.
Mehhiko vanima kõrgkultuurikandjad olid olmeegid. Nad elasid Mehhiko lahe lõunakalda madalikel aastail 1150 ekr.-200 pkr. ja neile omistatakse palju Vana-Ameerika leiutisi. Lõuna pool Vaikse ookeani kaldal Mitla`s asusid 400 – 1000 pkr. sapoteegid. Alates 9. sajandist kujunes sama asula läheduses misteekide kultuur. Piki Vaikse ookeani rannikut levisid veidi algelisemad ehk nn. Lääne kultuurid. Arenenud olmeekidest loodes olid Golfo`d ehk huasteegid ja totonakid ehk El Tajini kultuuriala.
Praeguses Guatemaalas ja Yukatani poolsaarel oli 300-900 pkr. maajade asupaik. See oli Vana Ameerika esimene linnalik kultuur, mille keskus asus Teotihuacan`is ja mis oma õitsengu tipul oli 400-600 aastatel pkr. ja valitses pea kogu Vahe-Ameerika üle. Pärast Teotihuacani langust tungis keskplatoole 10.sajandi keskpaiku suhteliselt madala kultuuriga sõjakas tolteekide hõimuliit, kes omandasid eelkäijate kultuuri ja rajasid uue pealinna Tolan`i ning levitasid oma võimu ka Yukatanil asunud maajade linnriikides Chichen-Itzas, Uxmalis ja Labnas. Keskplatood asustanud suguharude hulgast kerkisid 14.sajandi keskpaiku esile asteegid. Nad asutasid 1325. aastal ca 50 km. kunagisest Teotihuacanist lõuna poole Texcoco järve äärde, praeguse Mexico City kohale Tenochtitlani linna ja ühendasid osa Mehhikost oma võimu alla. Asteegid rajasid sõjameeste ja preestrite juhitud klassiühiskonna, kehtestasid sõjalise teokraatia.
Vana Mehhiko usundid ja jumalad olid ühised paljudes kultuurides. Juba Teotihuacanis tuntud Quetzalcoatl oli jumaluseks ka mitmetele teistele rahvastele. Levinud olid suurejoonelised ohverdamisrituaalid päikese- ja sõjajumalale Huitzilopochtile. Maiad oskasid piltkirjas kirjutada raamatuid, kuid kõik nende ülesleitud raamatud põletati hispaanlasest piiskopi Diego de Landa käsul. Astronoomias ja matemaatikas saavutati kõrge tase. Maiade koostatud oli täpne kalender ja matemaatikas kastati nulli. Mõned konkistadoorid üleelanud dokumendid sisaldavad ülitäpseid tabeleid Veenuse ja Marsi liikumisest ja sadu aastaid ette ennustavatest kuu- ja päikesevarjutustest. Ehitustehnikas ei tuntud kaart ega võlvi. Pikad ja kitsad ehitised olid kaetud puitlagedega. Ehitati astmik püramiide. Kõrgeim päikesepüramiid Teotihuacanis on 64,6 m. kõrge.
Teotihuacan. Umbes 100 aastat ekr. otsustati hakata 2200 meetri kõrgusele mägedesse rajama linna, mille põhiplaan meenutab malelauda. Ehitatud oli templitekompleks, paleedega ääristatud protsessiooni käik ja ulatuslik elumajade piirkond. Linn kasvas nii suureks, et lõpuks haaras enda alla rohkem kui 18 ruutkilomeetri suuruse ala. Esimesel sajandil pkr. rajati tähtsaim ehitis: kohale tassiti miljoneid tonne pinnast ja ehitati päikesepüramiid. Püramiidi alus on peaaegu sama, mis Cheopsi püramiidil 221 x 221 m., kuid kõrgust vaid pool Egiptuse omast - 64 m. Ehitise tipus on tempel, mis on vastupidanud erosioonile ja maavärinatele. Kujult sarnane on ka kuupüramiid, mille küljed on 42 meetri võrra väiksemad.
Teotihuacan oli Ameerika mandri esimene metropol, piirkonna religioosne- ja kaubanduskeskus. 1-2 sajandil oli linnas ca 150 000 elanikku. Teada olemata põhjustel jäeti linn 750 pkr. aastate paiku elanike poolt maha. Oli vaja 20. sajandi turismi, et elu ja liikumine Teotihuacani tagasi tuua.
30.06.1502 sattus Kolumbus Hondurase põhjaranniku Guajanasse. Merel kohatud suure indiaanipaadi meeskond, kuhu mahtus ca 25 inimest, tulid enda sõnul Mayami maalt ja siitpeale kutsuti neid maiadeks või ka maajadeks. Pärit olid nad Yukatani poolsaarelt ja hetkel olid kaubareisil praegusesse Hondurasesse.
Teistkordselt sattusid valged inimesed Hondurasesse 1511. aastal. Ekspeditsiooni eesotsas oli hispaanlane Diego de Landa.
1517 sattus Kuubalt läände siirdunud ekspeditsioon eesotsas Fransisco Hernandez de Cordoba`ga tormiga Yukatani poolsaarele. Maale minnes nägid nad indiaanlastel kuldehteid, mis olevat pärit kuskilt kaugelt. Peagi oli selge, et maiade maapõues kulda tõesti ei leidunud.
Purjetati lõuna poole. Champotoni linna juures ekspeditsioon hukkus. Koos väheste kaaslastega Cordoba küll indiaanlaste rünnakust pääses, kuid haavatuna suri siiski hiljem Kuubal.
Sarnane reis ja saatus oli ka Havannast startinud Juan de Grijalva`l. Reisu sihtpunktid olid Santiago de Cuba – Cozumeli saar – Champoton. Üheks retke eesmärgiks oli kättemaks Cordobat rünnanud metslastele, kuid see ei õnnestunud.
Hernan Cortez elas aastatel 1485 – 1547. Aastal 1504 sõitis ta kodumaalt Hispaaniast Uude Maailma Hispaniolasse, praeguse Haiti ja Dominikaani territooriumile. Ehitanud Santiagosse maja, oli ta valitud kahel korral kohalikuks linnapeaks. Ta oli edukas ja ohustas piirkonna kuberneri Diego Velazquezi karjääri. See tekitas kahe mehe vahel pingeid. Saanud teada lähedal asuvate maade võimalikust kullarikkusest asus Cortez organiseerima uurimisekspeditsiooni. Kui kubrner kavandatavast teada sai ning kartes kaasmaalase populaarsuse kasvu, püüdis ta Hispaania kuningale kaebekirja saates üritust nurjata, kuid Cortez jõudis enne vastuse kohalejõudmist laevade ja meeskonnaga sadamast lahkuda.
1519. 18 aprillil randus Hernan Cortez tema juhtimisel olnud 11 laevaga San Juan de Ulua saare lähedal, nüüdse Vera Cruz`i juures. Jõudes meeskonnaga Tabasco lähistele demonstreeriti kahuri kogupaukudega endi vägevust. Maale jõudes kingiti pärismaalaste poolt vägevale meretagusele tulnukale kuldehteid ja orje, teistehulgas hiljem furoori tekitanud indiaanitüdruk Malinche. Neiu õppis ära hispaania keele ja oli tõlgiks suhtlemisel kohaliku rahvaga. Indiaanineiust sai Cortezi armuke ja nõuandja, hiljem sündis neil poeg Martini. Nimi Malinche oli hiljem sealkandis reeturlikkuse sünonüümiks. Kõike halba, surma ja hävingut õnnestus tal varsti oma kaasmaalastele külvata kuhjaga.
Piirkonnas asus kolm vägevat linnriiki: Tenochtitlan, Texcoco ja Teacopan, nüüdne Tacuba. Asteegi riigi pealinn oli sel ajal Tenochtitlan, nüüdseks on samasse kasvanud Mexico linn. Pärismaalaste kolmikliidu juhid otsustasid tulnukatele teha viimaste ettepanekul kuldasisaldavaid kingitusi ning püüdsid olla viisakad ja lahked. Pärismaalased uskusid, et nende jumal Quetzalcoatl on saatnud maa peale valitseja ning neid tuleb kohelda aupaklikult.
Cortezi sooviks oli saada uue rikka koloonia kuningaks. Volitusteta ja isehakanud vallutaja plaanidega ei olnud kõik ta kaaslased nõus. Kuuba kuberneri Diego Velazquesi mõned tulised pooldajad tapeti ja vangistati ning nende laevad muudeti sõidukõlbmatuteks, et puuduks võimalus Kuubalt abi saada. Maiadelt leitud kulda saadeti Hispaania kuningale Karl 5.-le, kelle toetusel lootis Cortez oma plaanide õnnestumisele ning saada rikka maakonna kuberneriks.
16.08.1519 lahkus Cortez totonaakide lahkelt maalt Tlaxcala mägede suunas loodesse. Algas kullajaht. Teel asteekide maale vastupanu ei kohatud ning Tlaxcalalastest said hispaanlaste liitlased kuni lõpuni, kõikidel teekonna ettappidel. Neile nimelt ei meeldinud asteegid juba ammu. Teele jäänud Cholula linnas hävitati vastupanu osutanud linna juhid koos ca. 5000 elanikuga.
07.11. 1519 jõuti Tenochtitlani. Saabujaid võttis lahkelt vastu asteekide imperaator Motecuhzoma, kullaseid kingitusi tehti külalistele palju. Motecuhzoma vangistati Cortezi poolt samal päeval, kohe pealiku Axayacatli paleesse jõudmisel. Lõksu langesid ka hispaanlasi võõrustanud kohalikud ülikud. Päev hiljem nõuti paleesse kõike linnas leiduvat kulda ning varsti pealik Motecuhzoma elu nimel kogu ümberkaudset kulda. Läbirääkimisi ja nõudmisi aitas vahendada indiaanineiu Malinche. Kõik kindlusesse toodud kuldehted valasid hispaanlased koheselt kangideks.
Samal ajal valisid asteegid kolmikliidu vangistatud juhtide asemele kähku uued. Ülemjuhatajaks sai Motecuhzoma vennapoeg Cuauhtemoc – Langev Kotkas.
Kuubast jõudsid siiski kohale ka sealse kuberneri Velazquezi laevad. Laevastikku juhtis Narplido de Narvaez ning sõnakuulmatut Cortezi taheti karmilt karistada. Cortes jättis asteekide pealinna oma sõbra Pedro de Alvarado kamandada ja tormas osade meestega ja paljude tlaškalastega Veracruz`i. Ilma igasuguse lahinguta veendi ringi, või osteti kulla abil ära Narvaezi sõdurid ning Narvaez ise vahistati. Palju võimsama väesalgaga mindi nüüd asteekide pealinna tagasi.
Narplido de Narvaez, kellest hiljem sai Florida kuberner, uppus 1528a. ekspeditsioonil Mississipi suudmes. Õnnetusest pääses ekspeditsiooni kassapidaja Alvar de Vaca, kes hiljem jutustas Hispaania kuningale Carlos I-le ehk Karl 5-le luiskelugusid imedemaast ja oli imearstiks indiaanlastele.
Hispaania kuningas Carlos I (1500-1558) oli aastatel 1519 - 1556 Saksa – Rooma riigi keisriks ja koos selle ametiga hakkas kandma tiitlit keiser Karl 5.
Tenochtitlani elanikud olid ülestõusu äärel, olukord oli pinev. Poliitiliselt ja strateegiliselt oli asukoht tähtis. Kes valdas Texcoco järve ääres Tenochtitlani, see valitses kogu maad.
Asteekidel samal ajal jõudsid kätte sõjajumala auks peetavad iga-aastased pidustused. Alvaradolt paluti luba nende pidustuste läbiviimiseks. Pealinna tänavatel toimuski pidulik tseremoonia. Kui uhketes rõivastes asteegi aukandjate ja preestrite rongkäik jõudis Huitzilopochtli templisse ründasid hispaanlased relvituid indiaanlasi. Kõik templis olnud pärismaalased tapeti, hukkunuid loeti kokku ligi 3400. Rahva hulgas tekkis meeletu raev. Hispaanlased piiratigi sisse nende endi poolt vallutatud Axayacatali kindluses. Indiaanisõdurite arv linna ümbruses kasvas kiiresti.
Kindlus asus keset Texcoco järve, mis praegusel ajal paikneb Mehhiko pealinnas. Appi tõtanud Cortezi armee lasti kindlusesse ja seejärel põletati kõik sealt väljuvad sillad. Cortezi vägev armee osutus lõksus olevaks. Vangistatud asteegipealik Motecuhzoma tapeti oma palees. Enne mõrvamist oli ta haavatud ja tehti ettepanek kutsuda oma alamaid alistuma. Pealik keeldus.
Hispaanlastel tuli nüüd kindlus maha jätta ja üritada põgeneda. Sõduritel lubati võtta kaasa nii palju kulda, kui nad kanda suudavad. Kõike polnud võimalik kaasa võtta. 30.juuni öösel 1520 väljuti paleest. Kaasaskantavaid sillatükke tõsteti järjest edasi ja üritati jõuda suuremale maale. Öö oli vihmasajune, lisaks indiaanlaste rünnak. Vallutajate seas oli meeletu paanika, murdus ka ehitatud sild. Cortez ja väike paarikümne meheline grupp ratsanikke ime läbi siiski pääses. Hättajäänud kaaslasi ei abistatud ning põgeneti kuldakandvatel hobustel. Hukkus ligi 800 hispaanlast, järve ületamisel uppusid paljud taskutesse topitud kulla raskuse all. Ajalukku on see läinud kui Õuduste öö – La Noche Triste.
Cortez põgenes Tlaškalalasse. Relvi oli vähe, hobuseid oli järelejäänud ca 20. Neile sõbralike tlaškalalaste abiga alistati naabruses asuv Tlaxcala ja teisigi ümbruskonna piirkondi. Alistunud indiaanirahvad liideti kiirelt enda korpusega. Vastupanu ei sallitud, vaenlased kas tapeti, või müüdi orjusesse.
Abi 400 – le allesjäänud hispaanlasele tuli laevadega hispaaniast. Nüüd saadi jälle kahureid ja püssirohtu. 900 mehe ja 100 ratsanikuga vallutati pealinn taas. Lahing pealinna Tenochtitlani pärast algas 10.05.1521 aastal. 200 000 – 300 000 kohalikku elanikku jäid blokaadi. Suures vihas põletasid hispaanlased riigiarhiivi koos käsikirjadega. Lahingud linna ümber keststid kaua, kuid vähehaaval indiaanlased taganesid.
Pärst kaks kuud kestnud ägedaid lahinguid juba kesklinna jõudnud konkistadoorid löödi jälle taganema. Haavatud Cortez pääses napilt uuesti, blokaad ümber järve aga jätkus. 13.08. 1521 andis linna elanike säilitamiseks pealik Cuauhtemoc end Cortezile vangi ja linn alistus. Kaks aastat varem, 1519. aastal paleesse jäänud kulla meeletud hunnikud olid kadunud ja leitud ei ole seda siiani. Pealik Cuauhtemoci`i sõnul uputati paleesse jäänud kuld Texcoco järve. Varem Hispaaniasse Karl 5.- le saadetud kullakoorma röövisid piraadid.
Pealik Langev Kotkas jäi Cortezi vangiks aastateks. 1924-25 aastal retkel Hondurasesse satuti laia, arvatavasti Candelaria jõe äärde. Vangistatud asteekide ja nende pealiku abil ehitati üle jõe tohutu sild. Konkistadoor Cortez sai teada arvatavast asteekide ülestõusust ja 28.02.1525 Cuauhtemoc tapeti. Cortezi senine edu suurendas kuberner Velazquezi kadedust ja oma Madridi sõprade abil vallandas vallutaja vastu vandenõu, tuues põhjuseks truudusetuse Hisppaania vastu ja allumatuse kuningale.
Kas mõikas Langeva Kotka needmine või kuberneri kaebamine, kuid Cortezi õnn sellest hetkest pöördus. Kõiki tema edasisi ekspeditsioone tabas krahh ja ebaõnnestumine. 1535 aastal jõudis Hernan Cortez Californiasse, otsides sealtki Eldoradot, kuid ei leidnud. 1538 aastal, pöördunud tagasi Hispaaniasse elas ta seal vaeselt ja viletsalt ning väidetavalt põdes ka süüfilist. Asteegi pealiku needus jäi teda jälitama ka pärast surma Sevillas 1547. Ta põrm viidi 1562 aastal Texcocosse, hiljem Mehhikosse. 1823 vabadussõja ajal hauakamber purustati ja kast Cortezi kontidega peideti samasse lähedale territooriumile. Matmispaik leiti 1946. aastal.
Cuauhtemoc`i põrm peideti flaami munga nõuandel 1529 aastal mujale. Indiaanlased ehitasid endise templi õuele uue hauakambri ning selle peale maskeeringuks kabeli. Hiljem sama munga nõuandel ehitati sinna suur kivikirik, nii et hauakamber jäi altarialuse müüri sisse. Hauakambri saladust anti edasi suusõnaliselt põlvest põlve, isalt pojale. 1949 aastal tuli surmaeelsel pihil lugu avalikuks. 26.09.1949 algasid Ixcateopani kolkalinna kiriku altari all kaevetööd. Hauakamber oli raiutud kaljusesse pinnasesse. Leitud ehted ja kondid olid uuringute põhjal kindlalt pärit 16. sajandist ja kuulusid 25-30 aastase mehele. Nüüd on sinna paigaldatud ausammas asteegipealik Cuauhtemoc`ile.
Maiade tsivilisatsioon varises kokku, taaselustus ja hävis uuesti. Hispaanlaste vallutusretke ajaks oli linnadest järele jäänud džunglisse mattunud varemed, milles laialipillutult elasid madala kultuuritasemega hõimud. Mingi loodusseadus oli lõpu teinud tuhat aastat kestnud eluviisile ja teadmistele.
Mehhiko asteegid olid vallutuste ajal oma võimu tipul, kuid nende tsivilisatsiooni päevad olid loetud. Asteekide kalender ja ajaarvamissüsteem sarnanesid maiade omaga. Nende astronoomiaalased teadmised olid suured, kuid tseremooniatega kaasnes moraalne dekadents, mis avaldus piinamistes ja julmustes. Nende riik oli olemuselt militaristlik ja neid kardeti kogu Mehhikos ja Yukatani poolsaarel. Kui poleks olnud hispaanlasi ja Cortezi, oleksid võibolla mingid teised jõud nende võimule vägivaldse lõpu teinud.
Asteegid hävitasid tõenäoliselt Teotihuacani, Kesk-Ameerika suurima linna. Selle varemed asuvad Mexikost 50 km. kirde pool ja neid kattis mitme meetrine käsitsi kohale veetud pinnase kiht.
Muistse Ameerika kõikide asjade alguses oli põhiroll maiadel. Nende ideid järgiti Teotihuacanis ja hiljem Asteekide impeeriumis. Maiad olid oma teadmiste poolest Uues Maailmas juhtival kohal. Võibolla leidis see kultuur tee üle Mehhiko lahe ja mööda Mississipi jõge mööda üles ning rajas Põhja-Ameerika tohutud geomeetrilised muldehitised. Võibolla mõjustasid nad ka Peruu nascalasi ja Tiahuanacos inkade esivanemaid. Kõik need on tõestuseta teooriad. Selge on vaid, et 1000 aastat e.m.a. kestis arenemine, ligikaudu aastal null algas arengufaas, mida iseloomustavad inkade-eeelse Tiahuanaco asutamine, maiade astroglüüfid ja Nasca kõrbejooned. Aastaks 1000 m.a.j. oli Uus Maailm mandunud ning jagunenud militaristlikeks impeeriumiteks.
Koostas : Veiko Raieste.
Praeguses Guatemaalas ja Yukatani poolsaarel oli 300-900 pkr. maajade asupaik. See oli Vana Ameerika esimene linnalik kultuur, mille keskus asus Teotihuacan`is ja mis oma õitsengu tipul oli 400-600 aastatel pkr. ja valitses pea kogu Vahe-Ameerika üle. Pärast Teotihuacani langust tungis keskplatoole 10.sajandi keskpaiku suhteliselt madala kultuuriga sõjakas tolteekide hõimuliit, kes omandasid eelkäijate kultuuri ja rajasid uue pealinna Tolan`i ning levitasid oma võimu ka Yukatanil asunud maajade linnriikides Chichen-Itzas, Uxmalis ja Labnas. Keskplatood asustanud suguharude hulgast kerkisid 14.sajandi keskpaiku esile asteegid. Nad asutasid 1325. aastal ca 50 km. kunagisest Teotihuacanist lõuna poole Texcoco järve äärde, praeguse Mexico City kohale Tenochtitlani linna ja ühendasid osa Mehhikost oma võimu alla. Asteegid rajasid sõjameeste ja preestrite juhitud klassiühiskonna, kehtestasid sõjalise teokraatia.
Vana Mehhiko usundid ja jumalad olid ühised paljudes kultuurides. Juba Teotihuacanis tuntud Quetzalcoatl oli jumaluseks ka mitmetele teistele rahvastele. Levinud olid suurejoonelised ohverdamisrituaalid päikese- ja sõjajumalale Huitzilopochtile. Maiad oskasid piltkirjas kirjutada raamatuid, kuid kõik nende ülesleitud raamatud põletati hispaanlasest piiskopi Diego de Landa käsul. Astronoomias ja matemaatikas saavutati kõrge tase. Maiade koostatud oli täpne kalender ja matemaatikas kastati nulli. Mõned konkistadoorid üleelanud dokumendid sisaldavad ülitäpseid tabeleid Veenuse ja Marsi liikumisest ja sadu aastaid ette ennustavatest kuu- ja päikesevarjutustest. Ehitustehnikas ei tuntud kaart ega võlvi. Pikad ja kitsad ehitised olid kaetud puitlagedega. Ehitati astmik püramiide. Kõrgeim päikesepüramiid Teotihuacanis on 64,6 m. kõrge.
Teotihuacan. Umbes 100 aastat ekr. otsustati hakata 2200 meetri kõrgusele mägedesse rajama linna, mille põhiplaan meenutab malelauda. Ehitatud oli templitekompleks, paleedega ääristatud protsessiooni käik ja ulatuslik elumajade piirkond. Linn kasvas nii suureks, et lõpuks haaras enda alla rohkem kui 18 ruutkilomeetri suuruse ala. Esimesel sajandil pkr. rajati tähtsaim ehitis: kohale tassiti miljoneid tonne pinnast ja ehitati päikesepüramiid. Püramiidi alus on peaaegu sama, mis Cheopsi püramiidil 221 x 221 m., kuid kõrgust vaid pool Egiptuse omast - 64 m. Ehitise tipus on tempel, mis on vastupidanud erosioonile ja maavärinatele. Kujult sarnane on ka kuupüramiid, mille küljed on 42 meetri võrra väiksemad.
Teotihuacan oli Ameerika mandri esimene metropol, piirkonna religioosne- ja kaubanduskeskus. 1-2 sajandil oli linnas ca 150 000 elanikku. Teada olemata põhjustel jäeti linn 750 pkr. aastate paiku elanike poolt maha. Oli vaja 20. sajandi turismi, et elu ja liikumine Teotihuacani tagasi tuua.
30.06.1502 sattus Kolumbus Hondurase põhjaranniku Guajanasse. Merel kohatud suure indiaanipaadi meeskond, kuhu mahtus ca 25 inimest, tulid enda sõnul Mayami maalt ja siitpeale kutsuti neid maiadeks või ka maajadeks. Pärit olid nad Yukatani poolsaarelt ja hetkel olid kaubareisil praegusesse Hondurasesse.
Teistkordselt sattusid valged inimesed Hondurasesse 1511. aastal. Ekspeditsiooni eesotsas oli hispaanlane Diego de Landa.
1517 sattus Kuubalt läände siirdunud ekspeditsioon eesotsas Fransisco Hernandez de Cordoba`ga tormiga Yukatani poolsaarele. Maale minnes nägid nad indiaanlastel kuldehteid, mis olevat pärit kuskilt kaugelt. Peagi oli selge, et maiade maapõues kulda tõesti ei leidunud.
Purjetati lõuna poole. Champotoni linna juures ekspeditsioon hukkus. Koos väheste kaaslastega Cordoba küll indiaanlaste rünnakust pääses, kuid haavatuna suri siiski hiljem Kuubal.
Sarnane reis ja saatus oli ka Havannast startinud Juan de Grijalva`l. Reisu sihtpunktid olid Santiago de Cuba – Cozumeli saar – Champoton. Üheks retke eesmärgiks oli kättemaks Cordobat rünnanud metslastele, kuid see ei õnnestunud.
Hernan Cortez elas aastatel 1485 – 1547. Aastal 1504 sõitis ta kodumaalt Hispaaniast Uude Maailma Hispaniolasse, praeguse Haiti ja Dominikaani territooriumile. Ehitanud Santiagosse maja, oli ta valitud kahel korral kohalikuks linnapeaks. Ta oli edukas ja ohustas piirkonna kuberneri Diego Velazquezi karjääri. See tekitas kahe mehe vahel pingeid. Saanud teada lähedal asuvate maade võimalikust kullarikkusest asus Cortez organiseerima uurimisekspeditsiooni. Kui kubrner kavandatavast teada sai ning kartes kaasmaalase populaarsuse kasvu, püüdis ta Hispaania kuningale kaebekirja saates üritust nurjata, kuid Cortez jõudis enne vastuse kohalejõudmist laevade ja meeskonnaga sadamast lahkuda.
1519. 18 aprillil randus Hernan Cortez tema juhtimisel olnud 11 laevaga San Juan de Ulua saare lähedal, nüüdse Vera Cruz`i juures. Jõudes meeskonnaga Tabasco lähistele demonstreeriti kahuri kogupaukudega endi vägevust. Maale jõudes kingiti pärismaalaste poolt vägevale meretagusele tulnukale kuldehteid ja orje, teistehulgas hiljem furoori tekitanud indiaanitüdruk Malinche. Neiu õppis ära hispaania keele ja oli tõlgiks suhtlemisel kohaliku rahvaga. Indiaanineiust sai Cortezi armuke ja nõuandja, hiljem sündis neil poeg Martini. Nimi Malinche oli hiljem sealkandis reeturlikkuse sünonüümiks. Kõike halba, surma ja hävingut õnnestus tal varsti oma kaasmaalastele külvata kuhjaga.
Piirkonnas asus kolm vägevat linnriiki: Tenochtitlan, Texcoco ja Teacopan, nüüdne Tacuba. Asteegi riigi pealinn oli sel ajal Tenochtitlan, nüüdseks on samasse kasvanud Mexico linn. Pärismaalaste kolmikliidu juhid otsustasid tulnukatele teha viimaste ettepanekul kuldasisaldavaid kingitusi ning püüdsid olla viisakad ja lahked. Pärismaalased uskusid, et nende jumal Quetzalcoatl on saatnud maa peale valitseja ning neid tuleb kohelda aupaklikult.
Cortezi sooviks oli saada uue rikka koloonia kuningaks. Volitusteta ja isehakanud vallutaja plaanidega ei olnud kõik ta kaaslased nõus. Kuuba kuberneri Diego Velazquesi mõned tulised pooldajad tapeti ja vangistati ning nende laevad muudeti sõidukõlbmatuteks, et puuduks võimalus Kuubalt abi saada. Maiadelt leitud kulda saadeti Hispaania kuningale Karl 5.-le, kelle toetusel lootis Cortez oma plaanide õnnestumisele ning saada rikka maakonna kuberneriks.
16.08.1519 lahkus Cortez totonaakide lahkelt maalt Tlaxcala mägede suunas loodesse. Algas kullajaht. Teel asteekide maale vastupanu ei kohatud ning Tlaxcalalastest said hispaanlaste liitlased kuni lõpuni, kõikidel teekonna ettappidel. Neile nimelt ei meeldinud asteegid juba ammu. Teele jäänud Cholula linnas hävitati vastupanu osutanud linna juhid koos ca. 5000 elanikuga.
07.11. 1519 jõuti Tenochtitlani. Saabujaid võttis lahkelt vastu asteekide imperaator Motecuhzoma, kullaseid kingitusi tehti külalistele palju. Motecuhzoma vangistati Cortezi poolt samal päeval, kohe pealiku Axayacatli paleesse jõudmisel. Lõksu langesid ka hispaanlasi võõrustanud kohalikud ülikud. Päev hiljem nõuti paleesse kõike linnas leiduvat kulda ning varsti pealik Motecuhzoma elu nimel kogu ümberkaudset kulda. Läbirääkimisi ja nõudmisi aitas vahendada indiaanineiu Malinche. Kõik kindlusesse toodud kuldehted valasid hispaanlased koheselt kangideks.
Samal ajal valisid asteegid kolmikliidu vangistatud juhtide asemele kähku uued. Ülemjuhatajaks sai Motecuhzoma vennapoeg Cuauhtemoc – Langev Kotkas.
Kuubast jõudsid siiski kohale ka sealse kuberneri Velazquezi laevad. Laevastikku juhtis Narplido de Narvaez ning sõnakuulmatut Cortezi taheti karmilt karistada. Cortes jättis asteekide pealinna oma sõbra Pedro de Alvarado kamandada ja tormas osade meestega ja paljude tlaškalastega Veracruz`i. Ilma igasuguse lahinguta veendi ringi, või osteti kulla abil ära Narvaezi sõdurid ning Narvaez ise vahistati. Palju võimsama väesalgaga mindi nüüd asteekide pealinna tagasi.
Narplido de Narvaez, kellest hiljem sai Florida kuberner, uppus 1528a. ekspeditsioonil Mississipi suudmes. Õnnetusest pääses ekspeditsiooni kassapidaja Alvar de Vaca, kes hiljem jutustas Hispaania kuningale Carlos I-le ehk Karl 5-le luiskelugusid imedemaast ja oli imearstiks indiaanlastele.
Hispaania kuningas Carlos I (1500-1558) oli aastatel 1519 - 1556 Saksa – Rooma riigi keisriks ja koos selle ametiga hakkas kandma tiitlit keiser Karl 5.
Tenochtitlani elanikud olid ülestõusu äärel, olukord oli pinev. Poliitiliselt ja strateegiliselt oli asukoht tähtis. Kes valdas Texcoco järve ääres Tenochtitlani, see valitses kogu maad.
Asteekidel samal ajal jõudsid kätte sõjajumala auks peetavad iga-aastased pidustused. Alvaradolt paluti luba nende pidustuste läbiviimiseks. Pealinna tänavatel toimuski pidulik tseremoonia. Kui uhketes rõivastes asteegi aukandjate ja preestrite rongkäik jõudis Huitzilopochtli templisse ründasid hispaanlased relvituid indiaanlasi. Kõik templis olnud pärismaalased tapeti, hukkunuid loeti kokku ligi 3400. Rahva hulgas tekkis meeletu raev. Hispaanlased piiratigi sisse nende endi poolt vallutatud Axayacatali kindluses. Indiaanisõdurite arv linna ümbruses kasvas kiiresti.
Kindlus asus keset Texcoco järve, mis praegusel ajal paikneb Mehhiko pealinnas. Appi tõtanud Cortezi armee lasti kindlusesse ja seejärel põletati kõik sealt väljuvad sillad. Cortezi vägev armee osutus lõksus olevaks. Vangistatud asteegipealik Motecuhzoma tapeti oma palees. Enne mõrvamist oli ta haavatud ja tehti ettepanek kutsuda oma alamaid alistuma. Pealik keeldus.
Hispaanlastel tuli nüüd kindlus maha jätta ja üritada põgeneda. Sõduritel lubati võtta kaasa nii palju kulda, kui nad kanda suudavad. Kõike polnud võimalik kaasa võtta. 30.juuni öösel 1520 väljuti paleest. Kaasaskantavaid sillatükke tõsteti järjest edasi ja üritati jõuda suuremale maale. Öö oli vihmasajune, lisaks indiaanlaste rünnak. Vallutajate seas oli meeletu paanika, murdus ka ehitatud sild. Cortez ja väike paarikümne meheline grupp ratsanikke ime läbi siiski pääses. Hättajäänud kaaslasi ei abistatud ning põgeneti kuldakandvatel hobustel. Hukkus ligi 800 hispaanlast, järve ületamisel uppusid paljud taskutesse topitud kulla raskuse all. Ajalukku on see läinud kui Õuduste öö – La Noche Triste.
Cortez põgenes Tlaškalalasse. Relvi oli vähe, hobuseid oli järelejäänud ca 20. Neile sõbralike tlaškalalaste abiga alistati naabruses asuv Tlaxcala ja teisigi ümbruskonna piirkondi. Alistunud indiaanirahvad liideti kiirelt enda korpusega. Vastupanu ei sallitud, vaenlased kas tapeti, või müüdi orjusesse.
Abi 400 – le allesjäänud hispaanlasele tuli laevadega hispaaniast. Nüüd saadi jälle kahureid ja püssirohtu. 900 mehe ja 100 ratsanikuga vallutati pealinn taas. Lahing pealinna Tenochtitlani pärast algas 10.05.1521 aastal. 200 000 – 300 000 kohalikku elanikku jäid blokaadi. Suures vihas põletasid hispaanlased riigiarhiivi koos käsikirjadega. Lahingud linna ümber keststid kaua, kuid vähehaaval indiaanlased taganesid.
Pärst kaks kuud kestnud ägedaid lahinguid juba kesklinna jõudnud konkistadoorid löödi jälle taganema. Haavatud Cortez pääses napilt uuesti, blokaad ümber järve aga jätkus. 13.08. 1521 andis linna elanike säilitamiseks pealik Cuauhtemoc end Cortezile vangi ja linn alistus. Kaks aastat varem, 1519. aastal paleesse jäänud kulla meeletud hunnikud olid kadunud ja leitud ei ole seda siiani. Pealik Cuauhtemoci`i sõnul uputati paleesse jäänud kuld Texcoco järve. Varem Hispaaniasse Karl 5.- le saadetud kullakoorma röövisid piraadid.
Pealik Langev Kotkas jäi Cortezi vangiks aastateks. 1924-25 aastal retkel Hondurasesse satuti laia, arvatavasti Candelaria jõe äärde. Vangistatud asteekide ja nende pealiku abil ehitati üle jõe tohutu sild. Konkistadoor Cortez sai teada arvatavast asteekide ülestõusust ja 28.02.1525 Cuauhtemoc tapeti. Cortezi senine edu suurendas kuberner Velazquezi kadedust ja oma Madridi sõprade abil vallandas vallutaja vastu vandenõu, tuues põhjuseks truudusetuse Hisppaania vastu ja allumatuse kuningale.
Kas mõikas Langeva Kotka needmine või kuberneri kaebamine, kuid Cortezi õnn sellest hetkest pöördus. Kõiki tema edasisi ekspeditsioone tabas krahh ja ebaõnnestumine. 1535 aastal jõudis Hernan Cortez Californiasse, otsides sealtki Eldoradot, kuid ei leidnud. 1538 aastal, pöördunud tagasi Hispaaniasse elas ta seal vaeselt ja viletsalt ning väidetavalt põdes ka süüfilist. Asteegi pealiku needus jäi teda jälitama ka pärast surma Sevillas 1547. Ta põrm viidi 1562 aastal Texcocosse, hiljem Mehhikosse. 1823 vabadussõja ajal hauakamber purustati ja kast Cortezi kontidega peideti samasse lähedale territooriumile. Matmispaik leiti 1946. aastal.
Cuauhtemoc`i põrm peideti flaami munga nõuandel 1529 aastal mujale. Indiaanlased ehitasid endise templi õuele uue hauakambri ning selle peale maskeeringuks kabeli. Hiljem sama munga nõuandel ehitati sinna suur kivikirik, nii et hauakamber jäi altarialuse müüri sisse. Hauakambri saladust anti edasi suusõnaliselt põlvest põlve, isalt pojale. 1949 aastal tuli surmaeelsel pihil lugu avalikuks. 26.09.1949 algasid Ixcateopani kolkalinna kiriku altari all kaevetööd. Hauakamber oli raiutud kaljusesse pinnasesse. Leitud ehted ja kondid olid uuringute põhjal kindlalt pärit 16. sajandist ja kuulusid 25-30 aastase mehele. Nüüd on sinna paigaldatud ausammas asteegipealik Cuauhtemoc`ile.
Maiade tsivilisatsioon varises kokku, taaselustus ja hävis uuesti. Hispaanlaste vallutusretke ajaks oli linnadest järele jäänud džunglisse mattunud varemed, milles laialipillutult elasid madala kultuuritasemega hõimud. Mingi loodusseadus oli lõpu teinud tuhat aastat kestnud eluviisile ja teadmistele.
Mehhiko asteegid olid vallutuste ajal oma võimu tipul, kuid nende tsivilisatsiooni päevad olid loetud. Asteekide kalender ja ajaarvamissüsteem sarnanesid maiade omaga. Nende astronoomiaalased teadmised olid suured, kuid tseremooniatega kaasnes moraalne dekadents, mis avaldus piinamistes ja julmustes. Nende riik oli olemuselt militaristlik ja neid kardeti kogu Mehhikos ja Yukatani poolsaarel. Kui poleks olnud hispaanlasi ja Cortezi, oleksid võibolla mingid teised jõud nende võimule vägivaldse lõpu teinud.
Asteegid hävitasid tõenäoliselt Teotihuacani, Kesk-Ameerika suurima linna. Selle varemed asuvad Mexikost 50 km. kirde pool ja neid kattis mitme meetrine käsitsi kohale veetud pinnase kiht.
Muistse Ameerika kõikide asjade alguses oli põhiroll maiadel. Nende ideid järgiti Teotihuacanis ja hiljem Asteekide impeeriumis. Maiad olid oma teadmiste poolest Uues Maailmas juhtival kohal. Võibolla leidis see kultuur tee üle Mehhiko lahe ja mööda Mississipi jõge mööda üles ning rajas Põhja-Ameerika tohutud geomeetrilised muldehitised. Võibolla mõjustasid nad ka Peruu nascalasi ja Tiahuanacos inkade esivanemaid. Kõik need on tõestuseta teooriad. Selge on vaid, et 1000 aastat e.m.a. kestis arenemine, ligikaudu aastal null algas arengufaas, mida iseloomustavad inkade-eeelse Tiahuanaco asutamine, maiade astroglüüfid ja Nasca kõrbejooned. Aastaks 1000 m.a.j. oli Uus Maailm mandunud ning jagunenud militaristlikeks impeeriumiteks.
Koostas : Veiko Raieste.
No comments:
Post a Comment