemprid ja valge pluus kuuluvad alati vormi juurde. Meeldiv vaatepilt linnatänavatel.
16.05 .Antofagasta – Calama – Valle de la Luna – San Pedro de Atacama
Antofagasta ümbruses jätkub endiselt igavesti kuiv, kuum, veetu ja elutu Atacama kõrb, mille servas kõrguvad 5000 – 6000 meetrised lumiste tippudega Andide mäed. Maailma ühes kuivimas piirkonnas on pruunikate liiva- ja kiviseguste kõrbeväljade mõõtmed tohutud. Asfaldilint kulgeb kümnete kilomeetrite kaupa otse, silmapiir alati sinise taeva taustal ulatub mitmeid kordi kaugemale. Juhan Liivi ”Igav liiv ja tühi väli..." on selles paigas omandanud konkreetsed piirjooned. Asustus on hõre. Üksikuid külasid on vaid jõeorgudes ja oaasides.
Kõrbed moodustavad 23% maismaast maailmas. Atacama kõrb eksisteerib tänu Andide mäestikule, mis takistab niiskete õhumasside liikumist. Sademevähesust soodustab ka külm Peruu hoovus. Need kaks kokku tekitavad piirkonnas püsiva kõrgrõhkkonna.
Atacama kõrb on enda nimele saanud sademetehulga maailmarekordeid: Väikseim aasta keskmine sademetehulk 0,8 mm 59 aasta vältel on mõõdetud Arica`s. Pikim vihmata periood maailmasm, 14 aastat, on kestnud Iquique`s. Tšiilile kuulub ka maailma vihmarekord - suurim keskmine vihmapäevade arv aastas. Keskmiselt 325 päeva aastas, sajab Bahia Felix`is Lõuna-Tšiilis.
Calama lähedal 3180 m kõrgusel olevas 12000 elanikuga Chuquicamata linna ümbruses on maailma suurim vasekaevandus. Leitakse palju muudki, erinevaid mineraale on maapõues mitukümmend sorti. Kaevandus asutati 1915 aastal, selle käigud ulatuvad kuni 670 meetri sügavusele maa-alla.
Üks omapärane vaatamisväärsus on Antofagasta-Calama tee ääres inimtühjas kõrbes: Pampa Union`i mahajäetud kaevanduskülas, kus elu jäi hauaplaatidele raiutu järgi aastaisse 1910-1940, on säilinud sürrealistlik surnuaed sadade ristide ja kümnete hauakambritega. Kabeliseina sees paistsid poolenistiavatud kirstud skelettidega ja neid katvate nahksaabaste ja riidetükkidega. Kõhedavõitu elamus, nagu vaimude linn.
Palju haudu on kõrbepiirkonna teeservades. Seal kus vähene elutegevus on koondunud vaid teede äärde, polegi mõtet inimesi mujale matta. Igatahes Tšiilis arvatakse, et peale surma jäävad hing ja keha kokku ning seepärast on kaitseks kuuma ja kõrvetava päikese eest ehitatud matmispaigale tihti väike kivist majake – animita. Mõni animita on üsna suur ja uhke vahel on laotud vaid lihtsam kivihunnik. Ka ristid matmismajakesel võivad olla lihtsamad ja puidust või uhkemad ja metallist. Enamasti olid hauad kaunistatud kastmist vähevajavate kunstlilledega.
San Pedro de Atacama. Oaas Atacama kõrbes. Tšiili turismipüünis, asulas on umbes 1000 alalist elanikku. Päevasoojus on aastaringselt 22-28°C.
Linna kitsaid tänavaid piiravad ühekordsed majad on ehitatud kividest ja punakat värvi savisest mudast.
Merepinnast 2450 meetri kõrgusel olevast San Pedro asulast näeb 40 km kaugusel asuvat 5916 meetrist Volcan Lincancabur`i, millele austava nime “küla mägi“ on andnud indiaanlased. Vulkaanikraatris viidi vanadelaegadel läbi ohverdustseremooniaid. San Pedrost mõne kilomeetri kaugusel on Tulori küla, kus inkade eelsete Atacameños`te ehk Atacama indiaanlaste eluasemete jäänuste vanuseks on hinnatud ligi 3000 aastat.
Linnas on koloniaalstiilis ehitusarhitektuur, aastast 1577 pärinev kirik, käsitööturg, arheoloogiamuuseum ja mõned omapärased söögikohad. Kogu linnaelu on orienteeritud turistide teenindamisele. Asfalteeritud teid peaaegu ei ole, asula hõng on meeldivalt omapärane. Hoovides kasvasid granaatõunapuud. Ei näinud ühtki värskemalt remonditud maja, värvitud ust ega akent, ometi oli kõik vajalik olemas. See käibki linna stiili juurde. Selles kuivas kõrbes vist midagi ei vanane ega eriti uuene kah.
Kosmoseprogrammidest.: Vulkaan Lincancaburi kraatris ja mujal Atacama kõrbesolevaid loodustingimusi kasutab NASA Marsi kosmoseekspeditsioonide ettevalmistusteks. Kõrbes katsetatakse marsikulguri mudeleid, mehitatud lendude tarbeks skafandreid, nendega ronimist ja jooksmist mägedes jne. Fotod Tšiili kõrbepiirkonna loodusest ja planeet Marsist on väga sarnased.
San Pedro de Atacamast 50 km. Boliivia poole Chajnantori platool, 5100 m. kõrgusel merepinnast, algas astronoomilise superkõrva ehitamine. Euroopa Lõunaobservatoorium ning USA Riiklik Teadusfond ehitavad sinna maailma suurima ning võimsaima raadioteleskoobi. See üks kuivemaid kohti maailmas on vaba segavast õhuniiskusest.
Keset Soola-Kordiljeere, 15 km kaugusel San Pedrost on Valle de la Luna – tuule mõjul kummalise kuju võtnud pinnasevormidega maastikukaitseala. 2400 m kõrgusel üle merepinna asuv looduse veidruste kogumik on koht, kus väikese soolajärve ümber on koos hulk kivist ja soolast moodustisi. Parima vaate saab paarisaja meetrise liivamäe otsast. Ronida oli raske ja iga sammuga vajus poolevõrra tagasi, see on esimene kõrgusest tingitud jõuetu hingeldamine. Alla sai õnneks kiiremini. Pinnaseerosioon on seal tekitanud liivaluiteid ja andnud omapärase kuju kaljudele. Ümberuse kõrbeväljadel on värvilisi soolaliivastalagmiite. Päikeseloojangu värvidemäng valgustpeegeldavatel soolakristallidel ümbritseva looduse taustal on midagi meeldejäävalt ilusat. Igal õhtul vaatavad seda etendust arvukad turistide hulgad.
17.05 San Pedro – Flamingode Rahvuspark Los Flamencos - Atacama Suur Soolajärv Salar de Atacama – San Pedro
Väljasõit San Pedrost rahvusparkide suunda on ühtlasi kui piiripunkti läbimine. Vahetevahel kontrollitakse passe, autode dokumente. Erilisi inimasustusi enne Boliiviat ja Argentiinat ei ole. Sattusime kolme riigi piiride ristumiskohast vaid mõne kilomeetri kaugusele. Teeviidad sihtisid Laguna Verde`sse, mägijärve äärde Boliivias. Vaid paarisaja kilomeetri kaugusele siit üle Andide Boliiviasse jääb maailma suurim Uyuni soolajärv, kuhu turiste meelitavad lumivalged siledad soolaväljad.
Rahvuspark Salar de Atacama. Atacama kõrbe Suur Soolajärv on keskmiselt 100 km. pikk ja 40 km lai, ta on suuruselt maailma kolmas soolajärv. Suvel on järv peaaegu kuiv. Mõnedel päevadel aastas pidavat mägedes vihma sadama, siis muudab ülalt alla voolanud vesi soolaväljad veerikkamaks. Kuulatasime looduse helisid. Soolakõrbes valitseb ääretu avarus, vaikus ja tühjus. Tuulekohinat ei ole, vahel vaid mõni flamingo tiivaplaks. Mõnes suunas silmapiir puudub. Kummaline.
Atacama Suurel Soolajärvel ei kaevandata soola ega kihutata autodega nagu mõnel muul siledapõhjalisel soolalademel. Seal on kümnete kilomeetrite kaupa kuivanud soolakamakaid, nagu pisikesi stalagmiite, nende vahel ka veeloike – laguune kus varahommikul näeb toituotsivaid roosakaid flamingosid. See on soolakõrb.
Kella 8.00 paiku saabuvad esimesed turistibussid häirivad nende igapäevast toiduotsingut. Flamingode söögitseremoonia on vahva: Pea on soolases vees ja kere liigub mingis jalgade naljakas liikumistaktis ümber vettepistetud noka. Nii kümnete minutite kaupa. Nagu flamenco tants. Veeloikudes on tõesti üleküllastunud soolalahus. Maitsesin.
Soolajärvede piirkond algab koos kõrbe algusega Copiapo kandi laiuskraadilt ja neid jätkub kuni Arica lähistele riigi põhjatipus. Soolajärved on koondunud Andide lähedale nii vasakule, kui paremale poole mägesid, st. samapalju või rohkemgi on neid ka Boliivia ja Argentiina territooriumil.
Kondasime ringi, käisime mingi lumepiiril asuva mägijärve ääres, katsusime karget ja uskumatult tumesinist vett. Inkade impeeriumi järeltulijaid, elas ka 4000 m kõrgusel. Kasvatatakse kartulit, ube ja maisi, peetakse loomi. Lambakarju, kitsi ja eesleid näeb igas külas, vahel ka hobuseid. Laamakarjad olid selleks aastaajaks lahkunud kaugemale-kõrgemale mägedesse. Mõni külamaja oli korralikum, enamus parajad lobudikud. Katusekattena kasutatakse palju mingit pikakõrrelist heina.
Mitte alati ei luba põliselanikud endid filmimida ega pildistada, paljud siin arvavad, et pilditegemine viib hinge ära.
Tšiili loomad. Laamasid me looduses ei kohanud, küll aga tervitasime mitmeid rebaseid. Culpeo rebaseid. Neid lippab kõikjal Atacama kõrbepiirkonnas. Mägedes nägime chichillaliste perekonda kuuluvat pikasabalist hinnatud karusnahaga kõrbehiirt Vizcacha`t – veidi jänest meenutavat looma, kes elab kuni 5000 m kõrgusel.
Ohtlikult mürgiseid madusid Tšiilis ei ole. Kohata võib äärmiselt vähe madude liike ja nendegi leidmine jääb vaid spetsialistidele. On vaid paar sorti mitte väga mürgiseid ämblikke, kes pidavat ka suhteliselt haruldased olema. Käelaba suurune ja karvane "Araña Pollito" on täiesti kahjutu. Pisikesed, musta värvi "Araña del Rincón" ja suure punase kõhuga "Araña del Trigo" on mürgised.
National Geographic`u telesaate andmeil eksib Tšiili vetesse vahel haisid. Ekraanil näitas mõrtsukhaid. Kirjandusest ja internetist midagi sellist ei ole avastanud, küllap oli tegu juhusega.
Tšiili ohtlikuim loom on puuma – Andide lõvi. Ta elab kõikjal Andide mäestikus ja tunneb end ühtviisi hästi nii mägedes kui troopikametsades, kuumades kõrbetes ja sügavas lumes. Puuma kasvab kuni 2,8 m. pikkuseks, toitub laamalistest ja lindudest. Teda mägedes näha võib üliharva.
Omapärastest loomadest elab kuni 2000 m. kõrgusel Valdivia ja Elqui oru vahelisel alal skunk. Umbes kassi suurune karusloom sööb marju ja pisikesi saakloomi ning enesekaitseks pritsib mitme meetri kaugusele erakordselt haisvat vedelikku. Samas piirkonnas skunkiga võib trehvata ka opossumhiirt. See roti suurune elukas oskab oma saba kasutada tundliku haardeelemendina.
Kõige arvukamalt on Tšiilis koeri. Omades arvatavasti mingisuguse püha looma staatust vedelevad nad kõikjal tänavail. Pehme kliima tõttu pole neil kodu või kuuti vist vajagi. Nad tunduvad olevat sõbralikud, tagasihoidlikud ja ei häiri kedagi. Kasse nägime 2 nädala jooksul terves riigis 2 tükki.
Tagasi San Pedro`sse jõudes läksime Feria Artesanal`i käsitööturule. See on 50-60 m. pikk käsitöötänav on kahelt poolt ääristatud suveniirilettidega ja mille katuseks on vaid päikestvarjavad puulatid. Müüakse ja samas toodetakse kõiksugu kõrbe- ja indiaanitemaatikaga padajanni. Lettidel on eheteid, riideid, puunikerdusi, keraamikat, muusikariistu... Siit sai ostetud indiaaniteemalised laamavillased kampsunid.
Õhtu veetsime hubases, stiilse interjööriga kõrtsus. Saali kamin oli vahva – savist ja mõlemalt pooltavatud, läbi kamina ulatuva koldega. Midagi uut. Kelnerid olid kiired, kärmed lahked ja iseloomulikult-hispaanialikult särtsakad ja lõbusad. Töö tegemise kõrvalt jätkus neil aega laulda, tantsida, särav naeratus oli alati näol.
Õues kõrtsu ees tundis kohalik noormees huvi meie päritolu kohta. Vastuse saanud, kehitas õlgu, lõi käega ja hindas asja ühemõtteliselt – national geographic.
Elektrit sai linnas 7.00 – 23.00. Tundus, et energiat toodetakse väikses hüdroelektrijaamas San Pedrost läbivoolava Rio Puritama jõel, mille paisu taha kogutakse öösiti vett. Vaatamata sellele kestab mõnus melu küünaldevalgel veel kaua.
Pillimeeste muusikastiil oli juba tuttavalt äratuntav. Kogu kõrbepiirkonnas - linnatänavatel, raadios, restoranides hakkab kõrva kohalik indiaani-kreooli rahvamuusika, mis segunenud euroopalikuma stiiliga. Äravahetamiseni sarnased lood põhinevad indiaani folklooril. Ansambli koosseisu kuuluvad alati kitarr ja bango, flööt, tam-tam`id ja vahel muid löökriistu ning ka “käsiorelit“ meenuav nn. Andide flööt - selle instrumendi maketti müüakse kõikjal suveniiripoodides üle Tšiili.
Algsed rahvuslikud puhkpillid olid cana, erke ja siku. Antara ja quena on inkade flöödilaadsed pillid. Igaljuhul kuumad ja rütmikad lood nende muusikariistadega annavad sellele muusikale erakordselt mõnusa värvingu. Stiili vahva omapärasuse tekitab meloodia ja saatemuusika erinev taktimõõt.
Õhtul jalutasin San Pedro külatänavatel ja kiikasin restoranidesse. Leidsin väga kihvti sisehooviga, liivapõrandaga, seletamatult hubase kõrtsu. Öö poole, kui kohalik band puhkepause tegi proovisin nende mõnusat 12 keelset kitarri. Inglisekeelne Clementain, mis piisavalt internatsionaalne ja paar vana EÜE laulu läksid mõnusa õllese meloodiaga vahepaladena hästi peale, eriti laululembesele austerlaste kambale. Bango- ja trummimees mängisid kaasa. Kihvt laulupidu oli, kasvas ka õlle läbimüük. Püüdsin vahepeal “koduskäies“ ka varalahkunud reisikaaslasi äratada, kuid asjatu vaev. Olek tavalisest kõrgemas mäestikus, päevaväsimus ja õhtusöök olid võtnud oma.
18.05 .San Pedro – El Tatio geisrid - San Pedro – Iquique
El Tatio geisriväljadele tuleb väljasõita kell 4.00 hommikul. Ärkamine ei ole kerge. Mulle. Eelmine õhtu oli pikk – magamiseks jagus vaid 2-3 tundi. Riietumine ja hommikusöök toimuvad linnaelule kohaselt hubases küünlavalguses. Kaasavõetav aimaraa rahvusest giid hilines pool tundi. Autot juhib Ene, mina veel magan. Teekond mägedesse ca 150 km kaugusele ja 4300 meetri kõrgusele kestab ligi 3 tundi. Kuigi all kõrbes on hommikul 10-15 kraadi sooja, valitseb geisrite väljal 5 kraadine pakane. Kaasavõetud soojem riietus aeti selga. Kümneid purskavaid veejugasid näeb vaid varahommikul, osa neist tõusevad kuni 3-4 meetri kõrgusele. Ümberringi on podisev keevavee väli, jalge all jäätunud libe maapind. Omapärane. Turismireklaamides nimetatakse seda maailma suurimaks geisriteväljaks. Mõõtmeteks hindaksin umbes 200-300m x 500m. Vaatamata ilmakülmale saab geisrite kuumaveebasseinis mõnuga supelda. Veetemperatuuriks hindasime ca 40 kraadi.
Äkiline tõus kõrgustesse teeb mägedes tervisega viperusi. Kellel valutab või käib ringi pea, kel kaob jõud ning ega seda päris vältida polegi võimalik. Väikseimgi pingutus ajab hingeldama. Uimasus ja unisus vaevasid laskumisel kõiki. Paaripäevane aklimatiseerumine 2500 meetri peal päris ei aidanud. Vist väheks jäi. Järsk 2000 meetrine tõus 4,5 km. kõrgusele üllatas ikkagi. Alpinistidki teevad umbes 3000m peal esimesi aklimatiseerumislaagreid ja tõusevad ettevaatlikult mõnesaja meetri kaupa, meie põrutasime autoga järsku 4500 m kõrgusele. Oleks ka imelik, kui see kuidagi tunda ei annaks.
Tagasisõit San Pedrosse kulges giidi autojuhtimisel: Ta tegi meie pooluimaseid nägusid vaadates viisaka ettepaneku rooli istuda. Tagasi läksime kitsaid kruusateid mööda läbi mägikülade. Neli pisipeatust olid ka: meile poseerisid culpeo rebane, vizcacha, chichilla ja mingi mustavalge kirju suur lind. Mägede kohal tiirutas kull. Pisikeses, inimtühja ümbrusega paarikümne elanikuga mägikülas suunati meid tasulisse WC-sse! Turismipiirkond ikkagi. Nädala eest olid sarnase autoga sealt läbi sõitnud ka grupp eestlasi. Seda riiki need mägedepojad juba teadsid !
Tänu Lonely Planet`i juhatusele, asendamatu abimees reisil, leidsime kuumaveeallikatega linna Pico. Ujusime kaljurahnude vahel kuumas vees. Mõnus oli.
19.05 .Iquique – Pozo Almonte – Arica
Iquique, Tarapaca provintsi pealinn on Atacama kõrbe kuivemaid paiku. Vihma tilgub keskmiselt ühel päeval aastas. Mõnel aastal ei tibuta ja ainsaks niiskuseks jääb mereudu.. Majade katuseid ei remondita, tihti ei ehitatagi. Pole vajadust. Kogu vajalik joogi- ja tarbevesi tuuakse torustiku abil ca 100 km. kauguselt sisemaalt. Piirkonna tähtis sadamalinn. Nitraate, väävlit, salpeetrit on ümbruskonna mägedes ohtralt. Linnas olevat tont teab millega võrreldes maailma suurim kalalaevastik.
Kuni ülejäänud seltskond ärkas, tegin veel vaiksetel linnatänavatel hommikujooksu tiiru. Siin on kombeks prügikotid visata varahommikul tänavatele. Üpris kiiresti on prügiautod ja - koristajad oma töö teinud ja linnas jälle puhtus ja kord.
Iquique on vabakaubandustsoon, linna sissesõidul oli ees tollipunkt. Kontrollitakse dokumente, vaadatakse autodesse, vajadusel ka kottidesse. Prügikastile peab loovutama kõik kaasasolevad puuviljad, deklareerima peab fotoaparaadid ja kaamerad. Ei saanudki täpselt aru, kas sisseveetav apelsiin on salakaup või oli tegu taimehaiguste ja garantiiniga. Linnas on ladude – poodide piirkonnad, kus saab osta käibemaksuvaba kaupa. Pühapäev oli, tollipoed kinni, me ei ostnud.
Sõitsime laevaga merelahel, olid pelikanid ja käegakatsutavas kauguses merelõvid. Merekaldal, ilusal kaktuste alleel leidsime “laamaaia“. Lõpuks ometi nägime neid rahvusloomi, esindatud olid kõik liigid. Lõunatasime kenas rannarestoranis vaatega Vaiksele ookeanile. Tellitud meremolluski praes olid austrid, kaheksajalad, kalmaarid ja krabid.
Tšiilis ei ole piima. Müügil on vaid kõrgpastoriseeritud piim, -kohvikoor ning piimapulber. Vahukoort saab aerosoolpurkides. Tegelikult ei näinud vist ka ühtegi lehma, karjamaid ka mitte. Olen lugenud väidet, et Lõuna-Ameerikas veiseid ei kasvatatagi. Võibolla vähemalt Tšiilis see peaaegu ongi nii, kus neid mägedes ia kõrbes ikka karjatada. Internetis oli pilt Maipo kandi mägede taustal kuue musta-valgekirju lehmaga. Ehk olidki Tšiili ainsad. Poodides müüakse palju kitsejuustu sorte. Sealihapraadi restoranist võibolla ei leiaksgi.
Pozo Almontest mõnikümmend kilomeetrit itta otsisime jõe orust kaljujoonistusi, puukirikuid, vanade inkade hõngu. Kaljujoonistusi ei leidnud. Pimedaks läks. Kirik ja hõng olid. Küll aga orgu laskumine mõjus ergutavalt, justkui espresso kohvi eest: Kurvilisel, kitsal ja kruusasel mägiteel on autodel üksteisest möödumisega tõsiseid raskusi. Tihti peab keegi tagurdama, otsima “taskuid“. Pehme teeservaga, mööda kaljuserva roniva mägitee servas oli kilomeetrine kuristik. Tagasi ülestulles, trehvasime vastutulevat bussi. Sedakorda olime kuristiku poolsed. Üksteisest mööda ukerdades oli jubedalt põnev. Üles lauskmaale jõudes jäi meelde enneolematult ilus päikeseloojang: Roosa-puna-lilla värvidemäng mustjas-tumedate mägede taustal, mõned higipisarad otsaesisel hakkasid juba kuivama.
20.05 .Arica – Iquique – Tocopilla
Arica on Tšiili põhjapoolseim linn ookeani ääres, Peruu piirini jääb sealt 10-20 km. Ka siin on sademeid alla 1 mm. aastas. Maailma kõrgeim laevatatav mägijärv Titicaca jääb meist üle riigipiiri vaid 150 km. kaugusele. Teisel pool piiri on kunagine inkade impeeriumi pealinn Cuzco. Kaugel ei ole Machu Picchu. Ahvatlevalt lähedal, kuid teadmine, et rendiautoga üle piiri ei pääse, viisat ei ole ning aegagi napib, keerame autonina tagasi Santiago poole.
Sarnaselt Iquiqega on Aricagi umbes 200 000 elanikuga sadama- ja tööstuslinn. Ümbruskonna maapõuest leiab vist pooled Mendelejevi tabeli elemendid, linnast läheb raudtee üle Andide Boliivia pealinna, ca 300 km. kaugusel asuvasse La Paz`i. Käime ajaloomuuseumis, vedeleme liivarannal, katsume ookeanivett. Püüdsin krabisi. Maru vilkad on. Aimaraa moodi suveniirimeistrilt kauplesin välja mõõkvaala ninaluust valmistatud nikerduste ja merevaigust kaunistustega poolemeetrise torkeriista. Eksootiline suveniir.
Maastiku poolest on kena rannikuäärne umbes 500 km pikkune teelõik Iquique ja Antofagasta vahel: ühel pool ookean, teisel pool kuni kilomeetri kõrgusele tõusvad järsud, kaljused, ilma igasuguse taimestikuta rannikukordiljeeride mäed.
Ookeanireidil olevad pirakad transpordilaevad olid harjumatult kaldalähedal. Sealkandis laiub Tšiili süvik ning sügavus rannalähedases ookeanivees kasvab väga järsult. Veidi kaugemal ei ulatuks vist ankur põhja. Mööda mäešerpentiine vurasid maagikoormatega pikad veoautod.
Tagasitee läbi tuttavate piirkondade sujus kiiresti, ligi 1000 km päevas. Tavaline spidomeetri kiirusenäit Panamericanal liikudes kõikus 120 ja 160 km/h vahel. Hälbeid oli mõlemale poole. Hea auto, head teed ja avarused. Tšiili “peatänav“ oli tähistatud eeskujulikult. Öine Panamericana jättis teetähiste, helkurite ja liiklusmärkide külluses lennuki stardiraja mulje.
Allpool ekvaatorit on ühtteist ka vastupidi: Kui eessõitja näitab taganttulejale möödasõitu lubavat või keelavat suunatuld, siis on see vastupidine meie harjumustele.
Öine autosõit kõrbepiirkonna avarustes üllatas miskit uuega: Möödasõitudel oli keeruline hinnata vastutulevate autotulede kaugust, sest ei leidunud ühtki silmale kaugust hinnata aitavat pidepunkti. Keeruline oli pikkadel ja sirgetel teelõikudel mõista, kas vastutulev auto on 300 või 3000 meetri kaugusel. Mõnepäevane kogemus siiski treenis veidi silma.
Vaatamata suurele hulgale läbitud kilomeetritele, liikluspolitseid me peaaegu ei kohanud. Maanteepatrulli nägime vaid tiheda liiklusega Santiago ja Rancagua vahel. Linnade tänavail võis näha mootorratastel kordavalvavaid karabinjeerosid ja ratsapolitseid. Kogu riigis veedetud aja jooksul hakkas silma üks autoavarii.
21.05 .Tocopilla – Vallenar
Tocopilla. Väike tööstuslinn ühe peatänavaga. 21.mai on tähtis riigipüha, küllap mingi ajalooline võidu- või iseseisvuspäev. 21 mai nimeline tänav, nagu B.O`Higgins`gi, on olemas igas linnas ja enamikes külades ning on Tšiilis 100% - liseks abimeheks kesklinna leidmisel. Õhtune pidupäevaeelne linn oli rahvast täis. Pidutseti ja tantsiti.
Hommikul on tänavatel ruuporid, muusika ja paraad. Mundrites sõjaväelased ja valgete särkidega koolivormis lapsed näevad head välja. Marsitakse. Umbes-täpselt nagu vanasti meie 1.mai.
Auto avastasime hotelli parklast tossuks vajunud tagarattaga. Ei ole lihtne riigipühal lahtiolevat autoremonditöökoda leida. Kõigele vaatamata oli hotelli administraatori ja taksojuhi ühiselt leitud teenindus lahke, odav ja kiire.
Päevateekond kulges kiirelt juba läbisõidetud radadel. Õhtuks olime vihmasajuses Vallenar`is. Ööbisime. Hõbeda kaevanduslinn. Keskmiselt kole.
22.05 .Vallenar – La Serena - Santiago – Rancagua
Läbida tuli jälle mäekuru, mis tulles oli pime, vihmane ja kaljuservadelt allakukkunud kive täis. Sedakorda päev ja päikesepaiste. Tuttav udune pilv, mis varjas mäetippu istus aga endise koha peal.
La Serena. See kuurortlinn, ei tüüdanud teistkordseldki. Vanalinna vanakraami poed olid huvitavad. Pakuti tulelukuga eestlaetavaid püsse, mõõku, vanaraha, postmarke, ehteid jne. Ene leidis fantastilised flamingo ornamentikaga hõbedast küünlajalad. Mererannas rallitasime ATV-dega
Santiagost sõitsime läbi õhtupoolikul. Tulles oli pühapäev ja maru rahulik, nüüd tööpäeva õhtune tipptund. Sellist autode hulka ja nii tihedat ja närvilist liiklust nägin esmakordselt. Ikkagi kuuemiljoni elanikuga linn tipptunni ajal.
Reisu alguses õnnestus Santiagost osta üsna asjalik suureformaadiline Tšiili geograafiline kaart, kus ilmselt meelega oli küll väljatoodud linnadevahelised kaugused, kuid mitte kaardimõõtu. Segadusi tekitas, kui kaardilt sentimeetrites mõõdetud teejupp looduses osutus arvatust palju pikemaks. Taipasime varsti, et neid mägede siiruviirulisi tõuse ja langusi ei olegi võimalik kaardile kanda – sellest ka mõõtevead.
Santiagost lõuna suunas Rancaguas, vastupidiselt põhja piirkondadele, olid linn ja hotellid rahvast täis ja hotellide hinnad laes. Vedas, leidsime apartment hotelli 3 toa, teleka ja köögiga. Tegelikult olid meil reisul kaasas ka telgid kuid vajadust neid Tšiilis oldud aja jooksul kasutada ei olnudki. Enamasti nii umbes 100 EEK-u eest inimese kohta leidsime ööbimiskoha alati.
23.05 .Rancagua – El Morado Rahvuspark – Rancagua
Viimase Tšiili päeva vallutuseks jääb El Morado Rahvuspark mägijõe Rio Maipo ümbruses. Loodus lõunapool Santiagot on hoopis teisem - vett on jõgedes küllaga ja kõikjal tihedad leht- ja okaspuumetsad. Kasvasid pöögid, kuused ja männisarnased araukaariad. Mägikülade arhitektuur on euroopalikum.
Banos Morales`i kuumaveeallikate vesi on roostekarva ja sogane, kuid soe. Nimekiri veessisalduvast näitab kümmekond keemilist elementi. Turismihooaega ei ole, hobused ja eeslid jalutavad omapäi külatänavatel. Puudel on kollakaid lehti, tunda on sügise hõngu.
Tagasisõit Rancaguasse läheb läbi Rio Clarillo rahvuspargi samanimelise kiire mägijõe kõrge metsaga kaetud kaljustel kallastel. Mägede kõrgused ulatuvad 3500 meetrini.
Viimane Tšiiliõhtu. Kottide pakkimise vahel on aega toitu nosida, veini rüübata, meenutada ja unistada. Nii lähedale ja siiski nägemata jäi ahvatlev Peruu oma ikade kultuuriga. Tundus nagu oleks hulkunud äärelinnas, inkade kesk- ja vanalinn jäid nägemata. Midagi peab jääma ka järgmiseks korraks. Peruu jääb järgmiseks unistuseks. Autoga on läbitud 6500 km, kõikjale kahe nädalaga ei jõudnud. Siiski, üks maailma eriskummalisemaid paiku on nähtud.
24.05 .Rancagua – Santiago lennujaam – Buenos Aires - ...
11.00 väljus Santiago - Frankfurt`i lennuk. Avise autorendifirma sai tallekuuluva tagasi. Kohtusime Tšiili lõuna tipus, Punta Arenas`es käinud reisikaaslastega. Muljetamist jätkus kogu pikaks lennuteekonnaks.
25.05 ...- Frankfurdt – Helsingi – Tallinn
Tagasisõit tundus olevat poole pikem. Buenos Aires oli igav, Frankfurt`i supersuur lennujaam ei pakkunud enam huvi ja Soome laht oli nagu laiem. Helsingi laevasadam oli viimaste nädalate räpaseim ja kärarikkaim koht, kus saalitäis purjus soomlasi püüdsid üksteisest ülerääkida.
21.30 Tallinn. Kestis veel Eurovisiooni Tallinna lauluvõistlus. Võitis Läti.
Reisil olid: Ene, Indrek, Oliver, Priit, Veiko.
Kirja pani Veiko Raieste
No comments:
Post a Comment