INKAD

.
KONKISTADOORID JA UUS MAAILM

12. oktoobril 1492 jõudis hispaania meresõitja Christoph Kolumbus pärast paarikuist mereretke oma kolme karavelli Santa Maria, Pinta ja Niña`ga Bahama saartele praeguse San Salvadori lähedal ning jõudis maaribale nüüdsel Watlingi saarel. Leitud suuremad maatükid Kuuba ja Haiti nimetati Espanola`ks. Euroopast lääne suunas lühemat teed Indiasse otsinud meremehed olid sattunud senitundmatule maale, arvates siiski endid kindlalt asuvat Lääne-Indias. Indialastega segiaetuna kutsutakse kõiki sealseid pärismaalasi vist igavesti indiaanlasteks. Avastatud uut maad hakati nimetama Uueks Maailmaks. Veel ei olnud hispaanlased kuulnud midagi asteekidest ega maiadest, ei päikesepoegadest ega inkadest.

Hispaanlased olid kontinendi taasavastajad. Umbes aastal 1000 pkr. jõudsid Norra viikingid kellegi Leif Erikssoni juhtimisel Massachusetsi kanti Põhja-Ameerikas. 14 sajandi keskpaiku asustasid normannid Suure Järvistu piirkonna. Kohalikud elanikud ehk indiaanlased ristiti viikingite poolt shraeling`iteks.

Texasest leitud algelised odaotsad ja kivitööriistad on vanemad kui 24000 aastat. Püsiasustusega kultuur Peruu lõunarannikul oli olemas juba vähemalt 9000 ekr. Niinimetatud kiviajal oli sealne elu arenenum kui mujal. Tšiili Monte Verde asukad elasid 11000 ekr. turbamullaga kaetud mitmetoalistes palkehitistes ja oskasid küttida lingukivide ja viskerelvadega. Aastaks 500 ekr. peeti koduloomi – laamasid, alpakasid, merisigu, koeri. Arvatakse, et inimesed olid Ameerika mandrile liikunud Siberi aladelt umbes 30000 aastat tagasi aegadel, kui Alaska ja Siber olid omavahel veel maismaaühenduses. Norra etnograafi Thor Heyerdahl`i arvates võis Lõuna-Ameerika inkade-eelne rass pärit olla hoopis Egiptusest.

Kinnitanud kanda Kuuba ümbruses tegid hispaanlased 16. sajandi alguses uurimisretki Ladina-Ameerika ümbruses. 30. juunil 1502 sattus Kolumbus oma juba neljandal reisul Hondurase põhjaranniku Guajanasse. Merel kohatud suure indiaanipaadi meeskond ca 25 inimesega, tuli enda sõnul Mayami maalt ja siitpeale kutsuti neid maiadeks. Pärit olid nad Yukatani poolsaarelt ja hetkel olid kaubareisil praegusesse Hondurasesse.

Kolumbus ei täitnud Hispaania valitsejate peamist lootust leida avastatud maalt rikkust ja kulda ning suri seetõttu vaesena ja unustatuna. Hispaanlaste ekspeditsioonid Yukatani ja Hondurase ümbruses jätkusid. 1517 aastal sattus Kuubalt läände siirdunud ekspeditsioon eesotsas Fransisco Hernandez de Cordobaga tormiga Yukatani poolsaarele. Maale minnes nägid nad indiaanlastel kuldehteid, mis olevat pärit kuskilt kaugelt maalt. Peagi oli hispaanlastele selge, et maiade maapõues kulda tõesti ei leidunud.

Kulda leidus rikkalikult asteekide riigis Tenochtitlan`is. 1519-21 aastal Hernan Cortez`i juhtimisel asteekide pealinn vallutati, pealikud tapeti, kuid suurem kullarööv ebaõnnestus. Esmakatsel 1520 aastal lõppes vallutus hispaanlaste põgenemisega ja kaasa võeti vaid väärismetall, mida jõuti ise ja oma vähestel hobustel kanda. Enamus hispaanlastest tapeti. Kaks aastat hiljem Tenochtitlan küll vallutati, kuid varem juba ümbersulatatud meeletu kullakogus oli jäädavalt kadunud, väidetavalt uputati asteekide poolt järve. Nüüdseks on samasse kasvanud Mexico linn.

1535 aastal jõudis Cortez külastada Californiat. 1540 nägid hispaanlased kullaotsinguil Suurt Kanjonit, järgmisel korral jõudsid valged inimesed sinna alles 200 aasta pärast. Põhja-Ameerika asustamine eurooplastega algas 17 sajandi alguses, kui Massachusetsi rannikule jõudsid esimesed inglased, mõni aasta hiljem maabusid St. Lawrence`i lahes prantslased. Hispaanlased hoidsid endi käes Florida poolsaart kuni aastani 1845, mil müüsid selle USA-le. 1848 pandi lahingute tulemusena paika ka hispaaniakeelse Mehhiko ja Ühendriikide piir. 19 sajandi keskpaigaks oli hääbunud ka Põhja-Ameerika indiaanlaste vastupanu. Uus Maailm oli jaotatud.

Pärast asteekide hävitamist oli edasiste vallutustega Lõuna-Ameerikas oluliselt seotud hispaaniast pärit konkistadoor Francisco Pizarro. Tema algatatud teod ja ettevõtmised määrasid miljonite indiaanlaste saatuse.

Francisco Pizarro sündis Hispaania linnas Trujillo`s erinevail andmeil vahemikus 1471-75 aastal ja suri Peruu linnas Lima`s 26.06.1541. Suhteliselt vaene jalaväekapteni perekond ei andnud Franciscole head kooliharidust ning lugemist ja kirjutamist ta selgeks ei saanudki. Sõdinud Itaalias ja Aafrikas jõudis 1509 aastal kodukontinendilt lahkunud konkistadoor Kariibi mere äärsetele aladele.
Hispaanlased ei rännanud Uude Maailma huvist ajaloo ning looduse vastu. Sealt otsiti vaid kõige kiiremat, lihtsamat ja kindlamat võimalust rikastumiseks – kulda ja kardeti vaid mõne konkurendi ettejõudmist.

1513 osales Pizarro ekspeditsioonis, mida juhtis Vasco Nunez de Balboa ning mis jõudis esmakordselt üle Panama maakitsuse Lõunamereks nimetatava Vaikse ookeani rannikule. Otsimisretked ei andnud sel korral oodatud tulemusi ja alles aastaid hiljem, kui oli vallutatud Mehhiko asteekide pealinn Tenochtitlan, jõudsid Panamasse kuuldused indiaanlaste kaugest lõunapoolsemast riigist, mis rikkuselt ületab kõike seninähtut.

1524 korraldaski Pizarro esimese otsimisretke Columbia ja Ecuadori piirkonnas. Inkade riigini nad veel ei küündinud. Jõudnud aga 1527 aastal laevadega Thumbesi lahte – praegusesse Cuayaquill`i Ecuadori territooriumil, nägi Pizarro esimest inkade linna ega teadnud hetkel midagi Cuzcost ja hiigelriigist Tahuantinsuyust, mis laius Tumbesist 5000 kilomeetrit lõunapoole. Neid kohanud inkadelt saadi kaasa kulda ja hõbedat. Sõitnud peatselt Hispaaniasse, sai Pizarro kuningalt Charles V- lt raha ja volitused mahukama ekspeditsiooni organiseerimiseks.
Pizarro ja ta kaaslane Almagro ei teadnud veel, et nad lähevad peatselt vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni inimese. Kui Peruu linnas Cajamarcas, kus vangistati ja hiljem hukati viimane inkapealik Atahuallpa kuuldi, et koos indiaanipealikuga on kaasas 50 000 sõdalast, arvasid hispaanlased, et indiaanlased ei oska arvutada. Võimalik, et ajalugu oleks teisem, kui konkistadoorid oleks teadnud, et arvutada osatakse, 50 000 on sõdalast oli vaid isiklikus kaardiväes ja lühikese ajaga võisid pärismaalased välja panna miljonilise sõjaväe. Mitteteadmisest sai hispaanlastele õnnelik õnnestumine.

1531 lahkus Pizarro koos reisu ettevalmistada aidanud vana tuttava Diego de Almagro`ga Panamast 3 laeva, 168 mehe ja 27 hobusega. 1532 mais jõuti Thumbesi lahte, novembris vallutati Cajamarca. Vangistati inkakuningas Atahualppa, kes hukati 1533 aastal. Samal aastal vallutati Tahuantinsuyu pealinn Cuzco. Sajandeid kestnud inkade riik oli hävinud.

Pizarro sattus olema õigel ajal ja õiges kohas. Ajaks, kui ta valmistus retkeks sisemaale, et vallutada kullaseuppuv pealinn Cuzco, oli riik laienenud Ecuadorist Tšiili keskpaigani ja riigis käis kodusõda. Mässav inkade riik osutus kergeks saagiks.

Nii 1519-21 aastal Mehhikos, kui Hernan Cortez vallutas asteegid kui ka nüüd 1532 Peruus lasid religioossed ja kergeusksed indiaanlased vaatamata ülisuurele ülekaalule endid lihtsalt vallutada. Cortez ja Pizarro olid Hispaanias kohtunud ja asteekide vallutuse üksikasjad olid Pizarrole teada. Kümne aasta tagused kogemused võisid ajendada Pizarrot kasutama sarnast skeemi ja halvata rahva vastupanu valitseja vangistamise teel.



INKAD JA TAHUANTINSUYU

Inkad on ketšua keeli kõnelev indiaanihõim. Kolmeteistkümnenda sajandi keskpaigaks oli Titicaca järve äärest pärit rahvas rajanud praeguse Lõuna-Peruu territooriumil Cuzco asula, mis ketšua keeles tähendaks ”maaima naba” ning 15.saj. alguseks oli kasvanud väikeseks linnriigiks. Inkade riigi ideoloogia, see tähendab religioon, teadus ja õigussüsteem olid ülesehitatud alistamaks teisi rahvaid ja hõime. See oli teadlik ja hästiplaneeritud, kuid mitte alati vägivallal baseeruv ümberkaudsete rahvaste sulatamine ühtseks riigiks ja kultuuriks.

Kõiki vallutatud alasid ühendades ja ümberkaudseid hõime alistades loodi ajapikku Tahuantinsuyu riik, tõlkes Nelja Ilmakaare Maa, mis algul paiknes põhiliselt praeguse Peruu territooriumil. Sellest sai võimas despootlik impeerium, mille pealinnaks jäi Cuzco. Hiilgeaegadel oli valdus ligi kolm miljonit ruutkilomeetrit suur, 15 miljoni elanikuga, neist umbes 300 000 elas pealinnas. Euroopas sel ajal midagi nii vägevat ei olnud, rahvaarvult oleks sarnane olnud vaid Prantsusmaa.

Absoluutse võimuga riigipea omas tiitlit Sapa Inca – Ainus Inka ning ta oli päikesejumala ülempreester, vägede ülemjuhataja ja riigi ülemkohtunik. Usuelu juhtis tavaliselt siiski Sapa Inca vend, ülempreester, kellele allusid kõikide jumaluste preestrid ning templite haldamise ja varustamisega tegelevad ametkonnad.

Inka oli ketšua hõimu valitseja tiitel, mis tõlkes tähendaks isandat või kuningat. Algul omas sellist nimetust vaid kuningas, hiljem jagati tiitlit kõigile puhast verd kuningapere liikmetele. Riigi lõpuaegadel oli vähemalt 10 000 inka tiitlikandjat. Absoluutse võimuga riigipea omas tiitlit Sapa Inca, kes oli ühtlasi päikesejumala ülempreester, vägede juhataja ja ülemkohtunik. Usuelu juhtis tavaliselt siiski Sapa Inca vend, ülempreester, kellele allusid kõikide jumaluste preestrid ning templite haldamise ja varustamisega tegelevad ametkonnad.

Tahuantinsuyu kultuur kuulub Ameerika mandri kõrgkultuuride hulka. 15 saj. lõpuks oli riik kasvanud Ecuadorist kuni Tšiili ja Argentiinani, laiudes mõlemal pool Ande Maule jõe ca 36. laiuskraadini Santiagost 200 km. lõunas, hõlmates ka osa Boliiviast. Inkade suurriigi looja oli 9. pealik Pachacutec Inca Yupanqui, kes oli ülempealikuks aastail 1438-1471. Riigipiirid olid suurimaks kasvanud Huayna Capaci valitsemisaegadel 1493-1527.

Legendi järgi rajas inkade dünastia ja pealinna päikese poeg, esimene inca Manco Capac ja kuu tütar Mama Ocllo (mõnikord ka Mama Huaca). Arheoloogide kaevamised näitavad Cuzco oru, kus alguse sai impeeriumi ajalugu, elutegevuse algust 12. sajandi paiku.

Säilinud muistendi kohaselt Apu Inti – Isake Päike, nähes inimeste viletsust ja virelemist, saatis maa peale oma poja ja tütre, et õpetada neid tunnistama ja kummardama päikest. Jätnud oma lapsed Titicaca järve orgu soovitas ta neil heita poole vara - 42 cm. pikkust ja kahe sõrme jämedust kuldsaua. Sinnakanti, kus kuldsau esimesel viskel üleni maasse kaob, tuleb hakata püstitama valitseja paleed.
Umbes samal ajal, 12.sajandi paiku, hääbus inkade eelse väljapaistvaima tsivilisatsiooniga Tiahuanaco riik, mille kultuuriline ja poliitiline keskus asus Titicaca järve ääres. Usutakse, et just sealt rändasid õnne otsima Cuzco oru tulevased elanikud. Legendil võis olla tõepõhja: visatud kuldsau kukub üleni maasse vaid viljakas pinnases. Cuzco org oli just selline.

Titicaca järves, praeguse Boliiviale kuuluva Copacabana lähedal on kaks saart: Isla del Sol - Päikesesaar ja Isla de la Luna – Kuusaar. Maailma kõrgeima laevatatava mägijärve kõrguseks merepinnast on 3820 m., suuruseks ca 50 x 200 km., mäetipud ulatuvad 4100 m kõrgusele. Päikesesaarel on ketšua ja aimaraa mütoloogias tähtis koht: seda peetakse Manco Capac`i ja Mama Ocllo sünnikohaks.

Legendid panid paika ka inkade sotsiaalse tasandi: nii Päike taevas kui ka Ainus Inca ehk Sapa Inca maa peal ühendati veresuguluse alusel. Nad olid muistendi järgi isa ja poeg, kujutades endast üheskoos ülemvõimu nii taevas kui ka maa peal.



INDIAANIKULTUURID

Aimaraad ja Tiahuanaco. Aimaraad on Indiaani rahvas Titicaca järve ümbruses, Boliivia piirkonna algasukad, kelle 14-15. sajandil alistasid inkad. Aimaraasi hüüti nende peajumala järgi ka Viracochadeks. Nende riik Tiahuanaco oli selleaegse kõrgkultuuri keskuseks Titicaca järvest umbes 20 km. kagus ca 4000 m. kõrgusel platool. Tiahuanaco tekkis esimese aastatuhande keskel ekr., õitsengu aeg jäi 3- 8 sajandisse ja umbes 1200 aasta paiku hääbus seni teadmata põhjustel. Välja on pakutud klimaatilisi muutusi - pikka põuaperioodi ja Titicaca jarve veetaseme alanemist, toidu puudust, ülerahvastatust või hoopis sõjakate mägihõimude rünnakut. Riigis oli arenenud niisutuspõllundus, rajati terrasspõlde ja hiidpeenraid, tunti kümneid erinevaid kartuli- ja teraviljasorte, kasvatati laamasid ja alpakasid.

Tiahuanacolaste ehitusarhitektuur erines hilisemast inkade omast. Kümnete tonnide raskused kivimonoliidid toodi kohale kümnete kilomeetrite kauguselt. Ehitati suuri tahutud kivipüramiide, -templeid ja -paleesid, oli ka kuni 7,5m. kõrgeid kiviskulptuure. Tunti vaske, pronksi, hõbedat, kulda, oli värvilise ornamentikaga peenkeraamikat, kasutati kanalisatsiooni, oli oskusi kirurgiast ja tehti koljuoperatsioone.

Hiljem Tahuantinsuyu riigi tekkides võtsid Inkad palju kultuurielemente üle alistatud aladelt. Arengutasemelt jäid nad alla vallutatud piirkondade Colla ja Chimu riigi elanikele. Kõige enam mõjutas inkasid Chimu riigi alistamine oma impeeriumi algaastail. Nende arenguline hüpe oli suur, see oli kui Kreeka vallutamine Roomlaste poolt. Sealt õpiti metallide töötlemist, linnaplaneerimist, niisutussüsteemide rajamist ja käsitöövõtteid. Riigi kasvades kuulutati Tahuantinsuyu ametlikuks keeleks Runa Simi, tõlkes ”meeste keel”, mis Andide piirkonnas on hiljem tuntud ketšua keelena.
Mägede ja ranniku kultuurid erinesid üksteisest. Ranniku alad olid küll rikkamad, kuid kogu piirkonda ühendavad kultuurid lähtusid mägedest. Kiltmaade asukail olid sõjakad ja fantastilised uskumused. Näiteks Chavini (900 - 200 ekr.) aegadel valitses röövloomade ja deemonite kultus.
Mochica indiaanirahva kultuuri tekkimisel (200 ekr. – 800 pkr.) on arvatavad piirkonna vanima tsivilisatsiooni Chavíni mõjud. Praeguse Trujillo linna lähedal Moche jõe ja küla järgi nime saanud rahvale oli iseloomulik kõrgetasemeline keraamika, millel kujutati looma-, inimese- ja jumalafiguure, kaunistusteks maaliti ka värvilisi mütoloogilisi- ja sõjastseene. Esile tõusis kuu- ja surnute kultus. Ehitati kanaleid ja astmelisi püramiide, mida kasutati ka matmispaikadena. Ehitised sarnanesid Vana-Mehhiko omadega. Materjalidena kasutati telliseid. Moche päikesepüramiidi kõrguseks on 60m., aluse pikkuseks 240m. Niisutati põlde ja osati töödelda kulda, hõbedat ja vaske. Kõik sarnased kultuurielemendid on hilisema Chimú kõrgkultuuri arheoloogialeidudes.

Chimu oli 11 – 15 sajandil, enne inkade vallutust 1460 aastal, muistse yunca indiaanihõimu kuningriik. Riigis oli palju linnu, Mochica aegseid teadmisi ja kogemusi oli edasiarendatud, hästi osati ka kududa. Riigi pealinn Chanchan asus praeguse Trujillo lähedal ja tõlkes tähendab päikeste päike. Linn oli selle aja Ameerika suurimaid ning senini on säilinud püramiidikujuliste päikesetemplite, paleede ja savist linnamüüride varemed.
Kõik need rahvad asusid lähestikku Põhja-Peruu aladel ja nende kultuuride järjepidevus on leidude põhjal tuntav. Iidne Nazca kultuur eksisteeris üheaegselt mochicaga, kuid asus Lõuna-Peruus. Hilisemate aegade inkade vallutused sidusid ja ühendasid sadu Lõuna-Ameerika eri indiaanikultuure võttes üle nende aegade vältel omandatud oskused ja kogemused.

Nazca Vaikse ookeani äärne kultuur eksisteeris aastatel 100 ekr. – 800 pkr. ja jäädvustas end ajalukku rohkete mastaapsete kõrbejoonistustega.

Chinchorrose kultuur Tšiili põhjarannikul lõi ühe esimese teadaoleva surmakultuse. Mumifitseeritud surnud olid lõigatud tükkideks, eemaldatud ja konserveeritud olid siseelundid, seejärel pandi tagasi nukkinimese selja osa, sobitati puittarindite abil kohale käed, jalad ja lülisamba ning täideti kehaõõnsus. Seejärel kaeti töödeldud keha savikihiga ja värviti üle näodetailid. Seda kõike tehti tuhat aastat enne egiptlasi.

Ka püramiidid olid olemas. Umbes 1500 ekr. Püstitati Peruu rannikuriba orgudes rohkem suuri künkaid, enam kui ühelgi teisel ajajärgul Andide ajaloos. Umbes 2000 aastat ekr. valmistasid rannikuelanikud lihtsamaid saviesemeid, tuhat aastat hiljem oli väljaarenenud suurepärane keraamikakunst.


CAPAC CUNA – VALITSEJATE NIMISTU

Tahuantinsuyu riigi tähtsaim dokument on valitsejanimistu Capac Cuna. Inkade kirja puudumise tõttu on see säilinud vaid suulise pärimusena ning leidub palju erinevaid variante. Siin toodu on incade poolt tunnustatud.


Cuzco Kuningriigi valitsejad:
Alam-Cuzco dünastia, valitsemisaastad on tinglikud

Manco Capac ca 1200 - 1230 Cuzco Kuningriigi I valitseja.
Sinchi Roca ca 1230 - 1260
Lloque Yupanqui ca 1260 - 1290
Mayta Capac ca 1290 - 1320
Capac Yupanqui ca 1320 - 1350
Inca Roca ca 1350 - 1380
Yuhuar Huaca ca 1380 - 1410
Viracocha Inca ca 1410 - 1438

Imperaatorid :
Pachacutec Inca Yupanci 1438 – 1471 Viracocha Inca poeg, siit algab Ülem-Cuzco dünastia
Topa e.Tupac Inca Yupanci 1471 – 1493
Huayna Capac 1493 – 1527
Inca Huascar 1527 – 1532
Atahuallpa 1532 - 1533 Huascari poolvend

Vilcabamba riik
Topa Hualpa 1533 Atahualpa vend
Manco Capac II 1533 – 1544 Huascari vend
Sayri Tupac 1544 – 1560 Manco Capac II esimene poeg
Titu Cusi Yupanqui 1560 – 1571 eelmise vend
Tupac Amaru I 1571 – 1572 eelmise vend


Hilisemad vabadusvõitlejad :

Jose Gabriel Kunturkanku Tupac Amaru, ehk Inca Tupac Amaru II. Sõdis hispaanlastega 1780-82 Eelmise tütre liini viienda põlve lapselaps. Hukati.
Diego Christobal Tupac Amaru. Pidas lahinguid Titicaca järve ümbruses 1783 aastal, oli eelmise vend. Saadeti pagendusse.

Peale capac cuna oli Tahuantinsuyus veel üks institutsioon: Incade valitsejaks tohtis saada ainult surnud monarhi ja tema lihase õe esmassündinud poeg. Teised seaduslikud pojad moodustasid incade sugupuul iseseisva haru – ayllu, kuhu kuulusid kõik surnud valitseja seadusliku abikaasa ülejäänud poegade järglased. Hispaanlaste saabudes elas Cuzcos 12 ayllu esindajad. Inca Huayna Capaci valitsusajal oli vähemalt 10 000 kuninglikesse aylludesse jaotunud puhtaverelist päikesepoega.

Tahuantinsuyus nimetati inkadeks ainult päikesepoegade riigi valitsejasugukonna mehi. Naiste tiitel oli palla, valitsev palla oli coya. Ükski muu indiaanlane, positsioonist ja rikkusest hoolimata, ei tohtinud surmanuhtluse ähvardusel end inkaks nimetada ega kasutada päikesepoegadele iseloomulikke riietusesemeid, peakatteid või soengut. Ka paljud isikunimed, näiteks Capac, Yupanci jne. olid vaid inkade privileegiks.


KAKSIKVÕIMU PERIOOD

Ajavahemikul 1532 – 1572 oli võim Peruus nii Tahuantinsuyu Sapa Inkade kui ka hispaania asekuningate käes. 1532 haarab võimu Inca Huascarilt Atahuallpa. Pärast tema hukkamist hispaanlaste poolt 1533 aastal läks võim Atahuallpa vennale Topa Hualpa`le, kes mõne kuu pärast sureb. Samal aastal laseb Pizarro toetusel end kuningaks kroonida Huascari lihane vend Inca Manco Capac II, kes pärast ebaõnnestunud ülestõusu Cuzcos 1536. aastal põgeneb mägedesse ja asutab seal nn. Uus-Inka Villcabamba riigi. 1544 tapetakse Manco Capac II hispaania palgamõrtsukate poolt ning riiki jääb valitsema ta poeg Sayri Tupac. 1560 sai uueks Sapa Inkaks tema lihane vend Titu Cusi. Kuna viimane hakkas organiseerima ülemaalist ülestõusu, mürgitatakse ta 1571 aastal hispaanlaste poolt. Viimane Sapa Inka, Manco Capac II kolmas poeg Tupac Amaru I saab 1572 aastal hispaanlaste käest lahingus lüüa, ta vangistatakse ja hukatakse.

Ranniku aladel käib samalajal kodusõda konkistadooride erinevate rühmituste vahel. 1534 kuulutab Francisco Pizarro end asekuningaks. Vendade Pizarrode ja kunagise kaaslase Diego de Almagro vastuolud kasvavad, paisudes 1538 aastaks kodusõjani. Pärast Almagro hukkamist vana sõbra Pizarro poolt, jätkab sõda tema poeg Diego, kelle käe läbi 1541 aastal tapetakse Francisco Pizarro. Uus asekuningas võidab Diegot aasta hiljem lahingus ja laseb ta hukata. 1543 saabunud järjekordse asekuningaga pole rahul Francisco vend Gonzalo Pizarro ning võidab teda lahingus 1546 aastal. Hispaania kuningas saadab teisele poole ookeani uue komissari ja 1548 Gonzalo hukatakse. Sellega kodusõda lõpeb ning hispaaniakeelne Nueva Castilla riik ja Villcabamba on omavahel diplomaatilistes suhetes. 1569 paikapandud uue asekuninga F.Toledo`ga lõpeb rahvaste rahulik kooseksisteerimine. 1572 alustab Toledo sõda Villcabambaga ja inkade riik hävitatakse lõplikult.

29.02.1572 kutsuti kokku puhast verd inkade koosolek 35 esindajaga 12-st kuninglikus ayllust alustades Manco Capaci omast ja lõpetades Inca Huascari aylluga. Nad pidid ära kuulama Peruu asekuninga Francisco de Toledo käsul kirja pandud nende riigi tekkimise ajaloo ja mille õigsust tuli neil seejärel allkirjadega kinnitada. Ühtlasi oli see formaal-juriidiliseks dokumendiks lõplikuks riigivõimu ümbervormistamiseks hispaanlastele.
Vallutatud maadele rajasid hispaanlased suured mõisad - haciendad. Põliselanikele jäid vaid kärbitud õigused ja ränk töö ning ajapikku langesid nad riigi põhjakihi tasemele.



JUMALUSED

Inkade peajumalad olid päikesejumal Inti ja aimaraade hõimult ülevõetud maailmalooja Viracocha, sama oluline oli Pachacamak. Tähtis oli piksejumal Illapa, lisaks palju teisi vähemtähtsaid, sest säilisid paljud allutatud alade olulisemad jumalad. Igapäeva elus oli kombetelituses tähtsal kohal ilmakaared ning neli ürgelementi: maa, tuli, tuul ja vesi. Loomadest olid andide piirkonna mütoloogias kondor, madu ja jaaguar.

Huaca`ks nimetasid indiaanlased absoluutselt kõike, mida inimene võis kummardada. Ketšua keelsest waca`st tegid hispaanlased huaco ja tänapäevaseid isehakanud aardeotsijaid kutsutakse huaquoero`deks – vaimude varasteks.
Huaca võis olla reaalne ese või vaid midagi mõtetes ümbritsevat, ta võis olla ka koht looduses, mille minevikus toimunud sündmus oli väljavalinud. Hinnatud austamisobjektiks oli iga kõrvalekaldumine tavapärasest või mõni looduse ime. Selleks sobis näiteks kahe rebuga muna, kuue varbaga käpp, albiino loomake, ebatavalise õite arvuga lilleke jne. Päike – inkade peajumal oli samuti huaca üldriiklikus mastaabis. Huacasid oli kollektiivseid, isiklikke, erilisi ja ajutisi. Kummardada võis üht või mitut isiklikku kui ka kollektiivset huacat. Tahuantinsuyus elas üle 10 miljoni inimese, huacade koguarv pidi olema mitmekordselt suurem.

Inkad kummardasid kõik peajumalat Päikest – Inti`t, kuid jätsid täieliku vabaduse teiste jumalate tunnistamiseks. Alistanud mingi riigi, saadeti allutatute peajumal Cuzcosse pantvangiks ja paigutati võõrjumalustele määratud templisse. Teda kummardanud rahvas õpetati kummardama päikest, keelamata samas ära kohalikke tavasid ja kombeid.
Nähtamatu ja tunnetamatu vaim oli inkade jumalakummardamises erandlik nähtus. Teda nimetatakse erinevalt. Kroonik Inca Garcilascol on peajumal Pachacamak, teistes kroonikates nimetatakse maailmaloojat Viracochaks. Väidetakse, et see jumalus oli ainult inkade eraiidoliks, kuid isegi päikesepoegadel ei olnud õigust tema nime suhu võtta, temaga suheldi vaid mõtetes. Mingil moel tuli selle iidoli nimi lastele põlvest põlve edasi anda, ainult mõtetetasandil suhtlemine ei oleks vist olnud võimalik.

Pachacamak – Viracocha päritolu ei ole üheselt selge. Cuzcos ja Cacha asulas olid Viracocha templid. Cacha tempel oli eriti grandioosne: templi fassaad oli sada meetrit pikk ja seinte paksus ulatus kahe meetrini. Hoone oli kolmekorruseline, mis kogu Kolumbuse-eelses Ameerikas oli äärmiselt harv nähtus.

Inkadel kirjapuudumise tõttu ei eksisteeri ühtki autentset dokumenti, mis aitaks avada ketšua indiaanlaste maailmavaate põhijooni ja iseärasusi. Küllaltki keerukas on ajaloouurijail olnud filtreerida kõike seda, mida kroonikud ettekavatsetult või mõtlematusest inkadest ja nende religioonist on kunagi kirjutanud ning küsitav on, kui tõeselt need rahvalood kirja said. Päris tegelikku ajalugu, religiooni ja traditsioone puudutavat ei teata, sest hispaanlased suutsid need imekiirelt lõhkuda, põletada või ülessulatada. Vähesed leitud sõlmkirjad ehk kipud on dešifreerimatud. Ajalugu ja rahvaeeposeid säilitati inkadel vaid suust-suhu ja põlvest-põlve meetodil. Ajapikku need muutusid, ununesid ja hävinesid koos inimestega. Paljud kuulsad varandusedki on senini leidmata - arvatavasti peideti need preestrite poolt mägedesse.

Ametlik ajalugu põhineb suures osas kümnekonnal kroonikul 16 sajandist. Sellesse ajajärku kuulub ka ühe arvestatavama krooniku Inca Garilasco de la Vega poolt ülestähendatu, kes elas aastail 1539-1616, oli päritolult mestiits ja inkade järeltulija ning püüdis kirja panna oma rahvapärimused ja läbielatu. Felipe Guaman Poma de Ayala ja Juan de Betanzos segasid oma vere kohalike elanike omaga, abielludes inkaga või sündides inkasoost emast. Garilasco kaldus liialdustesse ja kaldus romantiseerima, kuid sellele vaatamata oli tema teos „Kuninglikud kommentaarid” arvestatava kirjandusliku väärtusega. Guaman Poma kaheosaline „Uus võim ja hea valitsus” oli kokku koos joonistustega 1179 leheküljeline. Etnoajaloolane Martin de Murua oma raamatus „Peruu üldajalugu” suhtus indiaanlastesse tavatu sümpaatiaga. Mõni kroonikutest, näiteks Francisco de Avila pälvisid ise süüdistusi elanike halvas kohtlemises – vägistamistes, peksmistes, pühade esemete põletamistes ja hõbe- ning kuldesemete röövimises.


TAHUANTINSUYU PEALINN CUZCO

Oma esimesed onnid käskis legendaarne esiisa Manco Capac ehitada Sacsahuamani (kotka asupaik) künka veerule, kuhu hiljem püstitati riigi peakindlus. Sajandeid hiljem sai Cuzcost vanaaja suurimaid linnu. Hispaanlaste arvestuse järgi oli linnas üle 100 000 indiaanlase maja ligikaudu 300 000 elanikuga.

Cuzco asub ekvaatorist 13,6 kraadi lõunas kahe jõe kohtumispaigas Andide mägiorus ca 3000 meetri kõrgusel merepinnast. Linn oli jagatud kaheks osaks: Hanan oli ülemine kirde poolne osa, Hurin alumine ja asus edelas. Kumbki pool omakorda oli jagatud kaheks sektoriks ehk suyuks. Selline jaotus võis olla tingitud veeressursside jagamisest ja inimeste sugulusastmete hierarhiast. Suyusid lahutavad jooned tähistasid ka enamvähem veesoonte kulgemise suunda ja millest lähtus linna radiaalne planeering.

Ceque`d. Pealinnas Cuzcos lähtusid kesklinnas asuvast Esivanemate Päikesetemplist 41 nähtamatut radiaaljoont, mida inkad kutsusid ceque`deks ja mida tõlgitakse kiirteks või liinideks. Linnast väljuvad neli suyut moodustasid neli linnaosa ning olid omakorda seotud 41 ceque ja neil asetsevate 328 huacaga. Iga ceque ümber olid korrapäraselt paigutatud huaca`d – pühamud, mille au sees pidamine oli üldine komme. Osa huacasid olid cequedes ühendatud astronoomilisse võrku ning töötasid looduskalendrina, näidates külvi, koristus jms. aegu. Täpset ajaarvestust peeti oluliseks.
Radiaalsed cequed jaotasid piirkonna sugulussidemetega seotud rühmadeks ayllu`deks. Radiaaljooned kulgesid kesklinnast pampasse, jagades ümberkaudse maa tordilõigukujulisteks niisutatavateks aladeks, kusjuures igale neist oli omistatud erinev kategooria. Sellised liinid ühendasid ka naaberkogukondade cequede süsteeme. Cequed kujutasid endast omamoodi mehhanismi, mis linnalähedase piirkonna jagamise kaudu kajastas ka ühiskonna jaotumist erinevateks kihtideks.

Ehituslikult koosnes Cuzco nelinurksetest kvartalitest, mida väljaspoolt piiras mõne meetri kõrgune katkematu kivimüür kaunistatud sissekäikude ja ustega. Suuremad kvartalid olid 100 m. pikad, laiust veidi vähem. Välismüür oli ühtlasi kivimajade tagaseinaks, neid mahtus kvartalisse kümneid.
Linnatänavad olid selleaegse Euroopa linnade tänavaist laiemad ja kiviplaatidega sillutatud. Cuzco hiigelväljakuil toimusid rahvakogunemised ja rituaalsed pidustused. Rimakpampal - kõneleval väljakul kuulutati välja valitseja käske ja selle kõrval elasid vaid inkad ise. Väljaku servas oli ka esimese inka Manco Capaci maja, olles arvatavalt midagi pühamu või muuseumi sarnast.

Intipampa ehk päikeseväljaku kvartalis asus Coricancha - päikesetempel, tõlkes kuldring, mis oli kullast, hõbedast ja kalliskividest tempel, riigi tähtsaim pühamu. Seal hoiti loendamatuid rikkusi - nii on kõnelenud indiaanlased, nõnda on väitnud hispaanlased. Hinnangute kohaselt kaevandasid inkad aastas 550 tonni hõbedat ja 170 tonni kulda. Kogu kuld ja hõbe kulutati ehete valmistamiseks.

Coricancha oli ehitatud viimistletud kiviplokkidest. Peaaltar oli kaetud kullast plaatide ja lattidega. Altaril seisis hiiglaslik päikest kujutav kuldplaat. Kõik templi uksed olid kaetud kullaga, välisseinte ülaoseas oli ca 80 sentimeetrine kuldne rant. Mama Ocllo ehk Ema Kuu kabelis oli stiilielemendiks ohtralt hõbedat. Omad kambrid olid ka Veenusele, Vikerkaarele ja Illapale – kõue ja välgu isandale.
Templi püham paik oli Uillak umu – ülempreestri palvela, mille seinad, põrand ja lagi olid üleni kullast ning piki karniisi kulges laia lindina türkiiside ja smaragdidega ülekülvatud raamistis. Veidi tagasihoidlikumalt oli kaunistatud veel kolm kabelit. Coricancha templi kõrval asus ka kullast tehtud loodust imiteeriv aed.

Cuzcos oli veevärk. Kivist torud vingerdasid mööda linna, sageli eriti väljakute piirkonnas olid nad viidud maa-alla. Linnast läbivoolavaid ojasid ääristasid kiviplaadid. Kõikidel kulla ja hõbedaga ehitud kivist imedel olid õlgkatused. Keraamikasaladusi vallanud inkad ei olnud väljamõelnud katusekivi.

Cuzco oli algul linnriik ja sarnaseid asus läheduses teisigi. Paarikümne kilomeetri kaugusel asus Pisac, mis varemete järgi oli hinnanguliselt ketšuate suuremaid linnu ning suutis mõnede näitajate poolest Cuzcoga võistelda või ülegi trumbata. Pisac asus strateegiliselt tähtsas paigas – teede ristumiskohas ja oli ümbritsetud teistest tähtsatest ketšua linnadest. Läänes oli Cuzco, kagus Paucartampu, põhjas Urupampa, Ollantaytampu ja Machu Picchu. Pisaci vallutamine tähendanuks seega eelnevalt teistega liitu astumist või nende vallutamist. Pisac oli kõigi linnade liitlane ja sõja korral saanuks kiiresti appi minna ükskõik kellele. Üldketšua riigi loomiseks oli Pisaci kõrvaldamine konkurendina ja võistlejana Cuzcole äärmiselt oluline. Lisaks võimaldas linna keskne asend pretendeerida kõikide ketšuade juhtimisele ja ühendamisele. Pisaci geograafiline positsioon häiris Cuzcolasi. Linna ähvaravad bastionid ei võimaldanud cuzcolastel ühendust pidada inkade ühe peamise usulise keskuse Paucartampuga. Isegi tänapäeval tunduvad Pisaci võimsad varemed ligipääsmatutena.

Ajaloost. 15 sajandi alguseks olid tekkinud suured ketšua linnalised keskused. Suurt huvi ilmutasid ketšua rikkuste vastu tšanka indiaanlased. Nad elasid ketšuatest lääne pool ja nende rünnakute lähimaks ja eelistatumaiks sihtpunktiks oli Cuzco. Ennast kaitstes kaitsesid nad ka ülejäänud ketšuate huve. See asjaolu oli omavahelistes suhetes väga tähtis. Sõda tšankadega kestis terve inimpõlve. Alaline välisoht nõudis pidevat sisejõudude valmisolekut. Kuna inkad kandsid sõja põhiraskust, pidid ülejäänud seda kuidagi kompenseerima, saates sinna oma sõjaväeüksusi ja korvates kaotusi elavjõus. Inkad omandasid tulevikuks väga olulisi sõjapidamiskogemusi.
Capac cuna`s on vasturääkivusi kahe valitseja – Viracocha ja Pachakutec`i vahel. Üks neist näitas üles argust tšankade sõja alguse kallaletungi ajal, teine kõrvaldas argpüksi ja päästis inkade riigi. Kumb neist oli kangelane, kes mitte - ei ole üheselt teada. Koos teiste ketšuate abiga purustati otsustavas lahingus tšankad lõplikult. Selles osalenud 40 000 tšankast hukkus 20 000, inkad kaotasid 8000 sõjameest.

Kohe pärast võitu tšankade üle alustasid inkad uut sõda. Esimeseks vastaseks oli Colla riik, vaprateks liitlasteks aga äsjased õelaimad vaenlased tšankad. Colla riik asus endise Tiahuanaco aladel ning võimalik on, et inkad olid sealtmailt väljarännanud hõim. Sellisel juhul võib aimata riikide vahel valitsenud isanda ja alluva häirivalt teravaid diplomaatilisi suhteid. Võitnud tšankade olulise abiga lahingu endiste Colla käskijate üle, andis Inca Pachacutec-Viracocha käsu kõigi tšankade mahanottimiseks. Tšankade pealik, saanud eelseisvast aimu olevat lahkunud kõigi oma inimestega üle Andide Amasoonase ülemjooksu aladele. Konkista ajal avastasid hispaanlased Amasoonase metsades pikakasvulisi, heledanahalisi indiaanlasi, kes oma välimuselt erinesid järsult teistest selva elanikest.

Inkad, laskunud oma vallutustel mägedest alla Vaikse ookeani rannikule, vallutasid Chimu riigi. Mõisteti, kui mahajäänud ja primitiivne oli nende ühiskond. Ka Pisaci linn alistati. Pigem moraalselt ja kavalusega, kui sõjaliselt. Elanikud asusid ajapikku vabatahtlikult ümber, piirkonna kultuuriliseks ja poliitiliseks keskuseks oli kujunemas Cuzco.


SÕJAD

Kogu inkade riik oli orjenteeritud sõjapidamisele. Rahvas oli jaotatud inimrühmadeks. 5, 10 ja 50 majapidamist valisid ise endile grupijuhid camayok´id. Saja, tuhande või enama puric`i majapidamise eest vastutasid curaca`d. Samasugune jaotus oli aluseks ka riigi reservarmees.

Sõdu alustasid inkad tihti 100 000 – 400 000 sõdurilise armeega. Sellise suurusega armee forseeriti vaid mingil kindlal sõjalisel eesmärgil. Regulaararmee oli palju väiksem. Igal küla ja kogukond eraldas sõdureid paarikümneks aastaks regulaarväkke ja oli olemas ka alaline pidev reserv.

Alistades rahvaid, oli inkadel kombeks oma vastast väljakutsuda ning sõda kuulutati enne konkreetset lahingutegevust kolm korda. Selline taktika tekitas vastase sõjaväe kontsentreerumise ja ei pidanud sõdima väikeste gruppide partisanidega. Saadikuid teist ja kolmandat korda väljasaates täitsid need luurajate ja vastaste hulgast värbamise ülesannet. Sõja algus pidi langema kokku põllusaagi valmimisega: saak ründajale, nälg vaenlasele. Samuti andis kallaletungihoiatus vastasele sõjaliitlase leidmiseks vähe lootust – naabrit ei juletud abistada või loodeti ise tükikest kasu lõigata.

Tihti armastati piiramistaktikat, mis mõnikord võis kesta aastaid. Kasutati tormijookse, liiguti kolonnidena lahtisel maastikul, kasutati püünisauke, osati kutsuda esile kivilaviine, piiramistel kasutati hõõguvaid kive tulekahjude tekitamiseks. Relvastuses olid odad, viskeodad, vibud, nuiad, vasest või pronksist sõjakirved, lingud jms. Pikkade, ligi 4 meetriste odade kasutus võeti üle tšankadelt.

Suurt tähelepanu pöörati noore põlvkonna väljaõpetamisele. Sõduriks pühitsemine oli rituaalne pidustus – huaracu. Huaracu võistluseksamiks majutati noored sõdalased erilistesse hoonetesse, kus tuli läbida ligi nädalane paast, sportlikud võistlused ja eksam erinevate teaduste tundmisest. Need katsumused tegi teistega võrdsetel alustel läbi ka Sapa Inca troonipärija.


KIPU JA KIRI

Inkad tundsid omapärast infovahetusvahendit - kiput (quipu), mis on moodus info edastamiseks eriliste värviliste nööride ja nendesse tehtud sõlmede abil. Kipu võimaldas edastada ainult arvulist ja veel mõningat, eelnevalt kokkulepitud teavet, mitte suvalist infot. Kipuga käis kaasas tavaliselt mingi suuline sõnum, mis määratles sisalduva arvulise info tausta. Kiput lugesid erilise koolituse saanud “kipulugejad” - kipucamayoc’id, nende koolitus kestis üle nelja aasta. Amet oli pärandatav, et nende töös säiliks kõrgeim proffessionaalsus. Kipu lugemis- ja ülestähendamisoskusi omandati lapsepõlvest peale.

Kipus sisalduv informatsioon hingestas riigi juhtimis- ja kontrollisüsteemi. Sinna pandi kirja absoluutselt kõike. See oli totaalne, kõikehõlmav arvepidamine nii hulga kui ka kvaliteedi suhtes. Kipud teadsid, kui palju inimesi elas igas asulas ja kogu riigis, kui palju mehi, kui palju naisi, kuidas jaguneti vanuse ja tervisliku seisundi järgi, kui palju oli abielus ja vallalisi, kes läheb sõtta, kes avalikele töödele, andmed relvadest, loodusressurssidest, kartulist ja maisist jne, jne ...
Arvepidamine oli nii piinlikult täpne, et kipucamayok`kide tööga kokkupuutunud hispaanlased keeldusid uskumast, et kõige lihtsamaid ja tavalisemaid asju on võimalik sellise täpsusega fikseerida. Kipucamayok`id olid igas, ka kõige väiksemas asulas. Nad tegelesid arvepidamise ja kipude säilitamisega. Vastava ametniku nõudmisel andsid nad igal hetkel vajalikku informatsiooni. Kipud valmistati arvatavasti mitmes eksemplaris, koopia saadeti kõrgemalseisvale ülemusele. Summeeritud andmed edastati, kuni need jõudsid Incap Kipucamayonkin Chillke Inca ehk valitseja erasekretäri kätte, kes vajadusel pidi Sapa Incale riigiolukorrast aru andma.

Tahuantinsuyu oli kõikidest vanaaja riikidest, mis olid oma sotsiaalselt arengutasemelt sarnased, kõige kirjaoskamatum. Suulise kõne kirjaliku fikseerimise moodust ei ole avastatud. Mõne krooniku väitel on inkadel olnud periood, mil neil oli kiri. Sellele on antud ketšua keelne nimi kellca. Inkad olevat keelanud kirja kasutamise ära.
Mingil ajal ei olnud mõningad provintsid inkade veenmistele allunud ning Inca Viracocha vastus segaduse kohta oli, et tõve põhjuseks on kiri, mida ei tohi enam kasutada. Sellest ajast peale unustati kellcad, mida selle ajani olevat kirjutatud eriliste puude lehtedele ja pärgamentidele.

On kroonikute teateid inkade riigiarhiivist, kus olevat hoitud erilisi gobelääne, millesse olid kootud kodeeritud sõnumeid. Siiani säilinud ei ole neist ükski. Üksikud kirjasarnased kaunistused säilinud keraamikal on dešifreerimata.
Oletatavasti inkad leidsid, leiutasid või omastasid kirja ekvivalendiks kipu. Omastamine võis toimuda mochica`delt. Neist järelejäänud joonistustel on näha jooksvaid inimesi, kes hoidsid käes kipuga sarnanevaid esemeid.

Kipul oli eeliseid. Riigis saadeti iga saadetis edasi chaskide ehk kullerite abil. Teatemeeskonna suuruseks võis olla sadu inimesi ja läbiti sadu või tuhandeid kilomeetreid. Pärgament või puulehed oleksid sellistel teekondadel kannatada saanud. Kirjapandud tiitlid ise aga oleksid mõnikord nõudnud terve oksajagu lehti. Kipu aga oli vaid viht villaseid värvilisi sõlmedega niite, mida oli lihtne mingisse kotikesse panna. Seda võis murda ja kokkumuljuda. Kiirteadete edasitoimetamiseks olid kipul selged eelised. Kui arvestada, et kipu koosnes kuni 13-st eri värvist, üheksast sõlmest niidil, lisaks üheksast sõlmest abiniidil ja arvestades kõikide seosniitide arvu, saadi tulemuseks üle 365 miljardi kombinatsiooni. Pachacamaki templist leiti kipu, mis kaalus üle kuue kilogrammi. Sellise kipu niidistik on ligi 500 km pikk ja võib sisaldada paljuköitelise statistikateatmiku jagu informatsiooni.

Arvatakse, et kipud sisaldasid neisse fikseeritud arvandmeid. Siiski on oletusi, et kipu võis sisaldada ka märksõnu. Juhul, kui päikesepojad hoidsid kipus om seadustekogu, kui õpetlased ja poeedid kasutasid niidistikku oma teadmiste meelespidamiseks, siis ei erinenudki kipu põhimõtteliselt kirjast.
Kipu põhiiseärasuseks oli kindel kuulumine vaid erilise väljaõppe saanud inimese külge. Ainult inkad võisid käivitada oma info- ja mälumasinat, sest see oli loodud vaid nende riigiaparaadi teenindamiseks. Tahuantinsuyu hiigelriigi juhtimisel osutus kipu niivõrd mugavaks ja kasulikuks, et mindi kohmaka kirja keelamise teed puhastades sellega täielikult tee kipule.

Riigiasjade ajamisel ilmnes sõlmkirjal palju eeliseid, vaimukultuurile tehti aga parandamatu kahju. Siiani säilinud nööripuntraid ei oska lahtiseletada keegi. Inkade õpetlaste ja filosoofide teadmised on kirjapuudumisel jäädavalt kadunud. Vähesed leitud kipud on dešifreerimatud. Suust suhu ja põlvest põlve ei säilitata eriti paljut.


OHVERDAMINE

Kroonikute väitel oli küllaltki tüüpiline mõne üliku surmakorral teenijate ja armsamate naiste eneseohverdused, et oma isandat järgmises elus edasi teenida. Võimalik oli ka abistamine kõhklejate ergutamiseks uude ellu astumisel.

Kroonik Sarmiento on väitnud, et juunis ja detsembris – talvisel ja suvisel pööripäeval maeti maha, või lihtsalt tapeti 500 last, et tähistada seda erilist päikese asendit taevas. Keelatud olevat olnud võtta üle ühe lapse perekonnast. Ohvritapmine olevat toimunud Coricancha templis, ohverdati ka valgeid laamasid.

Inkade usuriitustel ohverdatavate laste valimine meenutas maksuandami kogumist riigikassasse. Arvatavasti pidid kõik riigi provintsid eraldama teatud hulga füüsiliselt terveid, puueteta väikeseid lapsi. Wayne’i riikliku ülikooli antropoloog Tamara Bray sõnul näitas Argentinast, Peruust ja Ecuadorist leitud inimjäänuste DNA-analüüs, et lapsed ohverdati 4-10 aasta vanuses. Ohverdatavad tüdrukud pärinesid tavaliselt acllakuna’de ehk “valitud naiste” seast, poiste hulgas võis olla ka kohalike valitsejate lapsi. Tapmismeetodid olid vägivaldsed ning enne tseremooniat ohvrid uimastati.

Arvatakse, et Capak cocha – inimohverdamise komme ei olnud siiski üldine, vaid pandi toime mõnes üksikus templis. Vaatamata sellele, et ka sagedasim karistus oli tapmine, hinnati inimelu kõrgelt. Igasse töökätepaari suhtuti piisava hoolitsusega, seda nõudsid sotsiaal-majanduslikud tingimused. Tahuantinsuyus oli inkadel väga aktiivne ja efektiivne sündivuse ergutamise poliitika. Näiteks suurendati iga lapse sünni korral purici st. maaharija / lihttöölise perekonna jaosmaad.


TAVAD

Inkadel oli neli tähtsamat püha. Kõik nad on seotud Päikese ja nende Poegade kultusega. Esimene oli Huaracu. See oli initsiatsioonipidustus ehk noorukite võistluseksam mehisemasse ikka jõudmisel.
Tähtsat püha tähistati maisikülvi lõpetamisel, kui rohelised idud hakkasid maapinnale tõusma. Püha nimetati Cusi Raymi, pühendatud oli see päikesele ning jumalikult isalt paluti head ilma ja korralikku saaki. (Cusi-õnn, rõõm).

Kolmas põhipüha kandis Sithua nime. Sellel pühal oli seos elanikkonna tervishoiuga. Sithuale eelnes paast, pühaks endaks oli finaal, mil kõikidest linnadest ja asulatest aeti välja haigused, tõved ja muud pahed. Halva väljakihutamine toimus öösel tõrvikute valgel. Tuli pidi hävitama linnast ja selle elanikest kõik hädad ja kurjuse. See pidustus ei olnud seotud päikesega, vaid oli avalik sõda kogu kurjusega ning sai alguse Sacsahuamani kindluses. Sealt jooksis välja odaga inkasõdalane, kes andis Cuzco keskväljakul teatepulgad üle neljale järgmisele sõdurile. Need panid punuma Nelja Ilmakaaremaa nelja peatee suunas, peletades kõik hädad nelja tuule poole. Teatepulka edasi andes aeti lõpuks ebameeldivused riigipiiridest välja. Teede ääres seisid inimrühmad, kes teatepulgaga jooksvate sõdurite lähenedes hakkasid endid soputama ja kloppima oma riideid, sealt kõiksugu tõvesid väljaraputades. Põlenud tõrviku jäänused visati jõkke, neid puudutanu langeb õnnetusse. Hulpivaid tõrvikutükke nähes pisteti hädakisaga plehku.

Kõige tähtsam püha oli seotud pööripäevaga. See oli Inti Raymi suurpüha. Päikese asend taevavõlvil määras kõikide looduslaste elurütmi olles kogu kalendri aluseks. Sel päeval lepiti Päikesega kokku külviaegades, saagikoristuses, vihmas ja kõiges muus, unustamata kõikvõimsaid jumalaid tänada rikkalike annetuste ja innuka teenimisega.


HARIDUS JA TEADUS

Suurt tähtsust omistati riigis kasvavale põlvkonnale peale sõjalise väljaõppe ka tsiviilhariduse andmist. Juba Inca Roca ajal 13. sajandil oli Cuzcosse loodud eriline kool. Haridus oli oluline, sest isegi kohalikus mastaabis võisid riigiasjadega tegeleda vaid sellised inkad, kellel vastavad teadmised olid olemas.
Pealinna koondati kogu riigist kokku andekaimad käsitöö- ja ehitusmeistrid ning kunstnikud. See oli maa kultuurielu rikastamiseks väga oluline, sest mida tunnustati Cuzcos, trenditses kogu riigis.

Cuzcos Sapa Inca õukonnas elasid kõigi alistatud maade valitsejate lähisugulased, esmajoones pojad. Nad õppisid inkade keelt, tavasid ja seadusi ning neile kuulus ka koht riigi kultuurielus. Kõikide inkade alamad olid kohustatud kandma oma rahvarõivaid ning säilitama oma traditsioonid ja tavad. Selline riigiseadus oli efektiivseks kultuurivahendajaks Tahuantinsuyu vägapaljude eri etniliste rühmade vahel.

Töise tegevuse põhialus oli maaviljelus. Maa kobestamine toimus teravate keppidega. Labidaid ja muid abivahendeid ei tuntud. Ometi oskasid nad ehitada terrasspõldude süsteeme ja varustasid oma maa kunstliku niisutusega, mille tarbeks rajatud kanalid ulatusid sadadesse kilomeetritesse. Mõned kanalid ja terrasspõllud on kasutusel tänini. Põlde väetati linnusõnniku guaanoga, sama väetis on efektiivne tänapäevalgi.


TEED JA EHITISED

Vanade kreeklaste jaoks oli number seitse maagiline. Antipatrose seitsme ime hulka kuulusid üks aed, üks tempel, üks tuletorn, kaks kalmeehitist ja kaks skulptuuri. Kuigi nende imede asukohamaad paiknesid kolmes erinevas maailmajaos, ühendas neid kõiki Vahemere idaosa piirkond Peloponneose poolsaare ja Niiluse delta vahel ning väljaarvatud üks, olid ehitatud aastatel 600 – 300 ekr.

Juba nummerdatud seitse maailmaimet saaksid inkade riigist täiendust: rajatud kiviteed, ehitised ja terrassaiad. Oleks neid teatud, siis oleks nad oma mastaapsuse poolest varju jätnud mitmed Vana Maailma ehitusimed. Hoonete ehitusteks on kohale taritud maailma suurimaid kiviblokke, ehitatud on selle aja maailma suurimaid paleesid ja pühakodasi ja neid hooneid ehtis ettekujuteldamatult palju kuldehteid ja -kaunistusi. Terrassaiad ja rajatud niisutussüsteemid olid maailma töömahukaimad.

Riigi peamagistraale kutsusid hispaanlased kuninglikeks teedeks. Teedeehitus oli toimunud kindlalt väljamõeldud plaanikohaselt, lähtudes Cuzco vajadustest. Gigantne teedevõrk rajati kahe põlvkonna jooksul. Alustajaks oli Inca Tupac Yupanki 1471 aastal, tema poja Huayna Capaki valitsemisaja lõpuks 1527 oli rajatud ligi 10 000 kilomeetrit teid.

Tahuantinsuyu riiki läbisid kaks maanteed: mägedes umbes 5300 km. pikkune Kuningatee ja ookeani servas 3200 kilomeetrit Rannikuteed, lisaks neile veel mitu lühemat, mis ühenadasid omavahel neid kahte suurt. Inkade maanteed olid sillutatud kiviplaatidega, ääristatud madalate kivimüüridega ja kohati üle seitsme, isegi kuni 12 meetrit laiad. Läbi soode ja madalike olid ehitatud pikad kivitammid, jõgesid ületasid kivi- või rippsillad. Nelja ilmakaaremaa pealinnast Cuzcost väljus neli maanteed: Chinchaysuyo kulges põhja Peruu ning Antisuyo Machu Picchu suunas, Collasuyo praeguse Boliivia ja Contisuyo edela Peruu alade poole.

Teedeehitus läbi orgude ja üle mäenõlvade tähendas nõgude täitmist, kivide lõhkumist ja mägede tasandamist. See rajatis ületab töömahukuselt Egiptuse ehitised ja roomlaste hooned. Teid ehitati mäeahelike kõrgetele nõlvadele, kust avaneb vaade maa-avarustele, rajati kõrgustes asuvaid vaateplatforme avaruste nautimiseks ja puhkamiseks kandetoolidega liiklejaile.

Hulgaliselt oli teedel sildu. Need olid kivist viaduktid, mis vahel kaetud puutüvedega, punutud rippsillad ja rippkorviga köisteed- nende abil toimetati üle veoseid ja reisijaid. Vahel raiuti vajadusel mõni väike tunnel, mõnikord kulgesid teed vahetult mäenõlval, selleks raiuti kaljusse omapärane trotuaar. Kõik arvutused olid väga täpsed ja arvatavasti osati ehituseks kasutada maakaarte ja makette. Teede asukohad olid valitud otstarbekalt. Tänapäeva autoteed on suureltosalt rajatud inkade poolt kavandatule.

Inkade teedesüsteemi tähtsaks osaks olid tampu`d – sissesõiduhoovid, kus puhati ja saadi toitu ning kus sõdurid ja muud valitsuse ülesandel reisijad said ka rõivaid parandada. Tampudes säilitati tohutut hulka toidu-, varustuse- ja relvatagavarasid. Lähedalpaiknevate asulate curacad ja camayokid vastutasid oma peaga kõige vajaliku olemasolu eest. Tampud paiknesid teedel iga 20-25 kilomeetri järel. Neid oli riigis ligi viissada. Suurem osa tampusid olid hoidlad, vähem oli öömaju. Põhiliselt olid need mõeldud inkadele.
Oli ka suuremaid tampusid ööbimisvõimalusega mitmele tuhandele sõdurile ja kroonikates on kirjeldatud sissesõiduhoove mõnesajatuhande inimese tarbeks.

Cuzco lossi vundamendis on mitmetonnine väga täpselt tahutud 12 tahuline kivimürakas. See on imeline ehituskunsti näidis indiaani kiviraidurite suurepärastest oskustest. Müüritiste kivid on paigaldatud ja tahutud täpsusega, mille juures ei õnnestu žiletitera vuugivahesse pista. Andide mäestikus on maavärinad väga tavalised. Ilma sideaineta hulknurkne kivi teeb vundamendi väga maavärinakindlaks.

Cuzcost põhja pool paikneb veel üks ime: Sacsahuaman - inkade peakindlus. Hoonekompleksi ühendasid linnaga tunnelid. Kindluseks olid kolm maa-aluste ruumidega torni, mida ümbritsesid paksud müürid. Kolossaalne ehitus kestis 77 aastat, lõppedes Huayna Capaki aegadel. Ehituseks kasutati kümneid tuhandeid paare töökäsi, mõned müürides kasutatud kivimonoliidid kaaluvad sadu tonne.

Salapära inkade riigi ümber on palju. Seal on mastaapseid rajatisi, milliste ehitusvõtted ja otstarve on siiani arusaamatud, samas ei tundnud inkad ratast ega atra, loomarakendit ega viljajahvatusseadmeid. Hästi oli arenenud metallide töötlemine. Tunti kulla- tina- ja vasesulameid, kuid neid kasutati põhiliselt templikaunistuste, ehete ja relvade valmistamiseks. Laiemalt tarvitatavaid metallist töö- ja tarberiistu ei ole leitud. Kuni hispaanlaste tulekuni ei olnud nad näinud hobust.

Inkad ei tundnud rauda ega terast, neil ei olnud kivide vedamiseks härgi. Kümneid tonne kaaluvaid kivimürakaid vedasid inimesed mööda ebatasaseid teid kümneid kilomeetreid. Üht sellist kaljut nimetasid indiaanlased väsinuks, sest ta ei jõudnudki kohale. Kivi olevat ühel kallakul köite otsast valla pääsenud, tappes oma teel 3000 - 4000 töölist. Indiaanlased jutustasid, et kivi väsis, nuttis verd ega suutnud oma kohale minna.
Sellised kivimürakad tõsteti kuidagi ka üksteise otsa enne mitmekordset passitamist, mõõtmist ja tahumist. Sacsahuamani kindluse projekti autor kannatas võibolla gigantomaania all, võibolla oli sellise ehitise põhjuseks mingi olulisena tundunud vajadus. Suurtest kividest kindlusemüürid pidid aukartust ja õudust tekitama kindlasti igaühes, kel inkadeajal oli võimalust neid näha.
Sacsahuamani müürid seisavad ka praegu. Neid ei ole suutnud purustada ei hispaanlased ega maavärinad. Tähtsaima torni – ümartorni Moyok Marca sees asus joogivee allikas. Kust ja kuidas sinna vesi voolas, hoidsid inkad saladuses. See torn oli Sapa Inca kindlus ning kõik selle müürid olid kaetud kullaga.

Machu Picchu varemed on ainsad siiani tervikuna säilinud inkade ehituskunsti tunnistajad. Säilinud on palee, templid ja observatoorium. Kõik nad on ehitatud suurtest täisnurkseks tahutud kividest. Linnas on mäenõlvale rajatud rippaiad, mis kõrguse ja mastaapsuse poolest edestavad maailmaimede registrisse kantut. Siiani toimib osaliselt ka hulk sajandeid tagasi rajatud kastmissüsteem. Varemed asuvad vihmametsade piirkonnas Cuzkost umbes 100 km. kaugusel 2300 meetri kõrgusel looduslikult kaunis paigas. Läbi mägede kulgeb sinna praeguseni säilinud turistidele avatud 33 km pikkune inkaaegsete varemete ja treppidega rada – Camino Inca. Matkarada läbib väga mitmekesist maastiku, kõrgeim ületamist vajav kuru asub 4200 m. kõrgusel.
Mingil põhjusel hispaanlased seda linna ei leidnud ning inkade kants jäi rüüstamata. Arusaamatuks on jäänud linnaelu hääbumise põhjus. Asundus oli väljasurnud juba inkade valitsemisaegadel. Põhjuste kohta on oletusi mitmesuguseid: On leitud, et Machu Picchu haudade hulgas domineerivad naiste omad. Vähesed mehed võisid olla eunuhhid, templielanikud aga moodustasid võibolla päikeseneitsite puhta ja isoleeritud ühiskonna. Allakäigu põhjuseks võis olla nulliga võrdne sündivus. Ei ole välistatud ka lihtsalt taandumist konkistadooride eest kaugematesse piirkondadesse.

Machu Picchu otsingud said alguse legendist, kus inkade perekonna võsu Titu Cusi varjas 30 aastat ennast salajases varjupaigas, mida nimetati Vilcabambaks. Kroonikatest loetud kadunud linna lugu köitis Yale`i ülikooli ajalooprofessori Hiram Binghami tähelepanu. Saavutanud ekspeditsiooni rahastamise, lappis ta kokku kroonikates kirjutatud vihjed looduse, kliima jms. kohta ning omades häid suhteid kohalike inimestega leidiski ta 1911 aastal Urubamba jõe orust otsitud linna. Bingham arvas, et hiljem Machu Picchu nime saanud arhitektuurilt uhke linn oligi otsitud Villcabamba. Praegu on see maailma külastatavaimaid turismiobjekte, päevas jalutab seal keskeltläbi 1000 inimest.

Vilcabamba. Inkade viimase salapärase residentsi Vilcabamba leidis arheoloog Gene Savoy, kes ajakirjanduses sai hiljem hüüdnime "Real Indiana Jones". Varemed leidis ta 1964 aastal 35 km. kaugusel Machu Picchust kagus, mille omakorda kadunud linna otsides leidis Hiram Bingham 1911 aastal. Vaidlused, kas leitud linn on kadunud Vilcabamba, kestavad siiani. Enamik asjaga tegelevaid arheolooge on selles siiski üksmeelel.

Llactapata. Hiljuti, 2003 aastal, leidis Briti-Ameerika teadlasterühm Peruu džunglitest veel teise iidse inkade linna, mis samuti oli sajanditeks silmist kaotatud, kuigi asus Machu Picchu naabruses. Infrapunafotograafiat kasutades õnnestus britt Hugh Thomsoni ja ameeriklase Gary Zeigleri juhitud rühmal paksust metsakatusest läbi näha ning leida varemed, mis asuvad Llactapata`s, Cuzcost 80 kilomeetrit loode pool.
Llactapatat mainis 1912. aastal ka maadeuurija Hiram Bingham, Machu Picchu avastaja, kuid ta selgitas linna asupaika väga ebamääraselt ja varemeid polnud sestsaadik leitud.

Thomsoni-Zeigleri uurimisrühm tungis matšeetede abil džunglist läbi ja jõudis 3000 meetri kõrgusel mäenõlval asuvate rajatisteni. Linnas oli päikesetempel ja mitu ruutkilomeetrit hooneid, kusjuures ehitised olid rihitud samamoodi Plejaadidele ja suvise pööripäeva päikesetõusule nagu usukeskuses Machu Picchuski. Ka see linn jäeti maha võibolla hispaanlaste rünnakute kartuses. Vihmametsade sügavustes on avastada veel paljutki.

Tahuantinsuyu indiaanlased on peale imede ehitamise ka neid kasvatanud. Kogu meie planeedil on levinud kaks inkade põllukultuuri. Mais, ketšua keeles sara ja kartul – papa. Maisi säilitamine oli lihtne, kartulite hoidmiseks leiutati spetsiaalne konserveerimismeetod. Kartul kasvas kõrgmäestiku aladel, neid külmutati, eemaldati liigne niiskus ja kuivatati päikese käes. Nii töödeldud kartul chunu säilis pikka aega.

Toiduvarusid hoiti pirhua`des- omapärastes savist ja kuivadest kõrkjatest kottides. Kottidel olid erinevatel kõrgustel aknakesed, mida kasutati kotisisu seisundi ja hulga kontrollimiseks. Pirhuasid oli väikesi ja suuri. Kõige suuremate maht oli ligi 11 000 liitrit.


ÜHISKOND

Tahuantinsuyu alamatele kehtis kolm käsku, moodustades nagu seadusejõu saanud moraalikoodeksi: Ama Sua, Ama Llulla, Ama Kella - sina ei pea varastama, valetama ega laisklema kõlaks tõlge piiblile lähedasemalt.

Inkad ei sooritanud iialgi kuritegusid, sest neil puudusid kuriteomotiivid: mõnest kaunist naisest unistades oli neil lubatud neid pidada nii palju, kui ihkasid. Sama lugu oli rikkusega. Ei olnud neil kellelgi sellist viletsust, et oleks pidanud himustama võõrast vara või ei saaks soovida midagi tarbetut. Osavalt ehk varjati vaid üht motiivi, selleks oli võimuiha.

Päikesepojad olid Nelja Ilmakaare riigi ainsad valitsejad ja peremehed. Inkade võimu ei piiranud miski. Heaks kiideti kõik inkade teod, kui need ei teotanud jumalikku esiisa, või ei lõhkunud sugukondlikku sisekorraldust. Kõik muu oli lubatud. Inkad ei lasknud kellelgi laiselda ja töötasid ka ise palehigis. Maast madalast harjutati neid tööga ja võimaliku viletsusega. Jõukohast tööd leiti alati igas vanuses riigikodanikule, ka inkadele. Prints-troonipärijalt nõuti huaracu katsetel isegi rohkem, kui teistelt võistlejatelt.

Inkade loodud ühiskond jaotus kaheks teineteisest põhimõtteliselt erinevaks elanikkonna kategooriaks: nendeks kes maksid ja nendeks, kes ei maksnud makse. Raha Tahuantinsuyus ei olnud. Maksud nõuti riigi heaks sisse inimtööjõu kujul. Kaks kolmandikku kogu saagist võõrandati riigi kasuks. Riigis ei olnud ka palgatööjõudu, puric`id olid kohustunud töötama neile võimude poolt kättenäidatud töölõikudes. Neid ei palgatud, neid kohustati.

Kogukondateks ja asulateks jagunesid kõik Tahuantinsuyu provintsid. Kogukonnad, oma eraldatud inimestega tegid ära eranditult kogu töö. Puric`ite-tööliste varustamine toidu, rõivaste ja muuga, samuti tööle saadetud kogukondlaste perekonnaliikmete kindlustamine kõige vajalikuga jäi kogukondlaste hooleks.

Armeeteenistuse puhul võttis riik sõjamehe täielikule ülalpidamisele, tema perekond jäi kogukonna hooldada. Kui kogukondlane hukkus, jätkati tema perekonna eest hoolitsemist, nagu puuduks ta ajutiselt. Sellise majapidamise perekonnapeaks oli maaharijast puric, kes haldas ka temale ja ta lastele, mitte naisele eraldatud jaosmaad – topu`t. Kogukonna arvel peeti ülal ka vanureid ja haigeid.

Puric oli inkade tähtsaim varandus. Sündivuse ergutamiseks kasutati erakordset heldust ja vajadusel karistusteks halastamatut julmust. Iga lapse sünniga suurenes topu. Kui naine tegi abordi ja selgus et laps oleks olnud meessoost, ta hukati. Laisklemist ja lohakust ei sallitud, päikesepoegade kohus oli kiire ja karm - populaarseimaks karistuseks oli surmanuhtlus. Võimetekohast tööd jätkus kõigile, lastest kuni vanuriteni.

Kogukondlaste õiguseks oli puricil valida endale camayok. See brigadiir valiti iga 5, 10 ja 50 majapidamise kohta. Saja, tuhande ja kuni miljoniliste inimhulkade eesotsas olid sugukondlikud pealikud curaca`d, kes ei pruukinud olla inkad. Aegajalt juhtus ebaõnnestumisi. Toimunud õnnetuses võidi süüdi tunnistada keda tahes, ka kõige tähtsam curaca, kuid mitte ealeski mitteühtegi inkat.

Inkad oskasid luua hiilgavalt funktsioneeriva riigiaparaadi. Paljuastmeline administratiiv- bürokraatlik riigiaparaat kontrollis kõike kuni viimse puric`i majapidamiseni. See oli suurepärane süsteem, mis hämmastas hispaanlasi oma tõrgeteta töös.

Kõik Tahuantisuyu etnilised elanike grupid erinesid rõivastuselt. Rõivad näitasid täpselt. Millise rahva või kogukonna ehk ayllu hulgast nende kandja pärineb. Võõra väljaselgitamine ei tekitanud kunagi mingit raskust. Ühesugusel riietusel on inimesi ühendav mõju ka tänapäeval.

Tahuantinsuyu territooriumil oli tuhandeid templeid, pühamuid ja ametlikult tunnustatud huaca`sid. Neid teenindas suur hulk preestreid, kes moodustasid riigis erilise sotsiaalse grupi. Ülempreestriks oli tavaliselt Sapa Inka vend, kelle juhtida oli kogu riigi ideoloogiline elu.

Aclla`d ehk päikeseneitsid või päikesepruudid olid rahvahulgast väljavalitud neiud. Nende järeltulijate – segavereliste inkade arv ulatus hispaanlaste tuleku ajaks kümnete või sadade tuhandateni. Acllad elasid spetsiaalselt neile ehitatud majades ja paleedes. Selliseid hooneid oli ehitatud ka harilikesse asulatesse. Acllade majades elasid kõige kaunimad neiud. Nende seas oli nii puricite kui curacade tütreid, Sapa Inca ja tema lähikondlaste väljavalituid. Neidusid võidi anda ka autasuks väljapaistvatele vasallidele. Paljud acllad ei tohtinudki abielluda, vaid pidid igavesti pruutideks jääma. Selliseid päikeseneitsisid teenisid väljavalitud teenijannad. Välismaailmaga ei tohtinud päikesepruutidel olla mingisuguseid kontakte. Kui keegi oli acllaga kokkuelanud, siis tapeti nii armuke, kui kogu selle suguvõsa, vahel põletati maha ka asula. Ka aclla surmati, kui ta kallal oli jõutud vägivalda tarvitada.

Cuzco päikesepruutide majas elasid põhiliselt Sapa Inca ja tema lähikondlaste tütred. Aclladele kuulus ühiskonnas väga austatud seisund ning acllaks saamist peeti naisele suurimaks auks. Abiellunult said neist kõrgülikute naised. Mehega vahekorda astunult lahkusid nad kohe ja igavesti oma majadest. Ka siis, kui aclla sünnitas poja või tütre Sapa Incale, võis tema seisundit ühiskonnas võrrelda vaid mitte-inka ülikkonna kõrgema esindaja seisundiga.
Acllad oma paleedes ei logelenud. Nad töötasid päevad läbi, valmistades rõivaid, mida kandis vist kogu elanikkond. Nende tuhandete pruutide osa riigi majanduselus ei saa alahinnata.

Oma pärritolust sõltumata said acllad Tahuantinsuyu riigi ülemkihi tähtsaks osaks. Quito riigi valitseja ehk curaca päikesepruudist tütar kinkis oma kuninglikule kallimale Atahuallpa nimelise poja. Temast sai hiljem esimene ja viimane mitte puhast verd Sapa Inca.


SAPA - INKA ATAHUALLPA JA INKADE HILISEMAD VABADUSVÕITLUSED

Atahuallpa oli ennast juba eluajal jumalaks kuulutanud Inca Huayna ebaseaduslik poeg. Kroonikud väidavad, et Huayna Capak oli vahel endale lubanud ketserlikke mõtteavaldusi, millest ta eelkäijad ei söandanud unistadagi. See üleminka olevat armastanud ka avalikult päikest silmitseda, mida sealmail loeti väga suureks patuks.

Sugukonna traditsiooni rikkumisena oli segavereline Atahuallpa liiga lähedastes suhetes Huayna Capaki`ga olles ilmselt ülempealiku lemmiklaps. Just tema, mitte mõni seaduslik poeg, saatis Sapat sõjaretkedel ja ametlikel visiitidel. Oma residentsiks valis ta hiljem Quito linna, mitte Cuzco, mis oleks olnud inka kombekohane. Quito asub praeguse Ecuadori territooriumil, mille Atahuallpa oli vallutanud veel oma isa eluajal. Õigustuseks väideti, et ekvaatoril asuv linn on päikesele lähemal, kui Cuzco. Atahuallpast sai silmapaistvaim võitleja Cuzco alatise ainuvõimu vastu. Temast sai Tahuantinsuyu riigi esimene mässaja, alustades sõda puhastverd päikesepoegade vastu.

Arvatavasti sai Atahuallpa aru ja mõtiskles veel Huayana Capaci eluajal oma ootuspärase saatuse üle pärast isa surma. Läbisaamine riigipealikust poolvennaga ei olnud hea ning kindlasti häiris venda suures soosingus olnud segaverelise edu. Ta võim oleks tõenäoliselt pärast isa surma oluliselt kahanenud ja suur pealik oleks langenud tavalise segaverelise tasemele. Ilmselt Atahuallpa mõistis, et Quito riik on tugevaks liitlaseks, kes raskel hetkel on valmis teda toetama. Tema uskumatuna tunduv idee eralduda Quito provintsiga Tahuantinsuyu riigist leidis alamate hulgas toetust. Atahuallpa võitlus oma isikliku tuleviku eest võis võtta Quito osariigi vabastusliikumise ilmingu.

Enne surma määras Huayna Capak testamendis oma segaverelise poja Quito valitsejaks. Poolvennast Ainsa, Sapa Inca Huascari (1527-32) poolel olid seadus, tavad ja traditsioonid, Atahuallpa alluvuses olid parimad valikväeosad kogu riigist. Isa mälestamiseks Cuzcosse kutsutud Atahuallpa läks teekonnale koos hulga sõjameestega. Suhted poolvenna Inca Huascariga olid teravad ja oma vangistamist kartev Atahuallpa oli üllatanud, et ta koos riigi eliitvägede hulka kuuluva ülisuure saatjaskonnaga takistamatult pealinna lasti. Võimalik, et võimu haaramise mõtted tekkisid alles nüüd ning suur sõjavägi oli algselt kaasas vaid enesekaitseks. Võimalik ka, et surev isa oli siiski oma segaverelise poja suhtes midagi käskinud, ainus teadja sellest oli seljuhul seaduslik poeg Inca Huascar. Igaljuhul ta ettevaatlik käitumine maksis talle võimu. Athuallpa väed vallutasid Cuzco. Algselt võis Atahuallpa eesmärgiks olla Quito vabastamine inkade võimu alt, pärast Huascari vägede lüüasaamist oli eesmärgiks Tahuantinsuyu troon. Võimule saanuna hukati ta käsul kogu maal tuhandeid inkasid, koos poolinkadega arvatakse riigipöörde tulemusena hukkunute arvu sajatuhande kanti.

Atahuallpal ei vedanud. Samal 1532. aastal olid maale tunginud eesotsas Francisco Pizarroga hispaania konkistadoorid, kelle ainsaks eesmärgiks oli kuld ja kogu maa vallutamine. Pizarro oli varasemaid lahingukogemusi saanud sõdides Itaalias ja Aafrikas. Kuulnud, et Cajamarka linnas viibib inkakuningas otsis hispaanlane kokkusaamisvõimalust. Esimesed kaks kohtumist Athuallpaga Cajamarcas olid luhtunud, järgmisel korral õnnestus valitsejaväed provotseerida lahingusse ja püssipaukude saatel purustati ülihirmunud indiaaniväed kergelt. Tapetud indiaanlasi oli paartuhat. Vangistatud Atahuallpa tegi ettepaneku, et täidab Cajamarca Päikesetemplis ühe ruumi 2,5 meetri kõrguselt kullaga tingimusel, et vallutajad garanteerivad talle vabaduse. Sellega oli Pizzarro kohe nõus lubades ta panna riigi põhjaosas uuesti võimule ja taastada ka jumalikud volitused. Üheksa kuud hoiti pealikku vangis ja ohverdati ikkagi. Hukkamist selgitati kui seadusevastaselt trooni hõivanud isiku kõrvaldamist, kes oli surmanud Tahuantinsuyu seadusliku valitseja. Teda süüdistati ka väejuhtide õhutamises vasturünnakutele, liiga ohtlik oli hispaanlaste jaoks teda ellu jätta. Hispaanlastel oli segadusi ärakasutades suurepärane võimalus riik peata jätta ja valitsemishoovad endile haarata.

Sama skeemi, pealik pantvangistada ja sellega halvata indiaanlaste vastupanu oli kümme aastat varem kasutanud Hernan Cortez asteekide Teotihuacani riigi vallutamisel. Cortez ja Pizarro olid Hispaanias kohtunud ja kindlasti oldi asteekide vallutusretke üksikasjalikult arutatud.

Maale toodud uute harjumatute haiguste ja hispaanlaste hävitustöö tulemusena suri 16.saj keskpaigaks üle 75% elanikonnast. Relvavastupanu kestis 1572. aastani, mil vallutati viimane indiaanikants Vilcabamba. Rööviti ja purustati, mis võimalik ning jälitati, vangistati ja tapeti viimane inkapealiku Manco Capac´i seaduslik järeltulija, Sapa Inka - Tupac Amaru.

Plahvatuslik ülestõus tekkis veel kakssada aastat hiljem 1780 aastal, kui Manco Capac`i tütre sõjakale, haritud ja ilma näinud järeltulejale läks hinge ta rahvale tehtud ülekohus. Teda peeti uuesti sündinud inkakuningaks. Selleaegse legendi järgi arvati, et Jumalal oli kaks poega: Jesus ja Incark, kes oli Inca Messias. Incark võttis hiljem nõrgaks ja nõdraks jäänud vennalt elu ja trooni. Tupac Amaruga seoses arvati, et oodatud Incark on saabunud maale. Indiaanipealik kogus väesalga ja oli lahingutes võidukana ka julm. Sangara lahingus otsisid 600 hispaania sõdurit varju kirikust. Hoone süüdati, pääsenuid oli 28.

Proovinud ebaõnnestunult paarikuise piiramise järel vallutada pealinna Cuzcot, Tupac Amaru vangistati. Hispaanlaste hirm ja viha inkade ”elluärganud” järeltulija üle oli suur. 18.mail 1781 hukati Cuzco peaväljakul José Gabriel Kunturkanku ehk Tupac Amaru II, samuti tema naine Michaela ja nende kaks poega, noorem neist oli 10 aastane. Praegu meenutab seda sündmust seinal olev mälestustahvel.
Kaks aastat hiljem, 1783 aastal, eelmise pealiku vanem vend Diego Christobal Tupac Amaru võitles hispaanlastega edukalt Titicaca järve ümbruse mägedes. Lõpuks sõlmiti vaherahu, mille rikkumisel sõjapealik võttis süü endale ja koos kättesaadud pereliikmetega saadeti eluaegsele asumisele.

Tupac Amaru ei ole vaid Peruu rahvuskangelane, ta on vabadusliikumise iidoliks kogu Lõuna- ja Ladina-Ameerikas. Paljud on endid kuulutanud tema järeltulijaiks. Legendide ja mälestuste hulk vaprast pealikust ei ole aegadega vähenenud.

Veel indiaanikultuuridest: Lõuna pool elasid araukaanid – indiaanirahvas, kes enne hispaanlaste vallutusi 16. sajandil asustasid pea kogu Tšiilit, põhiliselt elasid nad riigi kesk ja lõuna osas. Ise see rahvas nimetab end maputše`deks. Araukaanid olid ainsad indiaanlased, keda inkad neile huvipakkuvas piirkonnas ei suutnud täielikult alistada. Nad võitlesid ka hispaanlastega ägedalt mitu sajandit, kuni vastuhakkavad ja mässavad pärismaalased alistati ning tõrjuti 1883 aastaks lõplikult maa lõunaossa. Kaua oli araukaanide ja hispaanlaste valduste piiriks Maule jõgi, mis jääb umbes 200 km. Santiagost lõunasse 36 paralleeli lähedal. Praeguseks on neid kokku loetud veidi üle poole miljoni, elades põhiliselt reservaatides, 90% neist Tšiilis.

Ketšuad, keda praegu arvatakse olevat ca 12 miljonit ja aimaraad on jäänud Ameerika suurimateks indiaanirahvasteks. Aimaraasi on ligi 2 miljonit, enamus neist elab Boliivias, kus nad moodustavad viiendiku riigi elanikonnast. Peruus elab neid 600 000, Põhja-Tšiilis 60 000. Aimaraa keel on Lõuna-Ameerikas kõrgkultuuri keeleks, Boliivias kasutatav ameti keel. Ajapikku on ketšua keel seda mõjutanud ja tahaplaanile tõrjunud.


NAZCA

Nazcalased on inkade eelsed pärismaalased, kes elasid Lõuna-Peruu rannikualadel. Sellest salapärasest indiaanirahvast on säilinud meie ajani kümneid ruutkilomeetreid kõrbejoonistusi ja nende lähedusse oli maetud hulgaliselt savikeraamikat ja ehteid. On välja pakutud, et nad võisid olla piirkonna kõige algsemad elanikud. Nimi Nazca on ühekorraga indiaani kultuur, stiil ja koht. Nime on linn ja rahvas saanud kellegi Don Garcia Nazca järgi, kes mingil hilisemal hispaanlaste valitsemisperioodil oli piirkonna hõimujuht ehk curaca.

Palju on arutatud selle üle, kust olid pärit asteegid, maiad, inkad ja teised Lõuna-Ameerika rahvad. Vana testamendi järgselt jagati pärast Salomoni surma kaksteist Palestiina heebrealaste hõimu kaheks: Iisraeli kuningriigiks põhjas ja Juuda kuningriigiks lõunas. Lõpuks vallutasid Iisraeli assüürlased ja elanikud viidi vangipõlve, mis oli karistuseks vale uskumise eest. Hiljem ei kuuldud neist hõimudest enam kunagi ja ideega, et Uus Maailm oli nende esimeste Iisraeli hõimude viimane pelgupaik, tuli juba 1550 aastatel välja hispaanlasest Yucatani kroonik, munk Diego de Landa. Tema arvamuste järgi olevat maiade esivanemad saabunud idast mööda kahteteist teed, mille jumal oli rajanud üle mere. Veel 19. sajandil oli see teooria rahvahulgas väga populaarne.

1875. aastal peeti Prantsusmaal Ameerika mandri teemaline kongress. Sellest osavõtjad jagunesid kahte leeri arvamuse osas veel ühe mandri üle, mis olevat maakeral aastatuhandeid varem olnud. Selle maalataka olevat avastanud muinashiinlased ja see oli täies tükis vajunud merepõhja Vaikses ookeanis kohas, mille serv oli ka Nazcale suhteliselt lähedal. See maa sai nimeks Lemuuria (nimetatakse ka Mu) ja oli antipoodiks Platoni kirjeldatud, Atlandi ookeanis merepõhja vajunud mandrile Atlantis. Lemuuria olevat olnud suurem, kui Lõuna-Ameerika ning üheks tõestusallikaks sellise mandri olemasolust sai leemurahv, kes elab ühtmoodi nii Aasias kui Ameerikas. Hiljematel aegadel tehtud ookeanipõhja kaardistamised on need eelmiste sajandite menukad teooriaid välistanud.

Antropoloogid on iseloomustanud Nazca piirkonda teeristina, kus kitsal rannaribal saavad kokku paljud erinevad looduslikud tingimused, mis on taganud püsiva inimasustuse. Tänu Humboldti hoovusele asub Nazca maailma ühe kõige rikkalikuma kalapüügipiirkonna keskmes. Ümbritsevast veest 7-8 kraadi jahedam hoovus paneb vohama planktoni kasvu, see omakorda suurendab kalaarvukust ning selline mereelu meeldib ka merelõvidele ja lindudele. Niisutatavate alade viljakas muld sobib ideaalselt maisi, manioki ja maguskartuli kasvatamiseks. Mägede soodne vertikaalne ökoloogiline keskkond võimaldab suhteliselt lähestikulistel erinevatel tasandikel koguda taimede kasvatamisel mitu saaki.

Andidest läänepoole jäävat ca 3000 km pikkust ja 150 km laiust rannariba nimetavad geograafid tihti uduseks kõrbeks (foggy desert), sest rannikuäärse külma hoovuse tekitatud uduvine vähendab suurel osal aastast silmapiiri 5-10 kilomeetrini. Maailma kuiveim kõrb Atacama ulatub Põhja-Tšiilist Lõuna-Peruuni ja seal püsib ühesugune madal keskmine sademetehulk aastasadu. Amasoonasest lõunapoole jäävaid rohumaid nimetatakse pampadeks, kus ebaühtlasel kiltmaal kasvavad lopsakad taarnad. Neid maa-alasid läbivad madalad voolusängid ja uurded - quebrada`d, mis on juba aastasadu kuivana seisnud.

Püsielanikkond tuli sellesse piirkonda põldu harima ca 2000 aastat ekr. Niisutuskanaleid väljamõtlemata ei oleks nad saanud sinna püsima jääda. Keraamika ja tekstiilileidude järgi paigutatakse tsivilisatsiooni õitsengu aeg ajavahemikku 100 ekr. – 800 pkr.
Enne, kui Nazcas arenes välja oma keraamikastiil, lõid 150 km. põhjapool asuva Paracase poolsaare elanikud oma kuulsa nekropoli. Maa-alusest ruumist, mida kasutati matusepaigana on leitud sadu sidemetes muumiaid ja suurel hulgal polükroomseid keraamikaesemeid. Paracase kangrud olid kasutanud omakasvatatud puuvillalõnga koos Andidest sissetoodud alpaka villaga. Värvikirevatel tikitud mantlitel, tuunikatel ja peakatetel oli kujutatud kassivurrudega inimesi. Sümboliseerimaks kõrgemat positsiooni hoidsid mehed käes sõjanuia või alistatud vaenlase pead. Soov lennata väljendus ringihõljuvates deemoninäoga olendite piltides.

Oletatakse, et kõrbemaastiku ehtimine toimus aastateni 600 pkr., seejärel sai kohaliku rahva lemmiktegevuseks sõdimine. Esimesed võimalikud kimbutajad võisid olla sõjakad mochelased, kes elasid maa põhjarannikul. Nazca tsivilisatsiooni keskperioodil, umbes aastatel 600 pkr., sekkusid nende ellu ka Huari kõrgmaaindiaanlased, kes valitsesid 300 km. põhjapool.

Huari pealinna Wari Wilkat iseloomustab uhke arhitektuuristiil ümarate kivihoonete ja trapetsikujuliste sisehoovidega, mis olid ümbritsetud massiivsete kivimüüridega. Mägedest allaliikuvate kolonistide huvid ei olnud seotud rannikuäärsete maade rahumeelse kasutamisega. Umbes 750 pkr. oli Huaris olemas oma sõjavägi, poliitilised – ja halduskeskused ning väljakujunenud teedevõrk Cajamarca ja 1000 km. kaugusel asuva Arequipa vahel. Nad olid sel perioodil igati sobivaks kandidaadiks Nazca vallutamisel. Veel hiljem võtsid rannikualade kontrolli üle Titicaca järveäärsed Tiahuanacolased. Ka nemad hakkasid territooriumi laiendama umbes aastatel 700 - 800 pkr. ja valitsesid piirkonnas ligi 300 aastat. Kuni eurooplaste saabumiseni valitsesid Ecuadorist kuni Kesk - Tšiilini riiki inkad

Nazca kõrbepinna joonistused kujutavad endast inimkonna ühte kõige suurejoonelisemat ettevõtmist ja selge on, et see ei ole mujalt tulnud inimeste kätetöö. Maapinnale ehitatud kilomeetrite pikkused sirgjooned, siksakid, spiraalid, geomeetrilised kujundid ja jalgpalliplatsisuurused loomakujud asuvad kuumal kõnnumaal Ingenio ja Nazca jõeorgude vahel Peruu lõunarannikul. Idast ja kirdest piirab ala Andide mäestik, jalamil kulgeb Panamericana automagistraal. Piirkonna põhjavöönd, kus asuvad kõik kuulsad loomakujud kanab nime Pampa de los Incas, läänevööndit kutsutakse Pampa Majueloseks, Andide ja Panamericana autoteega külgneva kaguvööndi nimeks on Pampa Cinco Cruces ehk Viie Risti pampa. Sinna olevat maetud viis teolt tabatud kurjategijat - maanteeröövlit.

Kõrbejoonistuste mastaapsuset on võimalik arusaada vaid sadade meetrite kõrguselt õhust, nende kujundite kolossaalsus on mõistetav vaid aerofotodelt. Maapinnal on need jooned peaaegu märkamatud. Joonte rajajad, ükskõik kes nad olid, ei saanud maapinnalt oma kätetööst panoraamset ülevaadet. Sajandeid olid nad märkamatud ning esimesed tähelepanekud kujunditest maapinnal saadi lenduritelt pärast piirkondlike lennuliinide avamist kahekümnendate aastate lõpul. 1931. aastal korraldas geoloog Robert Shipper sihtotstarbelise õhuluure kõrbeobjektide kohal. Tema poolt pildistatu tekitas huvi Long Islandi ülikooli ajaloolases Paul Kosokis. 1926 aastal olid arheoloogid märganud mõningaid jooni ka maapinnalt, kuid nende mastaapsust selajal veel ei aimatud.

Kõrbesse talletatud jooned kujutavad endast umbes 20 cm. sügavusi ja ühe meetri laiusi kividest puhastatud alasid. Puhastatud alad on heledamad, kui kivine kõrbemaastik. Maastikku katavad trapetsid, ristkülikud, spiraalid ja sirgjooned, nende kõrval paistab õhust lindude, kondori, mitme kala, ahvi, ämbliku, lille ja inimkujulise astronaudi kujutised ning veel figuure, mille identifitseerimisel ei ole üksmeelsele kokkuleppele jõutud.
Jooniste küljepikkused kõiguvad mõnekümne ja mõnesaja meetri vahel. Kõik kujundid on joonistatud ehk ehitatud ühejoonegraafikas nii, et joonte ristumisi ei ole. Jooned ise on kümneid kilomeetreid pikad, pikima joone pikkuseks on mõõdetud 65 kilomeetrit. Maapinda katavad sageli ka mingi korrapärasusega laotud kivihunnikud. Kohati on need ridadena nagu oleks tegemist mingi võrguga, osadest hunnikutest väljuvad kiired. Leidub ka kivikuhilaid, millel ei ole seost maapinna puhastamisega, meenutades kivikalmeid. Surnuid sinna siiski maetud ei ole.

Geomeetrilised kujundid võivad olla mitmesaja meetri pikkuste külgedaga, kuid on ka pikemaid ja kitsamaid. Kogu joonteväli on paigutatud ligi 450. ruutkilomeetrile San Jose ja Socose kõrbe vahele Panameerika maantee 419. kuni 465. kilomeetri servas. Enamus neist geoglüüfidest asub Ingenio jõe lõunakalda ja Nazca jõe vahel. Kontuuride täpse mahamärkimise oskus ja kujude proportsioonide mõõtühikud näitavad nende tegijate häid teadmisi geomeetria vallas.

Paljud kõrbejoonistest on seostatavad viljakusega, mida meenutavad maapinale joonistatud ämbliku kolmas jalg, ahvi ja koera väljajoonistatud genitaalid ning lille õietolmu sisse viiv kitsas teerada. Need elu sümbolid kõrbes näitavad huvi koondumist loodusele ja need on olemas ka Nazca keraamika motiivides.
Amasoonase džungli kapuutsämblikulised on paljunemisviisi poolest maailmas ainulaadsed. Paljunemiseks kasutavad nad kolmanda jala tippu. Neid haruldasi elukaid oli sajandi keskpaigani leitud vaid kolmkümmend isendit. Ämblike paljunemismeetodit õpiti tundma alles 60-ndatel aastatel ning selle haruldase eluka jala tipus oleva elundi nägemiseks oli vaja mikroskoopi. Kõrbejoonistuste ja keraamikamaalingute järgi oli nazcalastel see kõik teada. Selle ämbliku tundmaõppimine tuhandeid aastaid tagasi on peruulaste jaoks intellektuaalsest seisukohast vähemalt sama oluline kui Inglismaa stonehenge`laste jaoks 56-aastase kuutsükli leidmine.

Kadunud Nazca tsivilisatsioon pidi küündima ka kaugele väljapoole Nazca oru piire – vähemalt Amasoonaseni ja Galapagose saarteni. Savianumatel kujutatute hulgas on pingviine, kes elavad
Antarktikas, samas on üksikuid isendeid leitud ka Galapagose saarelt, savipottide piltgraafika hulgas leidub ka Amasoonase metsade ämmalahve. On savianumaid, millele joonistatut tõlgendatakse kui Kuud või mõnd muud taevakeha ja Maad ühendavat silda ning elust ja elualustest nendel. Ühel anumal on kujutatud tütarlapsi, kelle näod olid maalitud valgeks, pruuniks, punaseks, mustaks ja kollaseks. On vaase, kus maalitud nägudel on pilusilmad. Võimalik, et need kujutavad inimrasse.

Cequed, joonteliinid. Õhuvaatluste tulemusena on leitud üle kahesaja geomeetrilise kõrbekujundi. Maapinnale ehitatud joonte keskmeid on üle kuuekümne ja neist väljuvaid kriipse on üle 750 kogupikkusega rohkem kui 1500 kilomeetrit. Kiired lähtuvad ühest keskkpunktist ja neist väljuvad maapinnajooned on omavahel ühendatud nagu hiigelsuur ämblikuvõrk. Jooned ületavad ka maapinda katvaid kujundeid. Kogu pampat ümbritseb maa-aluste veejuhtmete ring, mis on samavana kui Nazca liinid ise. Suurem osa pampat läbivatest sirgetest liinidest on ühendatud veeallikatega.

Tundub, et Andide piirkonna elanike meelis kunstistiil oli joongraafika. Kõrbejooned, Cuzco cequed ja sõlmkiri kipu on kõik mõnesmõttes sarnase ülesehitusega. Ka Tšiilis põhjaosas Atacama kõrbes on avastatud sirgeid teid, mida seostatakse mägede kultusega.
Arvatud on, et näiteks siksak kujutised on seotud veekultusega, kuid ka seda, et niisugune pinnajoonistusvorm on seotud kudumisega. Tekstiilikunst on samuti nagu joonedki ühelõngagraafika ning edasi-tagasi pendeldavad jooned võiksid kujutada kootud riide lõime.

Nazca piirkonnas on kaks suuremat ehituskompleksi. Üks neist on Cahuachi suurejooneline usukeskus 20 meetri kõrguse astmikpüramiidiga Nazca jõe lõunakaldal. Varemed on arhitektuuriliselt sarnased maiade ja mehhiklaste omadele. Ala uurinud arheoloog Helaine Silverman pakkus, et Cahuachi võis olla koht, kus inimesed olid seotud mingi erilise tegevusega. See võis olla muistsete palverännakute sihtkoht. Kultusekeskusesse paljude ristuvate trasside rägastikus kogunesid Nazca, Ingenio ja teiste lähedalasuvate orgude elanikud religioossete tseremooniate läbiviimiseks, kuid nagu on näidanud väljakaevamised, seal ei elatud.
Ingenio jõeoru suurim nazcalaste asum kannab praegu nime Ventilla. See linnastunud asula paiknes pampa serval ja Cahuachiga ühendas seda pampat läbiv 10 kilomeetri pikkune tee.

On väljaselgitatud, et kõrbeliinid on rajatud tõenäoliselt 1200 – 2000 aastat tagasi. Nad on säilinud algsetena, kuna tuuleerosioon on sajandite vältel olnud minimaalne ja vee-erosioon peaaegu olematu. Sealne püsiv ja ülikuiv kliima on piirkonnas valitsenud tuhandeid aastaid. Ainus erosioon on inimeste, uudishimulike ringihulkuvate turistide poolt tekitatud. Nad on lühikese aja jooksul teinud kahju palju rohkem, kui aastatuhandete vältel loodus ise. Piirkonnast on leitud palju savikeraamikat. Võibolla on nende hulgas kõrbeehitajate jooginõud, võibolla oli paik huacade rohke. Liinidelt leitud rohked potikillud tõendavad siiski vaid seda, et jooned on vanemad kui keraamika ning mingil ajal ja põhjusel on sealt läbi liikunud inimesed.

Inglaste Stonehenge kuulub maailma kõige haruldasemate eelajalooliste ehitiste hulka. Ehitis on püstitatud 5000 aastat tagasi Lõuna-Inglismaal 25 tonnistest ja raskematest püstistest kivirahnudest ja neile asetatud sillustest. See funktsioneeris astronoomilise kalendri ja observatooriumina, mis tähistab päikese ja kuu liikumisi ja ennustab ette nende varjutusi. Midagi sellist püüti leida ka Nasca kõrbepiltidest, see inglaste ehituskunsti ime on inspireerinud ka kõrbemõistatuse lahendajaid.

Nazca mõistatuse pühendunuim uurija on olnud Maria Reiche, kes elas aastatel 1903 – 1998. Kolmekümnendatel aastatel põgenes matemaatiku haridusega õpetaja Saksamaalt Kolmanda Reich`i eest Peruusse. Teenis elatist koduõpetajana Saksa konsuli juures, kuid pärast kohtumist ajaloolase Paul Kosokiga sai Mariast nazcafiil, kes elas erakuelu ja kellest sai pampa müsteeriumi vang. Ülejäänud 50 aastat oma elust pühendas ta Nazca joonistuste uurimisele, kaardistamisele, kaitsmisele ja konserveerimisele ning pakkus välja oma versiooni joonte tekkepõhjuste kohta. Tema panus kõrbesaladuse selgitamisele ja säilitamisele on suur. Reiche arvates on tegemist maailma suurima astronoomiaraamatuga, kujundites on ta otsinud seoseid taevatähtkujudega. Oma viimastes arvamusavaldustes on ta oletanud, et jooned võisid olla teed unenäomaailma. Muistsetele pärismaalastele ja šamaanidele oli unemaailm vahest tähtsamgi, kui igapäevane argireaalsus.

Maria oli elu lõpuni karismaatiline ja populaarne isiksus. Peruus on tema auks väljaantud postmark ja koolides on ta sünnipäeva puhul senini vaba päev. Tema kunagisest elukohast, üksikust pisikesest savimajakesest kõrbes on tehtud muuseum. Samas püüdis ta vältida kohtumisi kõigiga, kes peale tema üritasid dešifreerida Nazca mõistatust.

Nazca fenomeni puudutavate teooriate kõrgajaks said 1960 – 70. aastad. Teadlane Maria Scholten D`Ebneth kandis kaardile kõrbekujutistes peituvad suunad ja proportsioonid, haarates nendega piirkonna Andide mägedest kuni maiade aladeni. Teadlase arvates Nazcast leitud riideesemete mustrid ja geoglüüfide proportsioonid näitasid, et piirkonna kogu skeemi tähtsateks võtmepunktideks on Cuzco, Tiahuanaco ja Pachacamac.

Viracochat peetakse mõne uskumuse kohaselt reaalseks isikuks ja teda on tituleeritud ka Nazca maapinnajooniste arhitektiks. Mingi legendi kohaselt varastasid Mehhiko olmeegid ta lennumasina, lendasid sellega Nazcasse ning püüdsid hävitada lennumasina stardiradu-maapinnajooniseid. Aastatest umbes 700-800 pkr., kui algasid ka sõjad naabritega on arheoloogide poolt väidetud jooniste lõhkumiskatseid.

1973. aastal kõrbekohale õhkutõusnud keegi Jim Woodman uskus samuti, et joonised on tehtud õhust vaatamiseks. Tõestuseks ehitas ta õhupalli, mis oli tehtud sama tihedast riidest, kui oli leitud Nazcast. Gondel ehitati pilliroost. Tulemus üllatas kõiki, pall suutiski tõusta kümnekonnaks sekundiks õhku. Woodmani väitel ümarad platsid trapetsite lähedal ei ole mitte maandumis-, vaid stardiplatsid ning nazcalastel oli võimalik aru saada, mida nad maapinnale olid sirgeldanud.

1980 aastal pakkus saksa insener George von Breunig, et kivikuhilatega tähistatud kõrbejooned on jooksuvõistluste korraldamise slaalomirajad. Jooksuvõistlustest on kirjutanud kroonikud ning ka keraamikaesemetel on palju kujutatud jooksjaid.

Menukamaks, kui vaata et Maria Reiche oma üllitistega, osutus Šveitsi hotellipidaja Erich von Däniken. Oma bestselleriks saanud raamatus Chariots of the Gods – Jumalate vankrid, seletab ta põhjalikult lennumasinatest, kosmosetulnukatest ja nende seostest Nazca kõrbeväljadega.

Ainsaks superstaariks on jäänud siiski Maria Reiche. 1988 aastal otsustas Nazca linnanõukogu kõrbesse jäädvustada Maria hiigelportree. Rahvuslikku aaret kaitsnud arheoloogid saavutasid siiski juba pooleldi valminud töö kustutamise maapinnalt. Reiche oma põhjaliku elutööga ei vastanud, miks need joonistused tehti, tema järeldus oli, et Nazca geoglüüfid on mahakirjutatud taevatähtedelt.

Platoo võis muistsel ajal olla rituaalide- ja pühapaik, kus loitsiti kõige olulisemat sealse kandi jaoks - vett ja vihma. Välja on pakutud, et tegemist on ümbruskonna vähendatud mudeliga, mida sai kasutada maagilistel rituaalidel. Arvuti abil on mindud ajas aastatuhandeid tagasi ja otsitud jooniste selleaegset astronoomilist otstarvet, kuid seda ei ole leitud. Jooned ei osuta mingitele taevastele ega silmapiiril asuvatele orientiiridele, mõned kokkulangevused on pigem juhuslikud ning tegemist ei ole maailma suurima astronoomiaraamatuga. Sõltumatult rajajate kavatsustest on jooni kasutatud navigatsioonivõrguna tseremoniaalsete anumate – huaca`de paigaldamiseks ja taasleidmiseks.

Nasca joontele pakutud otstarbed:
- Maaväliste külaliste tähistused.
- Maailma suurim kritseldusplokk.
- Maailma suurim astronomiaraamat.
- Silmapiirimärgised. Mõned märgised osutavad kaugetele mäetippudele või orgudele.
- Muistsed maanteed, jalgrajad. Seletus kõlbaks vaid vähestele joontele.
- Tseremoniaalsed kõnniteed. Aga millised olid need tseremooniad?
- Signaalid taevajumalatele. Kõrbemärgid on tohutu suured, enamik neist on äratuntavad ainult
mitmesaja meetri kõrguselt kuhu naskalased ei pääsenud.

Senini ei saa keegi väita, et Nazca joonte saladus on lahendatud. Pampa mõistatus on selleks liga keeruline, liiga kavala šifriga.



THOR HEYERDAHLI HÜPOTEESID

Con Viracocha (vahel Ticci Viracocha) on Peruu päikesejumala nimi ketšua keeles. Enne inkade aega oli Norra etnograafi Thor Heyerdahli andmeil Viracocha eellase nimi Kon-Tiki ning tegemist oli jumalaga, kellest oli juttu ka Vaikse ookeani Tuamotu saarte päriselanike ajaloolistes legendides. Tema arvates jõuti Lõuna-Ameerikast Lõunamere saartele ja Polüneesiasse ning Kon-Tiki mõju võis ulatuda ka Nascasse.

Heyerdahli arvates on Polüneesia saared asustatud Lõuna-Ameerikast. Oma väidete tõestuseks korraldas ta 1947 aastal balsaparvel Kon-Tiki 8000 km. pikkuse merereisi Peruust Tuamotu saarele. Samal eesmärgil uuris rännumees ka Galapagose ja Lihavõttesaari. Egiptlaste ja Lõuna-Ameeriklaste kontaktide tõestuseks jõudis 1969 aastal Marokost väljunud papüüruslaev Ra-1 Ameerika ranniku lähedale ja 1970 toimunud sarnane reis ujuvalusel Ra-2 katkes Barbadose saarel.

Titicaca järvelähedasest Copacabanast 80 km Boliivia pealinna La Pazi poole jääb Huatajata asula. Sealkandis valmistati pilliroolaev Ra II, millega Heyerdahl 1970. aastal üle Atlandi ookeani Marokost Barbadosele purjetas, ning Tigris, millega norralane üritas 1970. aastate lõpus veeteid pidi Iraagist India ookeni purjetada. Huatajatas tehtud laevaga jõudis veel 2000. aastal üks seiklejate seltskond Tšiili rannikult keset Vaikset ookeani asuvale Lihavõttesaarele. Külas on mitu pisikest muuseumi, kus roolaevade ehitamise ajalugu uurida saab.

Heyerdahl esitas julge hüpoteesi: Suur inkade-eelne rass tuli üle laia Atlandi ookeani Egiptusest. Kon-Tiki rändas tema teooria järgi suure päikesejumalana Peruust üle Vaikse ookeani. Hiljem seostas ta Kon-Tiki muistse Egiptuse tähtsaima jumala Amon-Ra`ga.

Heyerdahli argumendid kokkuvõetuna:
- Püramiide leidub nii Uues Maailmas kui Egiptuses.
- Surnuid mumifitseeriti nii Peruus kui Egiptuses.
- Inkad arvestasid oma ajalugu valitsejate valitsusaegade järgi, egiptlastel sama lugu.
- Nii vaaraosid kui ka inkade valitsejaid peeti jumalateks, päikesepoegadeks.
- Nii vaaraodel kui inkade valitsejail oli veider komme abielluda oma õdedega.
- Peruu puuvill on geneetilises seoses Egiptuse omaga.
- Roogpaate kasutati nii Niilusel kui Titicaca järvel, hieroglüüfe nii Kesk-Idas kui Kesk-Ameerikas.

Teooria vastased leiavad, et hieroglüüfid ei ole sarnased ning roogpaat läheb Heyerdahli tõestatult enne ookeaniületust kindlalt põhja.

Erinevaid teooriaid ja oletusi on mineviku kohta palju. Säilinud joonistusi ei osata üksüheselt tõlgendada ning maalingutelt ei saa väljalugeda tegijate algseid mõtteid. Kindel on vaid see, et Lõuna-Ameerika on arheoloogiliste mõistatuste tohutu koelmu ja on täis kadunud tsivilisatsioone, mis nüüd hakkavad vähehaaval päevavalgele tulema.

Delfi uudised 26.09.05 : Vaikse ookeani saarelt leiti hiigelvarandus.
Tšiilile kuuluvalt Robinson Crusoe saarelt leiti roboti abil 600 tünnitäit Hispaania koloniaalajastust pärit kuldaardeid. Kuldmüntidega täidetud tünnid leiti miniroboti abil Tšiili ettevõtte juhitud otsingute käigus ning peale kuldmüntide oli 15 meetri sügavusele maetud aardeleiu hulgas ka kümme Rooma paavstidele kuulunud sõrmust ja inkade impeeriumist pärit kullast jumalakujusid.
Ajaloolaste hinnangul on tegu Tšiili ajaloo suurima aardega, mille mattis saarele Hispaania seikleja ja meremees Juan Ubilla Y Echeverria.
Tänapäevases vääringus on aarde hinnaks kümme miljardit dollarit ehk ligi 130 miljardit krooni.



Koostas Veiko Raieste.



Kasutatud allikad :

Päikesepoegade riik. V.Kuzmištšev, 1985

Indiaanlased. Põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid. Larry J.Zimmerman. Ilo 2003

Ridade vahel. Nazca hiiglaslike maapinnajooniste saladus. Anthony F.Aveni, Sinisukk 2003

Kalad laulavad Ucayalis. Arkady Fiedler. Eesti Raamat 1965

Peruu pärimused. Ricardo Palma. Eesti Raamat 1992

Uusi fakte ja hypoteese Muinas-Peruust. Juri Berezkin, Valgus 1986.

Indiaaniraamat. E.Lips Tln. 1963.

Indiaanlased ilma tomahookideta. M. Stingl Tln. 1981, tõlge Tšehhi keelest

Eesti Entsüklopeedia köited.

Väga palju interneti lehekülgi.