Andmed mõistusega olendite asustusest Põhja-Ameerikas ulatuvad väljakaevamiste põhjal 15 000 aastani ekr. Arvatakse, et inimesed olid Ameerika mandrile liikunud Siberi aladelt umbes 30000 aastat tagasi aegadel, kui Alaska ja Siber olid omavahel veel maismaaühenduses. Tšiili Monte Verde asukad elasid 11000 ekr. turbamullaga kaetud mitmetoalistes palkehitistes ja oskasid küttida lingukivide ja viskerelvadega. Nüüdseks, 2005 aastaks, on leitud 50 000 a. vanuseid inimjäänuseid, leidude andmed on ametlikult kinnitamata. See aga tähendaks tõestust inimelu olemasolust kontinendil enne siberlasi. Oletusi on teisigi, Norra etnograafi Thor Heyerdahl`i arvates võis Lõuna-Ameerika inkade-eelne rass pärit olla hoopis Egiptusest.
Umbes aastal 1000 pkr. jõudsid Norra viikingid kellegi Leif Erikssoni juhtimisel Massachusetsi kanti Põhja-Ameerikas. 14 sajandi keskpaiku asustasid normannid Suure Järvistu piirkonna. Kohalikud elanikud ehk indiaanlased ristiti viikingite poolt shraeling`iteks. Hispaanlastest said uue kontinendi taasavastajad.
Aastal 2001 avaldas briti endine mereväeohvitser Gavin Menzies ajaloolaste seas seniajani suurt ärritust tekitava raamatu “1421: Aasta, mil hiinlased avastasid maailma”. Väidetavalt jõudsid hiinlased Ameerikasse vähemalt 60 aastat enne Kolumbuse avastusretke. Menzies`i kogutud materjalide põhjal on 2005 aastal Singapuris avatud näitus, kus autor avaldab mitmekümne aasta jooksul kogutud arheoloogilisi- ja arhiivimaterjale.
Hiina admiral Zheng He, kes seilas toonase imperaatori käsul 1405. – 1423. aastani maailma meredel, olevat jõudnud oma 317 alusest ja 28 000 mehest koosneva laevastikuga välja nii Uus-Meremaale kui ka 1421 aastal Ameerika mandrile. Seni on teadus pidanud Zheng Hed suureks meresõitjaks, kuid vaidlused käivad selle üle, kui kaugele tema meresõidud õieti ulatusid.
Menziesi üheks suurimaks argumendiks on alles mõne aasta eest USA Kongressi raamatukogust taasleitud maakaart, mis on dateeritud 13. sajandil ja kus on kujutatud Põhja-Ameerikat. Samuti oletatakse võimalikke DNA seoseid hiinlaste, Ameerika, Uus – Meremaalaste ja Okeaania elanike vahel, kuid kinnitusi sellele väitele üritatakse leida mõne aasta vältel. (EPL 26.07.05)
HISPAANLASED PÕHJA – AMEERIKAS :
12.10.1492 Kolumbus jõudis Guanahaeri saarele praeguse San Salvadori lähedal ning mis praegu kannab Watlingi saare nime.
Hispaanlaste vallutuste piirkonnaks jäi põhiliselt Ladina- ja Lõuna Ameerika. Vähestelt hõivatud aladelt Põhja Ameerikas tõrjuti nad 19 sajandi keskpaigaks lõplikult välja.
Kuna uustulnukad olid põhiliselt pärit Hispaaniast ja Portugalist Pürenee poolsaarel, mille endisaegne nimi oli Ibeeria, kutsuti vanasti Uue mandri keskpiirkonda Ibero – Ameerikaks.
1500 jõudis Amerigo Vespucci Amasoonase suudmesse.
02.04. 1512 Hispaanias peetakse Pascua Florida päeva. Sel kuupäeval astuti esmakordselt Florida pinnale. Poolsaare avastajaks peetakse hispaanlast Ponce de Leon`i.
1519 – 1521 Hernan Cortez vallutas asteekide alad praeguses Mehhikos.
1523 Prantsuse teenistuses olev Giovanni Verrazano röövis Hispaania galeooni, millega Cortez saatis Karl 5 – le ehteid ja kulda.
1534 Prantslane Jacques Cartier randus Newfoundlandi rannikul. Oma teisel reisil 1541. aastal oli sunnitud põgenema pärismaalaste eest, võttes kaasa teemantide pähe kvartsi ja püriiti. Siit väljend – võlts nagu Kanada briljandid.
1535 Cortez jõudis Californiasse, otsis Eldoradot, kuid ei leidnud. 1538 sõitis tagasi Hispaaniasse, kus elas oma viimased elupäevad aastani 1547 väga vaeselt.
1538 Kuuba – Florida. Ekspeditsiooni maksis kinni Hernardo de Soto, kes sai väga rikkaks Peruu vallutustest ja oli inkapealiku Atahualpa tapmise eestvedaja. Suri Floridas 1542 aastal palavikku.
1540 Coronado jõudis oma ekspeditsioonil Suure Kanjonini, järgmine kord korrati sama 200 aasta pärast.
1542 Juan Rodriguez Cabrielo jõudis Oregoni.
INGLASED :
1602 Inglased jõudsid Massachusetsi rannikule.
1607 Jamesi jõe suudme lähedale tekkis Iinglise püsiv koloonia. Selajal arvati, et Ameerika on kitsas ja maismaad vähe. Tehti uurimisretki sisemaale Vaikse ookeani leidmiseks. Indiaanlased aitasid valgetverd maa-avastajaid haiguste ravil ja päästsid näljasurmast. Samas tekkisid esimesed tülid pärismaalastega.
Paljude inglise kolooniate ja praeguste rannikuäärsete suurlinnade asutajaks oli keegi John Smith. Võitlustes oma olemasolu pärast pärismaalastega sattus ka indiaanlaste kätte vangi, kuid pääses sealt eluga. Mingisuguse õnnetuse tagajärjel sai hulga põletushaavu ja sõitis neid ravima Inglismaale, tervenenuna hiljem naases ja asutas veel mõned uued kolooniad.
1609. Jamestownis oli suur nälg ja haigused. 500-st kolonistist suri 410. Forti hakkas äritegevuse eesmärgil külastastama järjest enam indiaanlasi. Noore ohvitseri John Rolfe`i abielu kohaliku pealiku Pocahortase tütrega tekitas elevust nii siin, kui sealpool ookeani. Noored sõitsid inglismaale, kus naine haigestus ja suri.
1622. Esimene suurem indiaanlaste ülestõus, põhjuseks põlisemate elanike maalt väljatrügimine. Tapeti ligi 2000 kolonisti, indiaanlasi hukkus rohkem. Ülestõusnute pealik oli Opetšan Kanu. 1644 aastal kordus sama lugu. 500 valget tapeti, Opetšan Kanu oli nüüd juba saja aastane ning lahingusse viidi ta kandetoolis. Pealik vangistati ning vangivalvur lasi ta Jamestowni vanglas maha, kuna pidas vanameest süüdlaseks oma lähedaste hukkumises.
PRANTSLASED:
Hugenottide kolooniate hävitamine Brasiilias ja Floridas ajas prantslased õnne ja rikkust otsima põhjapoolsematele aladele.
1603 – 1608 jõuti St. Lawrence`i lahte, varsti jõuti Quebec`i, veidi hiljem Ottawa jõeni.
1627 kardinal Richelieu otsustas Uus-Prantsusmaa asutamise plaani Ameerika mandril.
1609 hollandlased palkasid inglase Henry Hudsoni, kes üritas leida otseteed Indiasse. Käis laevaga Novaja Zemljal saarel ja Gröönimaal.
1610 H.Hudsoni poolt avastatud temanimelisel lahel puhkes laeval mäss. Hudson jäeti mingile saarele maha ja rohkem pole temast midagi kuuldud.
1614 Inglane John Smith uuesti sealkandis. Asutas Bostoni ja Plymouth`i. EE andmetel on Plymouth`i asutamisaeg 1620, Bostonil 17.09.1630.
1635 Selleks ajaks oli rannikul palju kolooniaid.
1638 Rootslased asustasid Delaware`i lahe ümbruse, asutasid Fort Christina.
INDIAANLASED 16 SAJANDIL :
Põhja Ohios, Pennsilvanias, New Yorkis ja Suure Järvistu ääres elasid irokeesi keelegrupi suguharud. Ajapikku olid nad sinna rännanud lõunapoolsetelt aladelt, sarnased keeled olid ka taskaroradel ja tšerokiidel. Pärismaalastel eksisteeris sugulusrahvaste huroonide liit. Aastatel ~1570 kuulusid irokeeside liitu senekad, kajugad, onondagad, oniidad ja mahookid. Need rahvad elasid Ontariost ida pool. Senekad elasid läänes, mahookid olid idapoolsemad. Põllundus oli heal järjel, tunti 15 liiki maisi, 50 liiki ube ja kõrvitsaid, ehitati maju ja püsttarasid. Suguharudes valitses matriarhaat, st. valitsesid küll mehed, kuid neid valisid naised.
1630 algasid huroonide ja irokeeside kokkupõrked. 1647 paisus sellest suur omavaheline sõda. Hollandlased nägid irokeesides suurepäraseid liitlasi prantslaste vastu.
1632 Hollandlased Connecticuti jõe ääres, mohookid teevad karusnaha äri prantslastega. Karusnaha müügitulud oli tihti paljude tülide ja sõdade põhjustajaiks nüüd ja edaspidi.
1635 Inglased asutavad hollandlaste nina alla Hortfordi ja Wethersfieldi asula. Pekvotid on maadejagamise pärast hädas ning otsivad inglaste tõrjumiseks liitu teiste suguharudega. Sõdimiseks vajalikud nagansetid jäid liitlaseks saamata tänu väsimatule palvevennale-misjonärile Roger Williamsile. See tüüp käis aastaid külast külla ja tegi omast arust tänuväärt tööd oma tõekspidamiste levitamisel. See oli karuteeneks indiaanlastele.
1636 Pekvottide sõda inglastega. Mõlemaid tapeti palju, pekvotid hävitati peaaegu täielikult.
Delaware`i jõe ja lahe äärde saabusid rootslased, kes peamiselt olid pärit Kuramaalt ja Lätist. Kirjandusallikad ei väida, kuid arvan, et sinna sekka võis vabalt sattuda ka mõni eestlane. Oma tugipunktiks asutati Fort Christina. Nad müüsid indiaanlastele relvi, õpetasid neid kasutama ja said pärismaalastega hästi läbi. Punanahad müüsid neile teistkordselt varem juba hollandlastele müüdud maad. See tekitas valgete vahel konflikti. Rootslased olid esimesi tulnukaid, kes müüsid indiaanlastele tulirelvi ja hobuseid. Siitpeale hakkas vastupanuarmee modernsemalt relvastuma.
1651 sundisid hollandlased rootslased alistuma ning konkreetselt neil aladel, kuhu elama jäid rootslased ja lätlased ei olnud edaspidi kunagi tülisid indiaanlastega.
Holland sõdis aga endiselt indiaanlastega, hulk nende forte hävitati. Paar aastat kestis täis jama – kõik tapsid valimatult kõiki. Elada oli võimalik vaid kindlustatud fortides, sealt väljaspool ellujäämise garantiid puudusid.
1653–54 Euroopas oli sõda Inglismaa ja Hollandi vahel ja Ameerikaski olid samad probleemid. Hollandlased loovutasid Delaware`i äärsed alad inglastele.
1656 Irokeesidele on tekkinud tulirelvad ning omavahelises sõjas huroonidega jäid nad võitjaiks. Prantslastel on sõlmitud liit irokeesidega, hollandlastel mahookidega.
1664 Inglise kuningas Charles II kinkis oma vennale maad Delaware`ist kuni Connecticutini. Hollandi kolooniatel oli nüüd lõpp, kuigi tegelikult vahetusid vaid lipud fortide mastidel. Charles II vend oli Yorki ja Albany hertsog James ja sellest lähtuvalt tekkis New Yorki linn. Mahookid pidid nüüd otsima uusi liitlasi. Selle ajastu pidevad sõjad punanahkade ja valgete vahel halvas kogu piirkonna elu.
1671 Rhode Islandil oli indiaanlastel inglastega tõeline sõda. Keegi ei saanud midagi aru, st. miks, kellega ja mille pärast sõdib.
Neil aegadel oli eurooplastel hulk sõdasid ja lahinguid indiaanlastega ning nagu sellest veel vähe - ka valgetel omavahel. Nii inglased kui prantslased püüdsid omavahelise sõja pidamiseks võita indiaanlasi oma poolele. Julmus kutsus esile julmuse. Naiste ja laste tapmist õppisid indiaanlased valgetelt. Omavahelistes sõdades indiaanlased adopteerisid vaenlase lapsi. Meestest valiti, keda tappa, keda mitte, keda kasutada teenijana või keda orjana. Mehe kaotanud vaenlase naised said tihti uue mehe.
Orjaelust loobunuid ootas indiaanlastel ees uhke piinamine: ohvreid söödeti, lasti tantsida ja hukkamine ehk piinamine oli eeskujuks kõigile. Piinamise vaheaegadel hoolitseti ohvri eest kõigeti ja suure austusega vaadati neid, kelle kontides eluvaim päevi vastu pidas. Selline tava oli siiski vaid irokeesidel, põhja- ja läänepoolsematel rahvastel haruharva. Esines ka üksikuid juhtumeid, kus vaprad hukatud söödi ära. Arvati, et söödu vaprus läheb sööjale.
Maagiline tähendus oli skalpeerimisel. Arvati, et inimese jõud peitub juustes. Seda kommet harrastasid kunagi sküüdid (7 ekr – 3 saj. pkr Doni ja Krimmi aladel) ja gallialased Euroopas, siin maailmas õpetasid ja levitasid müütilist tava hispaanlased, samamoodi hakkasid käituma ka inglased ja prantslased. Indiaanlastest kasutasid skalpeerimist vaid mõned indaranniku hõimud. Esimese skalbipreemia kehtestasid küll hollandlased, kuid põhikasutajaks sellele said inglased. Viimane skalbipreemia anti välja 1814. aastal Indiaanas, selleks ajaks oli see tava ilma igasuguse maagiata ja skalpe koguti nagu marke.
1704 Prantslased ja inglased tulid mõlemad elama Connecticuti orgu ja loomulikult ei saanud üksteisega läbi. Massachusetsis muutus olukord pinevaks. Mõlemad sõdivad pooled tõstsid teineteise skalbi hindu.
1704 Carolina piirkonna britist kuberner James Moore tungis kolonistide ja 1000 kriigi, apalatšikola ja jutši indiaanlasega hispaanlaste käes olevasse Floridasse. Seal elanud apalatši, timukua ja kalusa rahvad hävitati peaaegu täielikult.
Inglismaa vedas Ameerikast metsa. Oma maa- ja metsakaitsjad hakkasid mässama.
Carolina põhjapiiril elasid irokeeside sugulased taskarorad. Nende pealik Hancock püüdis inglasi merre ajada, kuid sai valgetelt lüüa. Taskarorad liitusid irokeesidega ja kuulusid hiljem Viie Rahva Liitu.
1715 Jamasiidide sõda inglastega. Kotoobad võitlesid valgete poolel. Hiljem taganesid Floridasse ja lahingutes hispaanlastega surid peaaegu täielikult välja.
Lõunas Red Riveri ääres elasid natšed. Vihastanud prantslaste maanõudmiste peale, liitusid nad tšoktodega. Prantslased meelitasid peagi tšoktod endi poolele, mispeale natšed pagesid Louisiaana soodesse tšikašoode juurde. Algas prantslaste sõda tšikašoode vastu.
Tšoktod samal ajal elasid Mehhiko ja Florida vahelise kaubatee ääres ja neil õnnestus valgetelt osta hobuseid ja relvi. Hiljem jagunesid tšoktod kaheks: prantslaste ja inglaste poolehoidjad. 1748 toimus omavahel tülliläinud tšoktode kodusõda.
1740 – 42 üritasid hispaanlased Georgia osariigi piirkonda vallutada, said aga inglaste ja kriikide ühendmeeskonnalt lüüa.
1749 algasid Ohio jõeäärsed sõjad. Senini elasid neil aladel vaid indiaanlased. Seal elanud rahvad – monaamid, delavaarid, šoniid ja idapoolsemad irokeesid ühinesid omavahel ja valmistusid võitluseks vallutajate vastu.
1753 – 54 osales konfliktis inglaste ja prantslaste vahel noor ohvitser George Washington, kes oli siis 22. aastane ning võttis osa lahingutest prantslaste ja indiaanlaste vastu. Inglaste vägesi nimetati miilitsavägedeks.
1756 Prantsusmaa ja Inglismaa kuulutasid teineteisele ametliku sõja. Tagalas Pennsylvanias hakkasid mässama delavaarid, kes lõid maha ca 1000 inglast. See halvas inglaste sõdimist, nad taganesid ja 1757 - 58 aastal oli prantslastele kuuluv territoorium ligi 20 korda suurem inglastele kuuluvast. 1758 sõjaõnn pöördus ning vallutati palju prantsuse forte ja Quebec.
Kuulus indiaani väepealik Pontiac sündis ajavahemikus 1720 - 25. Pealikuna lasi ta inglased oma aladele, lootes, et üsna pea prantslased endise inimlikuma korra maksma panevad. Pontiac oli tark realist ja andekas väepealik. Üsna varsti sõdis ta inglaste vastu, piirates koos prantslastega Detroit`i Erie järve ääres. Osavuse ja kavalusega alistas ta hulga inglaste forte.
Punakuubede inglastega sõlmiti lõpuks vaherahu Detroidi – Niagara piiril. Pontiac vallutas nii inglastelt kui prantslastelt tagasi Ohio oru.
Major Robert Rogers kirjutas 1766 esimese indiaaniteemalise näidendi Ponteach. 1768 aastal mõrvati indiaanipealik palgamõrvari poolt.
1775 – 83 Iseseisvussõda. 13 osariiki mõtlesid omaette elama hakata.
1776. 4 juulil kuulutati välja iseseisvusdeklaratsioon. Projekti autoriks oli Thomas Jefferson. Kolooniad kuulutasid end 13 osariigi ühenduseks. Inglased ei olnud sellega muidugi nõus ja alustasid kohest sõda käest läinud alade tagasivõitmiseks. Inglased sõdisid nüüd inglastega.
1778 B. Franklin sõlmib USA liidu Prantsusmaaga, prantslased alustavad sõda Inglismaaga.
1783 03. septembril nn. Pariisi rahulepingus lepitakse kokku vaherahus USA ja Inglismaa vahel ning Suurbritannia tunnustab kolooniate iseseisvust. Irokeesid hoidsid sel perioodil liitu Brittidega.
1776 – 77 šoniidide sõda Inglastega. Sõda sai alguse vastastikustest tülidest ja tapmistest, nende kuulus pealik Maisitõlvik tapeti, nagu aastaid varem ka Pontiac, alatult.
Sellest perioodist on tekkinud legend skvoo Kuninganna Estierist, kes oli väheke hull ning olevat hulga valgeid vange mõrvanud ühe suure kivi Bloody Rock juures. Kivi on siiani säilinud vaatamisväärsus, kuid legend ei pruugi päris tõene olla. Igatahes G. Washington algatas selle Wyomingi tapatalgu peale kampaania irokeeside, nüüd juba Kuue Rahva Liidu vastu. Pärast 1783 aasta vaherahu USA ja brittide vahel jäid irokeesid liitlasteta ja suguharud rändasid ”kes kuhu”. Ontariosse rändasid kajuugid ja mahookid jne. ...
Piiriks hispaanlastega kujunes Missisipi jõgi. Ohio jõe keskjooksul oli G.Washingtoni vägede tugipunktiks Fort Washington, nüüdne Cincinnati.
Kohalikud indiaanlased sõlmisid endi vahel liidu ning nende pealik Mitšikinikva – Väike Kilpkonn oma sõdalastega lõi hävitavalt 1790 aastal USA vägesid ja Fort Washington hävitati. Sõjaõnn lõpuks pöördus ja vaherahu tulemusena sai USA Ohio osariigi territooriumi ning suure osa praegusest Indianast.
Louisiana kuulus sel ajal prantslastele ning oli peaaegu poole praeguse USA suurune. Territooriumi hõlmanud tänapäevased osariigid on Arkansas, Missouri, Nebraska, Minnesota, Iowa, Oklahoma, Dakota, Montana, Kansas, Wyoming ja Colorado.
Prantsusmaa keisril Napoleonil ei olnud võimalik seda piirkonda ähvardava USA ja Briti liidu eest kaitsta ja müüs selle kopsaka maatüki 30.04.1803 USA-le. Väikesest idaranniku Ameerika Ühendriikidest sai nüüd suur USA. 1810. aastaks oli USA-s vähemalt 7 miljonit elanikku.
1812 USA kuulutab sõja Britile. Niinimetatud II Iseseisvussõda kestis 1814 aastani. Brittidel ei õnnestunud kolooniaid tagasi vallutada ja USA ei vallutanud Kanadat.
Ühes šonii suguharus sündis 1768. aastal indiaanipoiss, kelle nimeks sai Tecumseh – Langev Täht. 1794 aastaks oli ta`st kasvanud tuntud sõjapealik. Pealiku vend oli oma ringkondades tuntud ennustaja, ”inkvisiitor”, kes osa oma eluajast viibis pagenduses, saadetuna sinna oma kaasmaalaste poolt.
1809 – 1810 organiseeris Tecumseh liidu hulga suguharudega, ka huroonidega. Pealiku vend hakkas prohvetiks ja sai pärast oma rahvalikku pagendust jälle kuulsaks. 1812 aastal alanud sõjas oli Tecumseh Brittide poolel ning sõdis Detroidi kandis ja Niagaral. Ta paistis silma oma andekuse ja nutikusega. Tecumseh`d autasustati ordeniga. Kuulus sõjapealik hukkus 5.10. 1813 Huroni ja Erie järve vahelisel maakitsusel toimunud lahingus. Tema surnukeha ei leitud ja legendid Tecumseh võimalikust ellujäämisest kestsid aastaid. ta poeg Pagešašenuaga kasvas üles Quebecis.
Šoniid olid jälle laiali. Tecumseh nimi jäi edaspidi ülestõusu sümboliks ning ajendas peagi kriike oma vabaduse eest sõdima.
Kriikid elasid ida pool Mississipit. Neist põhjas asusid tšerokiid, kes sarnanesid kultuurilt kriikidega ja oli väga sõjakas rahvas. 1812-14 aastatel tekitasid nende rahvaste ühinenud sõjamehed eesotsas pealikuga Punane Kotkas USA vägedele suurt peavalu, mis lõpuks viis vaherahu sõlmimiseni.
1819 USA ostis Florida poolsaare. ( ? )
1825 Hispaania müüs Florida poolsaare USA-le. ( ? ) Kumb siis ?
Sookid ei tahtnud oma maad müüa. Nende pealik Must Haugas, kes oli kui Tecumseh ja Pontiac ühes isikus võitles kahvanägudega vägevalt. Langenud vangi korraldati pealikule kohtumine USA presidendi Jacksoniga. Hiljem pealik ”staaritses” – rändas ringi, esines ja kirjutas autobiograafia.
Indiaani sõjad hakkasid lõppema.
Floridas elasid seminolid, kes olid kriikide ja sookide lähedane hõim. USA valitsus nägi ette nende ümberasustamise Oklahomasse. Seminolid ei olnud sellest ideest vaimustuses.
1835 toimunud kokkupõrkes vangistati ja vabastati indiaanisõdalane Osceola. Andekalt sõjakas noormees organiseeris valgetele vastupanu ning lihtsast sõjamehest oli saanud korraga sõjapealik.
1837 aastal jätkusid lahingud Florida soodes. Sookide rahvas osutus võitmatuks. Valgetel vahetus mõne aasta jooksul 4 – 5 väepealikku, osa neist läksid pärast ebaõnnestunud etteastet kuulsusetult erru. 3000-4000 sookist indiaanlase vastu võitles 30 000 regulaararmee sõdurit, 50 000 vabatahtlikku ning sõjast oli haaratud pool USA laevastikku. Osceola kutsuti läbirääkimistele, vangistati ning ta suri muredest murtuna mõne kuu pärast vanglas. Florida soodes peituvad sissisõdalased jäid siiski võitmatuteks.
Lõpuks sõjast tüdinenud ja laskemoona puuduse all kannatavad indiaanlased leppisid vaherahuga ja umbes 3000 – 4000 neist asustati ümber Oklahomasse. Florida soodesse jäi neid mõnisada.
1836 Texases jõudis müüki kaheksa lasuline Colt püstol. Mehhikos elasid komantšid ja apatšid. USA oli sõjajalal Mehhikoga. Sõjategevuspiirkond kontsentreerus nüüd sinna kanti.
USA nimetas Viieks Tsiviliseeritud Indiaanirahvaks kriikide, tšikasoode, tšoktode, tšerokiide ja seminolide suguharud.
1808 keelati orjapidamine, mis kokkulepitult säilis siiski 36 paralleelist lõuna pool. Mustade, põhiliselt puuvilla kasvatavate tööliste arv oli sajandi keskpaigaks 4 miljonit.
1880-90 toimus tširikaua apatšide ümberasustamine riigi keskossa. Pealik Geronimo võitles valgetega veel kaua.
Komantšid ja šošonid olid kõrvuti elavad sugulusrahvad. Mõlema suguharu sümboolikaks oli mao märk. Komantšide maoliigutust järgiva käeviipe järgi kutsuti neid tagasiroomavateks madudeks. Dakootade märk oli sarnane, kuid vastupidise suunaga liigutus käega üle kõri. Neid kutsuti kaelakeerahvaks. Valged seda sõbralikku ennasttutvustavat käeliigutust väheke pelgasid.
1836 algas komantšide sõda kahvanägudega. Komantšid olid juba ammust aega ka Apatšidega vaenujalal.
Texases elasid sel ajal lipani ja hikarilja apatšid, kes ei suutnud sõjakatele komantšidele ilma hispaanlaste abita vastu panna.
Tšoktode eluala Florida ja Mehhiko kaubatee ääres kahanes aastatel 1800-1816 kiiresti kuni lõpuks jäi neile vaid väike oma riigi territoorium. 1812 aastal tšoktode otsus Tecumseh´iga mitte ühineda muutis arvatavasti USA ajalugu ja oli lõppkokkuvõtteks sellele indiaanirahvale traagiline. Nad olid suur indiaanihõim: riigis elas neid ca 20 000 ning nad sõdisid koos tšikašoodega inglaste poolel.
Väga hästi ja kõikjal levinud väljend ”okey” on tulnud tšokto keelest ja tähendas mingi tehingu sooritamise õigsust.
Tšoktod koostasid 1820 aasta paiku oma keele grammatika, endi keelde tõlgiti piibel, oli sõnastik, olid koolid ja vaimulik akadeemia. Keelatud ja karistatav olid alkoholi müük ja tarbimine. Projekti autoriks oli Sekvoyah.
1820 – 30 aastatel asustati Tšoktod ringi üle Mississipi Arkansase preeriasse Oklahoma piiril. Põhiline küüditamine toimus aastatel 1830 – 31. USA valitsus võttis enda kanda 20 000 tšokto transpordi kulud, kuid rasket, umbes 500 - 600 kilomeetri pikkust teekonda ei elanud üle paljud. Nüüd oli käes aeg, kus kahetseti tõsiselt mitteühinemist Tecumseh`ga.
Indiaani salakeel. Esimeses Maailmasõjas kasutati tšoktode keelt telefonisides. Sakslaste pealtkuulamiskatsed muutusid mõtetuiks.
Teises Maailmasõjas kasutati 420-ne mehelist navahode rühma, kes edastasid omas keeles üliolulisi sõnumeid Vaiksel Ookeanil. Neid teateid ei suudetud kunagi vaenlase poolt dešifreerida.
Tennessee ja Põhja-Caroliina piiril Apalatšide mäestiku jalamil elasid irokeeside sugulased tšerokiid. Nende kultuuris leidus ka lõunanaabrite kriikide ja tšikasoode jooni. Rahva arvukuseks hinnati umbes 22 000.
1738 tabas tšerokiisid rõuged. 1755 müüdi esimene tükk maad, sinna ehitati Fort London. Valgenahalise kuberneri ülbe käitumine tekitas viha ja põhjustas sõja tekke. Punakuued Britid hävitati ja Fort London tehti maatasa.
1773 müüsid tšerokiid surveavalduse tulemusena Georgia osariigi põhjaosa. 1800 aastal avati koole, ilmus tšerokii keelne aabits. Valged nende maale ei pääsenud, neid kaitses seadus, mis tagas nende õigused, kui nad ei alusta sõda.
1821 tšerokii Sequoyah koostas uue ja lihtsama omakeelse tähestiku. Ka endine oli tema enda koostatud, kuid see koosnes 20-st tähest ja 115-st märgist ning oli ebamugav kasutada. Uue 86 märgilise kirjasüsteemiga õpiti kiirelt lugema ja kirjutama, anti välja oma ajalehte. Tšoktod olid haritud rahvas, nende kirjaoskamatuse protsent oli valgete omast madalam. 1828 anti välja oma põhiseadus. 1835 müüdi veidi maad valgetele. Surveavaldused territooriumile seadusenüansside ja kavaluste abil suurenesid.
1845 Texasest sai osariik.
1846 Britid aeti välja Oregonist. Alustati sõda Mehhikoga ja kuni 1848 aastani kestnud sõjas võeti pool senisest hispaaniakeelsest riigist omale.
1848 USA ja Mehhiko omavaheline riigipiir pandi paika. Hispaanlastega toimusid väga verised lahingud, kus hukkunuid oli ca 20 000. Apatšid olid veel vabad ja kasutasid aega kättemaksuks komantšidele. Piirkond oli valgetega asustatud ja USA-st oli nüüd saanud ookeanide vaheline suurriik.
1840 – 1860 Kullapalavik Californias. Seal avastatud kullamaardlad tekitasid meeletult suure rahvaste rände läände.
1852 algas riigi lõuna piirkondadest veiste transport põhja. Veiste transpordivajaduse põhjustas otseselt kullapalaviku aeg, mis kontsentreeris suure hulga inimesi väikesesse piirkonda ja toitu nappis. Karjateede pärast löödi lahinguid komantšide, saieenide ja dakootadega. Tuhandete elukate suurused kolonnid tuli talutada mitmetuhande kilomeetri kaugusele. Selliste loomahulkade läbimine mingeid maa-alasid tekitasid maaomanikele hulga probleeme, tekkisid tülid.
Tekkisid väljendid rodeo – roundup ehk karjade kokkuajamine. Selleks otstarbeks kasutati eriväljaõppega hobuseid ning ajajaid hüüti cowboy`deks. Revolvreid kasutati veiste ergutamiseks ning kahte paugutajat – mõlema püksisääre küljes, nagu filmides näha, vajati vaid siis kui püstolid olid veel eestlaetavad.
Suurel hulgal, kuni täieliku väljasuremiseni, tapeti piisoneid. Kuulsaks saanud Buffalo Bill nottis 17 kuuga maha 4280 piisonit.
1858 Atlandi ookeani põhja lastakse Euroopa ja Ameerika mandreid ühendav telefoni - ja telegraafikaabel.
1861 12. aprillil alustasid 11 lõunapoolset osariiki kodusõda orjapidamise võimaluste kaitsmiseks. 09.04.1865 said lõunapoolsed lüüa ja neegrid lasti vabadusse. Tapetakse president Abraham Lincoln.
1864 Tšoktod nõudsid oma vabariigi tunnustamist de jure.
1866 Tšoktod said täieliku puutumatuse lepingu, kuna nõustusid raudtee ehitamisega läbi oma maa.
1867 osteti Venemaalt Alaska. 36 osariigis on nüüd juba 30 milj. elanikku.
1869 USA Indiaaniameti ülemaks saab irokees Donehogawa.
1875 Kaioved ja komantšid alistuvad.
Oli tšoktosi, kes sel perioodil said väga rikkaks kuna veiste ajamise ja raudtee üle maa ehitamise eest võis saada korralikku tasu, maapõuest leiti ka naftat.
1890 – 1900 tšoktode poliitiline võim hääbus.
VEEL PÕHJA – AMEERIKA KUULSAID INDIAANIPEALIKKE :
Istuv Sõnn (1831-90). Siuude pealik. Julge Südamega Sõdalaste Seltsi liige. Tunnistati pühaks meheks. 1876 nägi nägemust võidust valgete üle. Mõni nädal hiljem aitas juhtida kindral Custerile hävitava löögi andmist. Juhtis oma rahva Kanadasse ja kuulus hiljem Buffalo Billi Metsiku Lääne Show Gruppi. 1890 lasid politseinikud ta maha arreteerimisel vaimude tantsus osalemise eest.
Geronimo (1829-1909). Tširikaua apatšide pealik. Nimi tähendab tõlkes head sõjastrateegiat. Tema partisanisõja taktika avaldas muljet mõlemale sõdivale osapoolele. Tegutses kaua Mehhiko territooriumil, alistus lõplikult 1886. 1894 hakkas Oklahomas rantšopidajaks. 1905 müütas suveniire ja osales T. Roosvelti ametissepühitsemise paraadil.
Must Haugas – juhtis vastuhakku 1832 Mississipi orus.
Manuelito – navahode pealik
Üksik Hunt – kaiove pealik, osales Punase jõe sõjas 1874-75.
Nüri Nuga – põhja šaieenide pealik. Aitas 400 šaieenil Oklahomast tagasi koju pääseda. 1878 vangistati koos kaaslastega, kus korraldas suurejoonelise põgenemise. Teda mäletatakse, kui oma rahva päästjat.
RITUAALSETEST KOMMETEST :
Päikesetants. 1881 keelati see rituaal toiminguga kaasneva enesepiinamise pärast. Traditsioonilisi lihaste läbitorkamisega päikesetantse jätkati salaja ning seadustati taas 1934 aastal. Rituaalis loodetakse näha mingit nägemust rituaalse puhastumise või enesepiitsutamise kaudu, paastudes või füüsilist valu taludes.
Praegusel ajal korraldatakse päikesetantse enamikes tasandike reservaatides, ka linnades, kus elab tasandike indiaanlasi.
Ühiskonnad jagunevad tihti gruppideks. Põhja-Ameerika indiaanlastel võtsid need grupid salaühingute vormi, mille liikmeid ühendas mingi püha ideaal, rituaal, olend või ese. Kuulumine mõnda salaühingusse andis isikule sotsiaalse identiteedi. Kui sellised kogukonnad puudusid, või ei toiminud, kardeti hõimu püsimise pärast.
Lõpuks sõjast tüdinenud ja laskemoona puuduse all kannatavad indiaanlased leppisid vaherahuga ja umbes 3000 – 4000 neist asustati ümber Oklahomasse. Florida soodesse jäi neid mõnisada.
1836 Texases jõudis müüki kaheksa lasuline Colt püstol. Mehhikos elasid komantšid ja apatšid. USA oli sõjajalal Mehhikoga. Sõjategevuspiirkond kontsentreerus nüüd sinna kanti.
USA nimetas Viieks Tsiviliseeritud Indiaanirahvaks kriikide, tšikasoode, tšoktode, tšerokiide ja seminolide suguharud.
1808 keelati orjapidamine, mis kokkulepitult säilis siiski 36 paralleelist lõuna pool. Mustade, põhiliselt puuvilla kasvatavate tööliste arv oli sajandi keskpaigaks 4 miljonit.
1880-90 toimus tširikaua apatšide ümberasustamine riigi keskossa. Pealik Geronimo võitles valgetega veel kaua.
Komantšid ja šošonid olid kõrvuti elavad sugulusrahvad. Mõlema suguharu sümboolikaks oli mao märk. Komantšide maoliigutust järgiva käeviipe järgi kutsuti neid tagasiroomavateks madudeks. Dakootade märk oli sarnane, kuid vastupidise suunaga liigutus käega üle kõri. Neid kutsuti kaelakeerahvaks. Valged seda sõbralikku ennasttutvustavat käeliigutust väheke pelgasid.
1836 algas komantšide sõda kahvanägudega. Komantšid olid juba ammust aega ka Apatšidega vaenujalal.
Texases elasid sel ajal lipani ja hikarilja apatšid, kes ei suutnud sõjakatele komantšidele ilma hispaanlaste abita vastu panna.
Tšoktode eluala Florida ja Mehhiko kaubatee ääres kahanes aastatel 1800-1816 kiiresti kuni lõpuks jäi neile vaid väike oma riigi territoorium. 1812 aastal tšoktode otsus Tecumseh´iga mitte ühineda muutis arvatavasti USA ajalugu ja oli lõppkokkuvõtteks sellele indiaanirahvale traagiline. Nad olid suur indiaanihõim: riigis elas neid ca 20 000 ning nad sõdisid koos tšikašoodega inglaste poolel.
Väga hästi ja kõikjal levinud väljend ”okey” on tulnud tšokto keelest ja tähendas mingi tehingu sooritamise õigsust.
Tšoktod koostasid 1820 aasta paiku oma keele grammatika, endi keelde tõlgiti piibel, oli sõnastik, olid koolid ja vaimulik akadeemia. Keelatud ja karistatav olid alkoholi müük ja tarbimine. Projekti autoriks oli Sekvoyah.
1820 – 30 aastatel asustati Tšoktod ringi üle Mississipi Arkansase preeriasse Oklahoma piiril. Põhiline küüditamine toimus aastatel 1830 – 31. USA valitsus võttis enda kanda 20 000 tšokto transpordi kulud, kuid rasket, umbes 500 - 600 kilomeetri pikkust teekonda ei elanud üle paljud. Nüüd oli käes aeg, kus kahetseti tõsiselt mitteühinemist Tecumseh`ga.
Indiaani salakeel. Esimeses Maailmasõjas kasutati tšoktode keelt telefonisides. Sakslaste pealtkuulamiskatsed muutusid mõtetuiks.
Teises Maailmasõjas kasutati 420-ne mehelist navahode rühma, kes edastasid omas keeles üliolulisi sõnumeid Vaiksel Ookeanil. Neid teateid ei suudetud kunagi vaenlase poolt dešifreerida.
Tennessee ja Põhja-Caroliina piiril Apalatšide mäestiku jalamil elasid irokeeside sugulased tšerokiid. Nende kultuuris leidus ka lõunanaabrite kriikide ja tšikasoode jooni. Rahva arvukuseks hinnati umbes 22 000.
1738 tabas tšerokiisid rõuged. 1755 müüdi esimene tükk maad, sinna ehitati Fort London. Valgenahalise kuberneri ülbe käitumine tekitas viha ja põhjustas sõja tekke. Punakuued Britid hävitati ja Fort London tehti maatasa.
1773 müüsid tšerokiid surveavalduse tulemusena Georgia osariigi põhjaosa. 1800 aastal avati koole, ilmus tšerokii keelne aabits. Valged nende maale ei pääsenud, neid kaitses seadus, mis tagas nende õigused, kui nad ei alusta sõda.
1821 tšerokii Sequoyah koostas uue ja lihtsama omakeelse tähestiku. Ka endine oli tema enda koostatud, kuid see koosnes 20-st tähest ja 115-st märgist ning oli ebamugav kasutada. Uue 86 märgilise kirjasüsteemiga õpiti kiirelt lugema ja kirjutama, anti välja oma ajalehte. Tšoktod olid haritud rahvas, nende kirjaoskamatuse protsent oli valgete omast madalam. 1828 anti välja oma põhiseadus. 1835 müüdi veidi maad valgetele. Surveavaldused territooriumile seadusenüansside ja kavaluste abil suurenesid.
1845 Texasest sai osariik.
1846 Britid aeti välja Oregonist. Alustati sõda Mehhikoga ja kuni 1848 aastani kestnud sõjas võeti pool senisest hispaaniakeelsest riigist omale.
1848 USA ja Mehhiko omavaheline riigipiir pandi paika. Hispaanlastega toimusid väga verised lahingud, kus hukkunuid oli ca 20 000. Apatšid olid veel vabad ja kasutasid aega kättemaksuks komantšidele. Piirkond oli valgetega asustatud ja USA-st oli nüüd saanud ookeanide vaheline suurriik.
1840 – 1860 Kullapalavik Californias. Seal avastatud kullamaardlad tekitasid meeletult suure rahvaste rände läände.
1852 algas riigi lõuna piirkondadest veiste transport põhja. Veiste transpordivajaduse põhjustas otseselt kullapalaviku aeg, mis kontsentreeris suure hulga inimesi väikesesse piirkonda ja toitu nappis. Karjateede pärast löödi lahinguid komantšide, saieenide ja dakootadega. Tuhandete elukate suurused kolonnid tuli talutada mitmetuhande kilomeetri kaugusele. Selliste loomahulkade läbimine mingeid maa-alasid tekitasid maaomanikele hulga probleeme, tekkisid tülid.
Tekkisid väljendid rodeo – roundup ehk karjade kokkuajamine. Selleks otstarbeks kasutati eriväljaõppega hobuseid ning ajajaid hüüti cowboy`deks. Revolvreid kasutati veiste ergutamiseks ning kahte paugutajat – mõlema püksisääre küljes, nagu filmides näha, vajati vaid siis kui püstolid olid veel eestlaetavad.
Suurel hulgal, kuni täieliku väljasuremiseni, tapeti piisoneid. Kuulsaks saanud Buffalo Bill nottis 17 kuuga maha 4280 piisonit.
1858 Atlandi ookeani põhja lastakse Euroopa ja Ameerika mandreid ühendav telefoni - ja telegraafikaabel.
1861 12. aprillil alustasid 11 lõunapoolset osariiki kodusõda orjapidamise võimaluste kaitsmiseks. 09.04.1865 said lõunapoolsed lüüa ja neegrid lasti vabadusse. Tapetakse president Abraham Lincoln.
1864 Tšoktod nõudsid oma vabariigi tunnustamist de jure.
1866 Tšoktod said täieliku puutumatuse lepingu, kuna nõustusid raudtee ehitamisega läbi oma maa.
1867 osteti Venemaalt Alaska. 36 osariigis on nüüd juba 30 milj. elanikku.
1869 USA Indiaaniameti ülemaks saab irokees Donehogawa.
1875 Kaioved ja komantšid alistuvad.
Oli tšoktosi, kes sel perioodil said väga rikkaks kuna veiste ajamise ja raudtee üle maa ehitamise eest võis saada korralikku tasu, maapõuest leiti ka naftat.
1890 – 1900 tšoktode poliitiline võim hääbus.
VEEL PÕHJA – AMEERIKA KUULSAID INDIAANIPEALIKKE :
Istuv Sõnn (1831-90). Siuude pealik. Julge Südamega Sõdalaste Seltsi liige. Tunnistati pühaks meheks. 1876 nägi nägemust võidust valgete üle. Mõni nädal hiljem aitas juhtida kindral Custerile hävitava löögi andmist. Juhtis oma rahva Kanadasse ja kuulus hiljem Buffalo Billi Metsiku Lääne Show Gruppi. 1890 lasid politseinikud ta maha arreteerimisel vaimude tantsus osalemise eest.
Geronimo (1829-1909). Tširikaua apatšide pealik. Nimi tähendab tõlkes head sõjastrateegiat. Tema partisanisõja taktika avaldas muljet mõlemale sõdivale osapoolele. Tegutses kaua Mehhiko territooriumil, alistus lõplikult 1886. 1894 hakkas Oklahomas rantšopidajaks. 1905 müütas suveniire ja osales T. Roosvelti ametissepühitsemise paraadil.
Must Haugas – juhtis vastuhakku 1832 Mississipi orus.
Manuelito – navahode pealik
Üksik Hunt – kaiove pealik, osales Punase jõe sõjas 1874-75.
Nüri Nuga – põhja šaieenide pealik. Aitas 400 šaieenil Oklahomast tagasi koju pääseda. 1878 vangistati koos kaaslastega, kus korraldas suurejoonelise põgenemise. Teda mäletatakse, kui oma rahva päästjat.
RITUAALSETEST KOMMETEST :
Päikesetants. 1881 keelati see rituaal toiminguga kaasneva enesepiinamise pärast. Traditsioonilisi lihaste läbitorkamisega päikesetantse jätkati salaja ning seadustati taas 1934 aastal. Rituaalis loodetakse näha mingit nägemust rituaalse puhastumise või enesepiitsutamise kaudu, paastudes või füüsilist valu taludes.
Praegusel ajal korraldatakse päikesetantse enamikes tasandike reservaatides, ka linnades, kus elab tasandike indiaanlasi.
Ühiskonnad jagunevad tihti gruppideks. Põhja-Ameerika indiaanlastel võtsid need grupid salaühingute vormi, mille liikmeid ühendas mingi püha ideaal, rituaal, olend või ese. Kuulumine mõnda salaühingusse andis isikule sotsiaalse identiteedi. Kui sellised kogukonnad puudusid, või ei toiminud, kardeti hõimu püsimise pärast.
Jõudu ammutati vaimude maailmast, kehastuti ümber nukkude või loomadena. Oluline võis olla mõni püha reliikvia. Oli ravitsejate ühinguid. Irokeeside Valenägude Ühingu liikmed kandsid väänatud näoga maske, et mälestada oma kaitsevaime. Rituaalsed toimingud võisid olla seotud ka sportimisega.
Salaühingud toimisid sotsiaalse kontrollina ning oli sobiv noorte harimisel ja pühade kohustuste õpetamisel.
Indiaanlastel ei olnud selget piiri elavate ja vaimudemaailma vahel, lisaks veel vahepealne maailm. Vastavate võimete olemasolul ja teatavate rituaalidega võidi inimene muuta mingi teise maailma olendiks. Kasutati loomanahku loomaks muutumiseks, maske vaimudemaailma pääsemiseks, võidi kehastuda hea- või pahatahtlikuks. Tants, trummid ja tihti transiseisund kuulusid etenduse juurde. Unenägudel on kõikide indiaanlaste elus oluline koht. Igal neist on tähendus või peituv ennustus. Vastavalt nende sisule soetati talismane.
Religioossed toimingud on igapäevaelus tähtsad. Mõnedel inimestel on vaimudemaailmaga kontakt siiski parem. Neid nimetatakse šamaanideks. See on ususpetsialist, kellel on erakordsed võimed üleloomulike asjadega tegelemiseks. Šamaan pärineb Ida-Siberi kultuurist, indiaanlastel on nad ”pühad inimesed”. Pühaks saab, kui ollakse näinud kasvõi ühte võimsat nägemust ning neid peetakse kontaktisikuteks maise ja vaimude maa vahel. Tähtsal kohal on ennustus- ja ravimisvõime.
Tähtis traditsiooniline püha Põhja -Ameerika põliselanikel on powwow [pauau]. Eurooplaste jaoks tähendab see kogunemist, kus arutatakse olulist teemat. Indiaanlastele on see hõimu või hõimude vaheline kogunemine austustseremooniate, laulmiste, tantsimiste ja kingituste jagamisega. Oluline on see toiming traditsioonide edasikandmisel põlvkondadele. Powwowde ringkäik, hõimupidude ahel toimub tavaliselt kevadest sügiseni.
Naine oli eluandjana Emakese Looduse mikrokosmoseks, seetõttu austati neid kõrgelt ja vahel kardeti nende väge. Oli ka patriarhaalseid hõime, kus valitsesid mehed, kuid neid valisid ja ametisse panid nende hõimu naised.
Salaühingud toimisid sotsiaalse kontrollina ning oli sobiv noorte harimisel ja pühade kohustuste õpetamisel.
Indiaanlastel ei olnud selget piiri elavate ja vaimudemaailma vahel, lisaks veel vahepealne maailm. Vastavate võimete olemasolul ja teatavate rituaalidega võidi inimene muuta mingi teise maailma olendiks. Kasutati loomanahku loomaks muutumiseks, maske vaimudemaailma pääsemiseks, võidi kehastuda hea- või pahatahtlikuks. Tants, trummid ja tihti transiseisund kuulusid etenduse juurde. Unenägudel on kõikide indiaanlaste elus oluline koht. Igal neist on tähendus või peituv ennustus. Vastavalt nende sisule soetati talismane.
Religioossed toimingud on igapäevaelus tähtsad. Mõnedel inimestel on vaimudemaailmaga kontakt siiski parem. Neid nimetatakse šamaanideks. See on ususpetsialist, kellel on erakordsed võimed üleloomulike asjadega tegelemiseks. Šamaan pärineb Ida-Siberi kultuurist, indiaanlastel on nad ”pühad inimesed”. Pühaks saab, kui ollakse näinud kasvõi ühte võimsat nägemust ning neid peetakse kontaktisikuteks maise ja vaimude maa vahel. Tähtsal kohal on ennustus- ja ravimisvõime.
Tähtis traditsiooniline püha Põhja -Ameerika põliselanikel on powwow [pauau]. Eurooplaste jaoks tähendab see kogunemist, kus arutatakse olulist teemat. Indiaanlastele on see hõimu või hõimude vaheline kogunemine austustseremooniate, laulmiste, tantsimiste ja kingituste jagamisega. Oluline on see toiming traditsioonide edasikandmisel põlvkondadele. Powwowde ringkäik, hõimupidude ahel toimub tavaliselt kevadest sügiseni.
Naine oli eluandjana Emakese Looduse mikrokosmoseks, seetõttu austati neid kõrgelt ja vahel kardeti nende väge. Oli ka patriarhaalseid hõime, kus valitsesid mehed, kuid neid valisid ja ametisse panid nende hõimu naised.
.
.
Koostas : Veiko Raieste
No comments:
Post a Comment